Venemaa võimu- ja ärimängud: miks Abramovitš pääses puhtalt, aga Hodorkovski mitte

10 aastat Venemaal vangis istunud endise oligarhi Mihhail Hodorkovski uues raamatus „Vangla ja vabadus“ paljastavad tema sõbrad, kuidas teine oligarh, nüüdne Suurbirtannia elanik ja Londoni Chelsea jalgpallimeeskonna omanik Roman Abramovitš mängis ilmselt koos Putiniga topeltmängu.

KOMPROMITEERIVAD MATERJALID

Selleks hetkeks, kui Putin kohtus Hodorkovskiga 2003. aasta aprillis, töötas FSB-s juba spetsiaalne nn Jukose grupp, keda kureeris Juri Zaostrovtsev, FSB direktori asetäitja ja majandusjulgeoleku osakonna ülem. Kompromiteerivad materjale Jukose juhtide kohta hakati ettevõtte omanike andmetel koguma 2003. aasta märtsis või aprillis, kohe pärast Hodorkovski sõnavõttu Putini ja Venemaa ettevõtluse ning äriliidrite kohtumisel 19. veebruaril.
Hodorkovski ja Putini vahel toimus küllalt terav arvamuste vahetus, kui jutuks tulid põhjaregioonides toodetud nafta kõrgendatud hinnad, mida Igor Setšini kureeritud Rosneft maksma pidi. Tuleb arvestada, et Putini lähimat kaastöölist Igor Setšinit tunti 2003. aasta algul veel vähe ja teda ei vaadeldud kui mõjukat poliitilist figuuri, veel vähem kui mingit halli kardinali. Presidendi administratsioonis jäi Aleksander Vološin ajakirjanike ja ekspertide silmis märksa mõjuvõimsamaks isikuks kui Setšin või kes iganes teine nn Piiteri poistest, kes olid alles hiljuti koos uue presidendiga Kremlis koha sisse võtnud.

Mõnede minu FSB allikate kohaselt hakati Jukose vastu huvi tundma veelgi varem, juba 2002. aasta lõpul. Väga võimalik, et vastuolu „kontori“ ja Jukose vahel sai alguse Vladimir Gussinski loost, kes pandi mõneks päevaks vanglasse, ja Gussinskist Venemaale jäänud varadest. Meenutan, et Jukos andis Gussinskile 200 miljonit dollarit krediiti. Seepeale helistati Aleksei Kondaurovile ja Leonid Nevzlinile FSB-st ja paluti neil kohale ilmuda.

Leonid Nevzlin: Mingil hetkel sai selgeks, et televisioon ongi uue võimu alus. Kõik, mis televisiooni puutus, pidi olema riigi kontrolli all. Ja siis see lugu Gussinskiga ja meie toetusega talle. Minu ja Kondauroviga võtsid ühendust FSB kõrged juhid, keda ma ei taha siin nimetada, ja palusid Putini ülesandel kasutada seda antud krediiti kui põhjust alustada kohtuprotsessi meediakanali NTV vastu. Teisisõnu: et me algataks arbitraažis NTV pankrotimenetluse. Kohtumised olid küllaltki kõrgel tasemel, mõned neist toimusid Lubjankal. Loomulikult me keeldusime. Arvan, et see on ka üks põhjus, miks meie peale solvuti. Võimalik, et kui me oleksime nõustunud olema vahend võimu kätes, et klaarida arved Gussinskiga, siis oleks meil võimudega ehk kujunenud mingi teine ja leebem suhe. Kuid ütlen ausalt, et me ei hakanud Hodorkovskiga seda teemat isegi arutama, kuigi surve oli tuntav. Meile oli algusest peale selge, et me ei lähe palvega kaasa. Selle tulemuseks oli aga veel üks miinus meie suhetes Putini (ja võimalik, et ka Vološini ja Abramovitšiga).

Aleksei Kondaurov: Ma ei välista, et kui poleks olnud Hodorkovski sõnavõttu 2003. aasta kohtumisel Putiniga, siis oleks meie saatus teiseks kujunenud. Kuid see ei tähenda siin hukkamõistu. Hodorkovski talitas nii, nagu ta õigeks pidas. Tema mõistis riske ja mina mõistsin riske. Minu jaoks oli risk suurem, kui tema seda nägi. Põhjuseks oli asjaolu, et sel perioodil suhtles Mihhail Borissovitš väga aktiivselt Vološini, Abramovitši ja Surkoviga. Ja ma olen kindel, et nad kõik kinnitasid talle, et riske ei ole kaugeltki nii palju, kui mina seda endale ette kujutasin. Mina aga lähtusin Putini isiksuse analüüsist ja informatsioonist, mis mul tema kohta oli.
Minuni jõudis teave, et meie ümber on midagi korrast ära, 2003. aasta märtsi lõpul. Arvan, et meie vastu alustati tegevust pärast Hodorkovski veebruarikuus toimunud esinemist. Sel ajal, kui tuli nõusolek ühinemiseks Sibneftiga, oli see tegevus juba käimas.

Mäletan jutuajamist Hodorkovskiga 2003. aasta mais. Olime juba mitu aastat järjest maikuus rentinud jõelaeva, millega me koos peredega piki Moskva jõge sõitsime. Arutasime Mihhailiga ühinemist Sibneftiga. Püüdsime mõista, miks Abramovitš tahab äkki ühineda ja oma Sibnefti ära anda. Mäletan, et ütlesin tookord Hodorkovskile: „Ma mõistan, et Abramovitš näeb praeguses võimus ohtu iseendale – ta mõistab väga hästi, kes on Putin. Ta tahab lõpparve teha ja lahkuda. Me peaksime asju vaatlema samalt positsioonilt.“ Mihhail Borissovitš vastas, et tal on kõik küsimused Putiniga kooskõlastatud. Minu arvamus on, et Romal oli kasulik meiega ühineda: talle jäi korralik aktsiapakk, pärast ameeriklastega ühinemist oleks firma rahvusvaheliseks muutunud ja ta oleks šokolaadis ujunud – kõik oleks olnud legaalne ja hiljem poleks vaja olnud Londoni kohtus musta pesu pesta. Roman püüdis Venemaalt väljuda sel teel, et ühines Jukosega. Paraku see ei õnnestunud. Kuid lõppude lõpuks tegi ta ikkagi oma Sibnefti rahaks (2005. aastal müüs Abramovitš Sibnefti 13,1 miljardi dollari eest Gazpromile. NG).

Leonid Nevzlin: Mina olin selle tehingu suhtes skeptiline. Püüan selgitada. Tuleb Roma ja teeb ettepaneku. Ta on selle enne Putiniga läbi arutanud, eks ole? See on loomulik, kas pole? Nad on ju sõbrad. Kahe nii suure firma ühinemine pidi neil teemaks olema. Seejärel tuleb Abramovitš Hodorkovski juurde. Hodorkovski räägib omadega läbi ja ütleb neile: väga huvitav ettepanek, tehing on kõigile kasulik, mingit altvedamist kusagilt ei paista. Ja ütleb Romale: tuleb minna Putini juurde ja saada heakskiit. Hüva, nad lähevad Putini juurde, Putin ütleb: jah, annan heakskiidu, ühinege, saage suuremaks. Miša ütleb: meil on plaan ka teise etapi jaoks – tahame ühineda ameeriklastega. Vene firmast saab siis Vene¬-Ameerika firma, suurim maailmas. See on Venemaale prestiiž, see on minek suurde ärisse. Putin: jah, aga kuna meie naftafirma pole veel ära hinnatud, siis ärge üle 25% ameeriklastega loodavasse ühisfirmasse ära andke. Nõus, vastab Miša. Jutt on neistsamadest kuulsatest kohtumistest Putini suvilas.

Kokkulepe on olemas, algab ühinemine. Kuid paralleelselt toimub uurimistegevus, mida juhib Setšin – jälgimine ja kõik muu sarnane, millest me saime alles hiljem teada. See kestis mitmed kuud, enne kui viis esimese arreteerimiseni, Pitšugini vahistamiseni 2003. aasta juunis.

Nüüd aga konstruktsioon, mida mina näen. On Putin, kes ühinemise heaks kiitis. On lähedane sõber Roma, kes aitas Putini võimule ja kes räägib oma kõige olulisemast aktivast, peamisest ärist – Sibneftist. Putinile pole naftaäri kaugeltki ükskõik, see huvitab tedagi. Ja siis on veel Setšin, kel on otsene huvi taastada Rosneft ja teha sellest suurfirma. Seejuures on kõigil kolmel sama soov – Hodorkovski rajalt maha võtta.

Kõik, Miša kaasa arvatud, tahavad mulle selgeks teha, et Putin ei rääkinud oma sõbrale Romale plaanist, et ta annab korralduse Hodorkovski vahistada! Ma ei usu seda, mõistad? Ma ei usu sellisesse konstruktsiooni, sest nad on seal lähedased inimesed, kes on omavahel seotud kohustuste, informatsiooni… paljude asjadega. On selge, et Roma teadis palju. Ma ei usu, et ta ei teadnud midagi Putini¬-Setšini ühismängust. Ma ei usu seda. Ma eeldan, et seda mängu teadis peale Roma veel ka Vološin, kes oli sel ajal Putiniga väga lähedane. Kuid Romaga olid Putinil partneri suhted. See on umbes sama, nagu mina ja Miša hakkaksime midagi koos tegema, aga Miša hakkaks paralleelselt teises suunas tegutsema ja ei räägiks mulle sellest. Mingil hetkel saabub siis vajadus asju selgitada: et kuule, miks sa mind lollikeseks pead? Tagajärjeks oleks solvumine eluks ajaks. Kas midagi sellist võis olla Putini ja Roma vahel? Ma ei arva.

Ja veel: kui Abramovitš oleks tahtnud reaalselt midagi Hodorkovski vabanemiseks teha, siis ta oleks selleks kindlasti põhjenduse leidnud. Roma jaoks oli küsimus muus: kas ma tahan oma võimalused Hodorkovski pärast maha mängida või ei taha. Ta ei tahtnud. Ja veel: alates hetkest, kui arreteeriti Pitšugin, siis Lebedev ja lõpuks Hodorkovski, oli Romal kogu aeg võimalus asja lahendada, sest ta oleks võinud Mišale olukorra kogu tõsiduse ära seletada. Nad olid ju siis keset ühinemisprotsessi. Miša oleks teda kuulda võtnud. Oleks uskunud, sest hoiataja polnud omade seast – ei mina, ei Kondaurov ega ka mitte üks teine oligarh, keda ma siin parem ei nimeta. Roma oli inimene otse „sealt“. Kuidas ma saan pärast seda Romat veel uskuda?

MIHHAIL HODORKOVSKI, NATALJA GEVORKJAN „Vangla ja vabadus“, tõlkis Harri Kingo, Ajakirjade Kirjastus 2015

http://www.rahvaraamat.ee/p/vangla-ja-vabadus/702813/et?isbn=9789949390960