Estonia katastroof: hommik oli õudne, kui valgeks läks ja ma nägin, mis seal meres kõik on
Marek Kaasiku pääsemine parvlaevalt Estonia täpselt 22 aastat tagasi on selles mõttes eriline, et pärast rohkem kui kolmetunnist eluvõitlust katkisel päästeparvel hüppas ta tormisesse merre, ujus Silja Europani ja ronis mööda valltreppi laeva kuuendale tekile. Marek Kaasik rääkis oma pääsemise loo raamatus "Estonia inimesed".
Tallinna Tehnikaülikooli tudengid Merle Juust, Maiko Kalvet, Andres Avekukk ja Marek olid teel Lundi ülikooli rahvusvahelise tehnikatudengite organisatsiooni konverentsile. Nad olid oranži VAZ 2101ga, mis sõitis laeva viimaste autode hulgas. Reisi algus oli kõike muud kui ärev. Nad vaatasid avatekilt Tallinna siluetti, kui Estonia kodusadamast lahkus.
„Pärast kondasime laeva peal ringi, vaatasime baaridesse, et aega parajaks teha. Mida enam avamerele jõudsime, seda tormisemaks meri muutus, aga meie ei teinud sellest numbrit. Istusime ühes kõrtsis, kus bänd üritas mängida, aga tantsunumbreid ei toimunud. Mingil hetkel hakkasid klaasid laudadel sõitma. See oli natuke naljakas ja natuke ka hirmutav.“
Vaestel tudengitel polnud kajuti jaoks raha. Neil oli tekipilet, mis tähendas seda, et nad plaanisid veeta öö neljanda teki istumissalongis. Marekil ei ole aimugi, mis kell nad magama jäid.
„Mina võpatasin unest üles selle peale, kui laev läks järsku kreeni. Mulle tundus, et meie ruumist väljaspool koridoris kukkus üks mänguautomaat pikali. Laeva kõikumine jäi kuidagi imelikuks. Istusin akna ääres, vaatasin välja ja ma ei näinud mitte veepiiri, vaid vett. Laev oli meie poole kreenis.“
Mareki meelest Andrest neil minuteil selles ruumis ei olnud ja nad läksid välja kolmekesi. Maiko mäletab, et esialgu olid siiski kõik neli koos. Igatahes otsustasid noored, et sinna nad istuma ei jää, sest asi on kahtlane. Just nimelt kahtlane, mitte ohtlik, sest Marekil käis peast läbi, et küllap on laev madalikule sõitnud. Samasugust suhtumist märkas ta esialgu ka kolm korrust kõrgemal avatekil, kus osa inimesi arvas, et küllap on mingi tehniline rike ja hullu pole midagi. Mõni tegi isegi nalja.
Marek arvab, et nad olid esimeste seas, kes jõudsid avatekile. Mingit paanikat ei olnud. Marek ja Maiko avasid päästevestide kasti, võtsid endale vestid ja jagasid ka teistele. Ning kükitasid seal, hoides kinni reelingu torust. Kreen küll kogu aeg suurenes, aga neil ei olnud ikka veel sellist tunnet, et laevaga võib midagi halba juhtuda.
"Mis toimus laevas sees, seda ma ei tea. Meie jõudsime üles nii vara, et ei pidanud ennast kuskilt alt üles võitlema.“
Mareki jaoks läks olukord tõsiseks siis, kui kreen oli juba nii suur, et ta oli sunnitud teisele poole reelingut ronima. Ilmselt oli ronimise ajendiks ka mööda laeva külge lohistatav päästeparv. Marek ja Maiko ronisid koos üle reelingu ja laeva külg muutus järjest rohkem põrandaks. Mehed olid endiselt koos ja Merle oli neist paarkümmend meetrit ahtri pool. Nad küll hüüdsid üksteist, aga läheneda rahvamassis ei suutnud.
„Sel hekel oli juba selge paanika. Inimesed hüüdsid midagi, keegi üritas päästepaate vette lasta. Aga meie kahekesi vaatasime ikka lolli näoga, mis nüüd edasi saab. Meenub, et püsti ei julgenud olla, libistasin mööda külge end alla ja metalsed eenduvad osad tegid haiget. Pidama jäingi alles lainemurdja serva taha.“
Marekil on vaid üksikud mälupildid 90kraadises kreenis olevalt laevalt. Ta mäletab mehi vedamas päästeparve mööda külge alla vee poole ja inimesi tormamas selle parve poole. Tema ise sinnapoole enam ei tormanud, sest mõtles, et kõik niikuinii sisse ei mahu. Maiko läks selle parve juurde, kuid talle tundus ka, et vist ei mahu, ning jooksis mööda laeva külge põhja poole. Umbes sel ajal nad teineteise silmist kaotasidki.
„Ma ei mäleta, kaua ma seal laeva küljel olin ja mida täpselt tegin. Laev oli täiesti külili. Ainult üks mõte tagus peas, et kui see nüüd põhja läheb, siis tuleb laevast eemale ujuda, et see sind kaasa ei tiriks. Jäin seisma lainemurdjale. All nägin tormist merd ja mingeid tulukesi. Eeldasin, et need on päästeparvede tuled. Võtsin kingad jalast. Ma olen ujumisega tegelenud ja tean, et kingadega ei saa ujuda. Püksid võtsin ka jalast, nii et jäin aluspükste väele. Selga jäi kampsun ja ümber kere vöökott, kus olid sees dokumendid ja raha. Päästevest oli ka seljas. Ja siis ma hüppasin sealt laeva külje pealt vette. Mäletan, et hüppasin alla ja muudkui mõtlesin, millal see vesi tuleb, millal see vesi tuleb… See pidi ikka päris pikk lend olema.“
Kõrgel laeva peal olles paistsid tormimöllus helendavad täpid, päästeparvede tulukesed. Vees pärast pinnale tõusmist ei näinud Marek aga midagi. Kõik täpid olid kadunud. Ta püüdis laevast eemale ujuda, sest kartis, et see hakkab kohe põhja minema ja tõmbab ta kaasa.
„Lained olid ikka väga suured. Ujuda ei saanud, lihtsalt ulpisin ja tegin jalgadega tööd. Mingi ime läbi ilmus peaaegu minu ette üks päästeparv ning ma võtsin suuna selle poole. Laineharjal olles nägin nüüd teisi parvesid ka. Alles hiljem analüüsides sain aru, et ma ei oleks suutnud neid kinni püüda, sest nad sõitsid tuulega minema. See, mille mina kätte sain, oli vigane ja seetõttu ei liikunud nii kiiresti kui teised. Ma ei tea, millest ma parve küljes kinni hoidsin, aga millestki ma hoidsin, ja puhkasin. Pealeronimine oli omaette protseduur, sest parve äär oli üsna kõrge ja libe kumm. Nägin ikka vaeva ja läks aega, et peale saada. Kui olin parve peale saanud, vaatasin tagasi laeva poole. Kuu oli väljas. Laev oli täitsa viltu. Must kuju oli see laev, tuled enam ei põlenud.“
See oli tühi ja katkine parv, mille peale Marekil õnnestus ronida. Telk polnud püsti ja parve sisemusse ronida ei saanud. Ta istus päästeparve põhjal lebava katuse peal ja lained lõid kogu aeg üle pea. Ta küll püüdis parve lahti teha, aga see ei õnnestunud. Parve sisemuses urgitsedes ja kobades lootis ta raketti leida, aga kätte sattus vaid aer, mille ta viskas minema, sest ei mõistnud sellega midagi peale hakata.
„Ausalt öeldes ma ei mõelnud ei surmale ega kodule. Ma tegelesin ellujäämisega. Võimlesin ja vahetasin asendeid. Kord olid jalad vees, siis kere vees. Et ei tuleks apaatiat peale, laulsin toonuse tõstmiseks mingit ingliskeelset hittlugu. Ja jälgisin laevu, mille tulesid ma nägin. Alguses kuulsin vist ka inimeste hääli, aga selgeid appihüüdeid mitte. Kuna lained käisid kogu aeg üle pea, pidin kõvasti kinni hoidma. Ma õppisin isegi ära kuulma, millal pimedas võimsam laine tuleb, et siis kõvemini kinni hoida. See asi, millest ma kinni hoidsin, oli tõenäoliselt päästeparve ülestõstmise nöör. Aeg-ajalt püüdsin üles upitada päästeparve topituld, et see kaugemale paistaks.“
Pärast hädakutsungi saamist võttis mitu teel olnud reisipraami suuna Estonia uppumispaika. Suurte parvlaevade tuled paistavad kaugele ja kui Mareki parv laineharjale tõusis, siis ta nägi neid tulesid. Ta oli veendunud, et laevad ei ole kaugel. Ja et kohe tullakse päästma.
„Seda mõtet ma mõlgutasin kogu aeg, et kohe tullakse päästma. Alles hiljem sain aru, et öisel merel paistab tuli lähemal, kui see tegelikult on, ja kaugusi on raske hinnata.“
Estonia kadus veepinnalt 01.48. 24 minutit pärast Estonia uppumist jõudis õnnetuspaika Viking Mariella. 18 minutit hiljem saabus Silja Europa.
Kulus veel peaaegu kaks ja pool tundi, kuni lained kandsid Mareki parve Silja Europa lähedusse. Ta nägi, kuidas laev suure prožektoriga merd jälgis. Ja siis äkki jäi prožektori valgusvihk seisma.
„Ma mäletan siiani seda tunnet, kui prožektori valgusvihk minu peal seisma jäi… Issand, kui õnnelik ma olin! Ma sain aru, et nad on mind näinud, sest muidu nad lasid prožektoriga kogu aeg mööda merd. Tundsin, et prožektor seisab minu peal. Ja siis jäin ootele. Laev liikus väga aeglaselt, aga tuli ikka minu poole. Nägin inimesi tekil ja redelit laeva küljel. Nägin, et nad jälgivad mind, aga midagi ei toimunud. Mul oli hirm, et äkki nad sõidavad minema ja jätavad mu maha. Mu kannatus katkes. Jätsin parve, hüppasin vette ja hakkasin ujuma laeva poole.“
Marek suutis ujuda hiigelsuure laeva juurde. Ta ei tea, kui pikk see maa oli. Raske oli valltrepist kinni saada. Päris mitu lainet tuli, enne kui lõpuks üks laine tõstis ta parajale kõrgusele ja piisavalt lähedale laevakerele. Ta haaras trepist kinni ja ronis ilma mingi abita mööda treppi Silja Europa kuuendale tekile, kus meeskonnaliikmed tal kratist kinni võtsid ja üle reelingu kindlale pinnale tõmbasid.
„Pärast seda on must auk. Järgmine selge hetk on juba see, kui olin tekkide sisse mässitud ja kuskil koridoris pikali ning tõenäoliselt oli see laevaarst, kes mind läbi vaatas.“
Vigastusi Marekil ei olnud, kui mõni kriim välja arvata. Esimese asjana palus ta, et keegi helistaks koju ta omastele. Laev oli aga leviaugus ja helistada ei saanud. Alles hommikutundidel sai ta koduga ühendust.
„Isa võttis vastu. Nad teadsid, et laev on põhja läinud, ja rõõm minu häält kuuldes oli väga suur.“
Silja Europa peal oli Marek esialgu veendunud, et kõik päästetakse ära ning erilist õnnejoovastust tal enda pääsemise üle ei tekkinud. Aga kui ta sai telekat vaadates aru, milline on pääsenute ja kadunute vahekord, mõistis enda imelist vedamist.
„Tallinna lennujaamas oli pere vastas ja tudengiorganisatsioonist olid ka enam-vähem kõik üles rivistatud, aga hinges oli kurbus, sest kõik ei tulnud tagasi…“
Andrest Marek avatekil ei näinud. Pole teada, kas ta üldse laevast välja sai. Merlega koos jõudsid nad paaditekile, kuid seal ei suutnud kokku jääda. Merle jäi teadmata kadunuks, kuigi ta oli erinevate nimekujudega 4. oktoobrini päästetute nimekirjas. Teooriates, mis räägivad pääsenud ja kadunud laevapere liikmetest, nimetatakse Merlet laevapere liikmeks ja tantsijaks.
Marek ja Maiko kaotasid teineteise silmist laeva küljel. Maiko jooksis mööda külge laeva põhja poole. „Sain aru, et kui ta keerab nüüd põhja täitsa üles, siis tuleb siit minema saada,“ räägib Maiko. „Mul ei olnud kuskilt hüpata, lasin lihtsalt liugu vee poole. Hoog läks päris suureks, takerdusin kuskile ja tõmbasin oma jala puruks. Et see katki on, selle avastasin alles hommikul Silja Symphony peal, kui olin päästetud. Mäletan, et vette lendasin suure hooga, mitme meetri sügavusse. Vee all vaatasin üles ja mõtlesin, et pean ikka veepinnale saama. Midagi oli ees ja siis sukeldusin korra ning kui taas pinnale sain, oli üllatuseks mu kõrval päästeparv. Mind tiriti jõuga sisse ning koos minu abistajaga tõmbasime veel inimesi sisse. Vaatasime ukse peal, et Estonia läheb põhja… must tume siluett. Laeva vöör nägi välja nagu ahter, sest see oli ilma visiirita. Keegi ütles parvest, et mis te vahite, tõmmake järgmine sisse.“
Maiko parvel oli alla kümne inimese, kaks neist peaaegu alasti. Nende parvelt hakati päästma veerand kuue paiku. Rootsi helikopter viis ära kaks inimest, tund hiljem päästis Soome helikopter ülejäänud. Maiko viidi Silja Symphony peale, mis läks pärast Helsingisse. Laeval avastas Maiko, et ei saa korralikult kõndida ja siis selguski, et ta jalal oli suur tükk nahka koos lihaga maas. Laeval õmmeldi suur haav kinni. See läks hiljem mädanema ja vajas korralikku järelravi, aga Maiko ei tee sellest numbrit, sest luud olid kõik terved ja ka hing ei jäänud väga haigeks.
„Usun, et see üleelamine muutis alateadvuses seda, et enamus asju, mis elus inimeste jaoks on probleemiks, pole tegelikult mingid probleemid. Elu on ilus ning mõttetu jama pärast pole mõtet muretseda. Kui see on su alateadvuses, siis sa käitudki niimoodi.“
Marekile anti Silja Europa peal kajut, ta viidi sauna ning laeva poest sai ta uued puhtad riided ja hügieenitarbeid.
„Hommik oli õudne, kui valgeks läks ja ma nägin, mis seal meres kõik on. Peamiselt nägin päästeparvesid ja päästepaate, palju oranže veste ja muud ujuvat.“
Mareki kõrvalkajutisse paigutati Aina Lee, kelle helikopter tõstis parvelt üles kell pool seitse hommikul. Marek mäletab, et Aina muretses oma mehe Aulise saatuse pärast, sest abikaasa jäi temast päästeparve maha.
„Mulle anti laevast ka tugiisik, köögi abitööline Ritva Räsänen. Ma ütlesin talle, et tahan tegevust. Ma ei tahtnud üksi kajutis olla ja merd vaadata. Ta võttis mu kööki ja ma aitasin seal laudu katta ja koristada. Laevas hoolitseti väga hästi minu eest. Ritvaga pidasime hiljem kirjavahetust ja oleme ka teineteisel külas käinud. Kaarte saadame siiani.“
Silja Europa jõudis Stockholmi 29. septembri varahommikul peale kella kolme. Laeval olnud kuus päästetut, Marek, Aina ja veel neli inimest Aina parvelt, viidi Södra haiglasse. Seal kohtus Aina taas oma abikaasaga. Marekil on haiglasse minek, seal olemine ja Tallinnasse tagasijõudmine väga uduselt meeles. Ta teab, et haiglas käis psühholoog ja toimus esimene ülekuulamine. Tallinna lennujaamas kuulati ta teist korda üle. Haiglas sai ta teada, et ka Maiko on pääsenud. Teiste kohta info puudus.
„Mingit šokki mul esialgu ei olnud, aga tagantjärele hinnates tekkisid keskendumisraskused. Koolis käisin edasi ja püüdsin tubli olla, aga sel aastal järje peale ei saanud. Psühholoogi juurde ma ei läinud, aga rääkisin oma lugu sõpradele, kes küsisid. Intuitiivselt sain aru, et rääkimine on parem kui enda sees hoidmine. Sama aasta lõpus käisin koos õega Pariisis bussireisil ja laevaistmega analoogses toolis istudes tekitas bussi kõikumine öösel võpatusi. See ei olnud mõnus tunne, aga ma olin noor ega andnud endale aru, mis see oli. Tegelikult oli see ikkagi äng, sest öösel ülesehmumisi esimestel aastatel oli. Nüüd enam ei ole.“
Laevasõitu vältima Marek ei hakanud. Kui ta kaks aastat pärast õnnetust laevaga Rootsi sõitis, ei kartnud ta midagi. Kuid probleem ikkagi tekkis. Tal tekkis tugev sügelev lööve ning nägu oli üleni punane sellest lööbest. Arst ütles, et see on nõgestõbi, mille põhjustajaks võib olla tugev närvipinge. Hiljem pole tal sellist löövet olnud. Et merega uuesti leppida ja rohkem sina peale saada, hakkas ta tegelema purjetamisega.
„Septembrikuu toob ikka selle öö meelde. Laeva käitumine lainetel oli meeletu. Ma tunnetasin, kuidas see tohutu raudkere tõuseb üles ja lööb lainet. Veel on ju tohutu jõud ning kui aparelli ja vöörivisiiri konstruktsiooni vaadata, siis mind ei pane imestama, et lainetel see järele andis."
Marek ja Maiko käisid laevahuku päeval aastaid Tallinna mälestusmärgi juurde lilli viimas, sest hukkus ju kaks kaaslast, kellega nad koos reisi alustasid.
Tehnikaülikooli ehitusinsenerina lõpetanud Marek on erialale truuks jäänud. Ta on abielus Marikaga ja kolme väikelapse isa.
„Mu elu on paika loksunud. Ma olen õnnelik inimene.“
Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Estonia inimesed", kirjastus Pilgrim
