Kuidas kujuneb inimese karma?

Tuleb olla väga tähelepanelik igat laadi toidu suhtes, mida enda sisse laseme – sellest sõltub meie tervis ja ka meie tulevik, kirjutab Maare Kivivare raamatus „Karma - müüt või tegelikkus?“. Ka suhtlusringkond on tervise seisukohalt oluline - abikaasa, lapsed, vanemad, õed, vennnad sugulased, sõbrad, töökaaslased, tuttavad.

Iga inimene saab viljastamise hetkel sõltuvalt oma algsest karmalisest programmist teatud anatoomilise ja eeterkeha tüübi. Igas kehastuses, vastavalt eelnenud soovidele, pakutakse meile võimalusi ja naudinguid. Samuti saame kohustused, mille tagajärjel võtame ühiskonnas teatud koha ning õpime tooma kasu, töötama üldise kasu nimel. Selles protsessis läbime teatud õppetunde ning katsumusi, kogume elukogemust. Iga inimene saab teatud kehaehituse vastavalt oma karmale, kohustustele, elu eesmärgile. Eluprotsessis me paraku ühel või teisel moel purustame esialgse harmoonia ning see tekitab rohkearvulisi haigusi ja muid probleeme. Paratamatult aitavad sellele kaasa ka teised.

Inimene saab sündides kaasa ka teatud vaimsete omaduste kombinatsiooni, mis sõltub hingekarmast, seega eelmiste elude jooksul saadud kogemustest. Me sünnime nende omadustega ning erinevalt füüsilistest näitajatest, mida meil on sageli võimatu muuta, saame vaimsuse arendamisega luua aluse oma hingerahule, rahuldust pakkuvale elule, seega elu toetavatele süsteemidele.
Sõltuvusse erinevatest omadustest satume isikliku valiku tagajärjel. On olemas kaks põhilist valikut, millest sõltub kogu meie seisund:
1. ümbrus; keskkond, milles elame; meie suhtlusringkond; kultuur
2. toit – see, mida sööme-joome, kuid ka hinge- ja vaimutoit – see, mida vaatame, kuulame, loeme, millest mõtleme.

Öeldakse, et oleme see, mida sööme. Me ehitame kõik oma keha rakud üles just toidust. Peaksime märksa enam hakkama tähelepanu pöörama sellele, mida sööme, ja ka toidu kvaliteedile. Oma maailmavaate ehitame vaimu-ja hingetoidust. Tuleb olla väga tähelepanelik igat laadi toidu suhtes, selle suhtes, mida enda sisse laseme – sellest sõltub meie tervis ja ka meie tulevik.
Pikapeale võib ebasoodne ümbrus hakata meid mõjutama. Kui me suhtleme põhiliselt mitteteadlike inimestega, siis võime ka ise põhja sattuda. Kui meie suhtlusringkonnas on põhiliselt vooruslikud inimesed, siis hakkame ka meie muutuma vooruslikumaks. Suhtlusringkonna valikul on tervise seisukohast oluline tähtsus. Ümbrus mõjutab väga tugevasti meie meele seisundit. Kui me teadlikult ei mõtle positiivselt, sus võib ümbrus hakata meid mõjutama suvalises suunas.

Me otsime alati suhtlemist neis ringkondades, kus meil on mugav olla, kus tunneme, et meid mõistetakse. Ikka otsime sõpru, kes oleksid nõus meid ära kuulama. Kui süveneme oma suhtlusringkonda, ja mõtleme sellele, miks ja kellega suhelda tahame, siis annab see meie kohta palju informatsiooni. Sellega tõmbame reaalselt endi ellu seda, mis kõige rohkem vastab meile enestele. Kui sagedused pole oma olemuselt samased, siis pole nad resonantsiks võimelised. Me ei suuda vastu võtta seda, mis olemuslikult meist erineb. Masaru Emoto märgib, et resonants võib tekkida isegi juhul, kui sagedused ei kattu. See juhtub näiteks siis, kui sagedus kahekordistub. Kui me mängime klaveril nooti “la” sagedusega 440 Hz ja a oktaavi võrra madalamalt, 220 Hz, siis loob see küllaltki meeldiva resoneeriva heli. Kui sagedus erineb kaks, neli, kaheksa jne korda, siis selle tulemusena tekib resonants. See seaduspära läheb lõpmatusse. Ning siis pole enam oluline, milline vahe sageduste vahel on: resonants tekib alati, kui vaid üks heli on teise kordne. Samuti võime öelda, et igasugusel helil on igal tasandil olemas resonantne heli. Inimesed huvituvad kõigest sellest, millel on kõrge vibratsioon, kuid samuti köidavad meid ka sellised inimesed, kellel on vaga madal vibratsioon. Seda esmapilgul vastuolulist seika või seletada sellega, et inimesed lähevad üksteisega resonantsi väga erinevatel tasanditel. Võimalik, et selline kihistumine on elu loomulikuks osaks.
Kui muutume meie, muutub ka meie suhtlusringkond, meie ellu tulevad teised inimesed, kes paremini vastavad meie vibratsioonidele. See asjaolu põhjustab palju muret abikaasadele juhul, kui üks pool otsustab hakata tegelema enesearendamisega. Paraku on siin olemas vaid üks õnneliku kooselu variant: ka teine pool peab hakkama iseenda arendamisega tegelema, muidu lähevad varem või hiljem nende teed lahku. Muidugi võib ilmutada tahet ja otsustada jätkuva kooselu kasuks, kuid nii ei ole kumbki õnnelik.

Pole saladus, et teised inimesed mõjutavad väga tugevasti meie mõtteid ja meeleolu. Iga inimese jaoks on iga kohtumine karmaline. Teiste sõnadega, iga kohtumist oleme ise esile kutsunud, tekitanud oma mõtetega, oma käitumisega.
Sellised inimesed on:
1. lapsed
2. armsamad
3. abikaasad
4. vanemad, õed, vennad
5. sugulased
6. sõbrad
7. töökaaslased
8. tuttavad
9. juhuslikud möödakäijad.

Juhuslikud möödakäijad. Loomulikult on sellised kategooriad küllaltki tinglikud. Teame, et juhuslikest möödakäijatest võivad saada meie sõbrad, abikaasad, armsamad, töökaaslased, tuttavad ja isegi lapsendatud lapsed. Kuid praegu ei pööra me tähelepanu sellistele juhtumitele. Räägime ainult ühekordsetest kohtumistest, kuigi mõistagi võib neil meie elule olla väga suur mõju.
Esimesele ettejuhtuvale inimesele ei anna me ära oma viimast raha, tema järel ei lähe me maailma otsa, unustades selle, kuhu olime ise minemas. Kui nii talitame, siis tavaliselt lõpeb see meile halvasti.
Kartke koju kutsutud juhuslikke inimesi, sest te ei tea, millist energiat nad teile jätavad. Kodu – see on meie pühamu. Sellest, kuivõrd harmooniline on meie kodu, sõltub suuresti meie tervis. Loomulikult sõltub kodu harmoonilisus meie endi harmoonilisusest. Võõrast energiat peame koju laskma väga ettevaatlikult. Pärast seda, kui kodus käivad remondimehed või muud asjamehed, on soovitav koristada, süüdata küünlad, puhastada ruume suitsuga. Sellega neutraliseerime meie kodu jaoks võõrast energiat.

Tuttavad. Need on inimesed, kellega kohtume elus kas sageli või mitte eriti sageli, kellega kohtumised võivad olla väga meeldivad ja vahel ka mitte eriti meeldivad. Sõpradeks neid pidada ei saa, sest me ei tunne nendega lähedust. Kuid üldiselt tunneme neid küllaltki hästi selleks, et mõista, kes nad meile on. Need on kaaslased, naabrid, alaline juuksur, meie laste õpetajad jne. See inimeste kategooria on meie elus kõige erinevam ja laialdasem.
Energeetiline suhe tuttavatega võib olla äärmiselt erinev. Me võime tuttavaid tunnetada kui väga lähedasi inimesi, armastada neid rohkem kui sugulasi, olla nendega hingeliselt lähedased, samas võime kellessegi neist suhtuda isegi vaenulikult. Sõltuvalt sellest loomegi nendega suhteid. Kuid see kategooria on karmasidemete seisukohast meile küllaltki kauge.

Töökaaslased. Töösuhteid tuleks üles ehitada vaid töiselt. Ka sõprus ja sugulussidemed peavad kehtima vaid väljaspool tööaega. Äriasjades peaksime neisse suhtuma kui võõrastesse, kõik sõbra- ja sugulussidemed ei puutu asjasse. Ka kaastöötajad on karma seisukohast meile üldjuhul küllaltki kauged.

Sõbrad. Kui teeme sõbrale teene ja mõtleme sellest, kui palju ta meile võlgneb, siis pole ta meile sõber. Võib-olla oleme semud, võib-olla äripartnerid, võib-olla lihtsalt head tuttavad, kes on harjunud üksteist sõbraks kutsuma, kuid endi jaoks peame mõistma, millisesse kategooriasse meie suhted tegelikult kuuluvad. Muidu juhtub kunagi tahes-tahtmata arusaamatus ning me läheme üksteist mõistmata lahku, kusjuures kumbki viib kaasa oma tõe.
Kui inimene on mulle sõber, siis see pole lihtsalt niisama, sel on oma põhjused. Võimalik, et ma lihtsalt armastan seda inimest, ta meeldib mulle, armastan teda sellisena, nagu ta on, ning mulle meeldib talle rõõmu valmistada. Võib-olla on see inimene mulle kunagi teinud suure teene; päästnud minu elu, raskel hetkel aidanud, andnud peavarju. Ka sellised asjad ei juhtu juhuslikult.
On olemas ütlus: parem las sõbrad petavad meid, kui et me neid terve elu teenimatult usaldame. Kui sõbrad on meid petnud, siis järelikult oleme neid ekslikult oma sõbraks pidanud. Süüdi oleme vaid meie.

Sugulased. Igaüks meist kannab kahekordset karmat. Üks on meie isiklik, teine – meie sünni suguvõsa karma.
Suguvõsa, millesse sündinud oleme, võib mõjutada meid erinevalt. Ühtedele on see antud kui kaitsja. Suguvõsa kaitseb ohtude eest, aitab eluteel, suunab ja annab raskel hetkel jõudu. Järelikult on inimene mingil moel selle toetuse ära teeninud. Sellised juured tuleb igal juhul säilitada, anda edasi järglaste kaudu.
Teistele on suguvõsa antud kui katsumus. Probleemide ületamisel suguvõsa tugevneb, karastub, hing kogub jõudu ning sellega puhastab ka juuri. Ületades endas negatiivsust, puhastab inimene sellega ka suguvõsa karmavalja tervikuna. Näiteks võivad olla alkohoolikute suguvõsad ka suguvõsad, kes on tuntud oma julmusega jne.
Kuid on olemas inimesi, kes väga vähe sõltuvad oma suguvõsa karmast. Nähtavasti seetõttu, et neil on siin elus ette nähtud oma karma tõttu täita oluline isiklik ülesanne. Sellised inimesed kas lahkuvad varakult kodunt, sõidavad kaugele, omandavad varakult iseseisvuse, omades isegi lähedaste sugulastega väga nõrka sidet. Neil endil on keeruline elutee ning tavaliselt ootavad neid ees suured ja keerulised teod.
Suguvõsa karma võib meid mõjutada füüsiliselt – geenide välimuse pärilike haiguste, pärilike annete jms kaudu. Samuti võib see mõjutada meid antud suguvõsas levitatavate ja tunnustatud mõttemallide kaudu. Me loome ju ise oma elu ja kui võtame omaks suguvõsa mõttemallid ja käitumise, siis jätkame suguvõsas tavaks olnud liini, n-ö omandame suguvõsa vibratsiooni. Kui suguvõsas on palju õnneliku saatusega inimesi, on kõik korras. Kui aga mitte, siis võiks midagi ette võtta. Ja jällegi – ainult läbi iseenda. Peame teadvustama probleeme ning hakkama iseseisvalt mõtlema mitte järgima vanu mõttemalle. Vaid nii on võimalik suguvõsa raskest karmast pääseda. Nagu te isegi juba mõistate, seda pole võimalik „maha võtta”, sest polegi midagi maha võtta. Tuleb hakata muutma iseend.-
Millised on inimese mõtted ja nendega kaasnevad tunded, emotsioonid ja väljendumine, selline on ka inforuum, milles ta elab, selline on tema organismi seisund, tema eluviis, selline on see “pärandus”, mida ta geneetiliselt oma järglastele edasi annab.

Vanemad, vennad, õed. Suhted, mis meil kujunevad oma kõige lähemate sugulastega, näitavad kõige selgemini meie suhteid suguvõsa karmaga Kui peres on mitu last, siis igaühel neist võivad olla perega erinevaid suhted ning järelikult on erinev suhe ka suguvõsa karmaga. Nii kord juba lood on, et üks lastest võib olla täielik isa karma jätkaja, teine – ema oma, kolmas aga jääb mõlemast puutumata.
On võimalikud ka palju keerulisemad karmaliinide põimingud õdede ia vendade vahel. Variante on nii palju kui palju on maailmas peresid. Kui vaatate neid isiksusi nimetuse all “vanemad" ning oma sisemuses, tunnete, et ei suuda nendega koos olla, siis võib-olla on vaja minna ära minna vanemate juurest, keda te näha ei taha. See on väga tõsine otsus ja seda võib teha vaid sus, kui mõistate hästi elu karmalisi seoseid. Aga on, nagu on, ärge kandke hinges solvanguid, sest ise olete need kunagi ära teeninud. Hüvastijätuks soovige neile vaid tervist ja õnne.
Mis aga puutub teatud perekonda sündimist, siis ka see pole juhus . Vanemad, kellel on teatud kalduvusi, andeid või kutsumust, võivad lapsel aidata neid andeid arendada ja tema elu saab selles liinis olema lihtsam. Ta võib saavutada rohkem, sest on “emapiimaga” endasse imenud teatud omadusi. Positiivne stsenaarium kehtib loomulikult vaid juhul, kui laps ise on huvitatud vastavast alast. Kui aga vanemad sunnivad last tema tahte vastaselt oma liini jätkama, siis võivad sündmused areneda mitmeti. Nõrgema vastupanuga laps annab järele ja on selle tagajärjel terve elu õnnetu. Mõni isepäisem võib vastu hakataja lõpuks isegi vanematest lahti öelda. Vanemad peavad alati meeles pidama, et lapsed käivad oma eluteed lähtuvad iseenda ettemääratusest, mitte ei rahulda vanemate ambitsioone. Iga inimene on vaba. Kõik, mida tehakse inimese arengu vastaselt, on tehtud tema kahjuks.

Abikaasad. Need on inimesed, kellega tuleb koos oma saatust ehitada. Ebaedu kooselus on sageli palju raskem kui raske lapsepõlv. Seda võidakse tunnetada kui nooruse plaanide hävingut. Mitte kõik ei leia endas jõudu uuesti alustada, sest sageli ei olda enam esimeses nooruses. Ühised lapsed seovad vanemaid edasi ka lahutuse korral. .
Oleme inimese ise valinud endale abikaasaks, ja nüüd ei rahulda ta meid enam üldse. Oleme ise valinud, järelikult kunagi mingite omaduste poolest ta sobis meile. Nüüd tuleks mõelda, miks saatus meid kokku viis. Mida peame sellest kohtumisest õppima? Muidugi, kui me pole enam selle abikaasaga vastavuses, siis tuleb otsida lahendusi.
Kahe inimese karma muutub ühiseks karmaks. Te tunnetate teineteist ka vahemaa tagant, suudate oma “teise poole” soove aimata, sest mõneti on teie energia nüüd ühine. Harmoonilise abielupaari energia on nii suur, et nad on praktiliselt haavamatud. Võõrad, ebaharmoonilised energiad võivad mõjutada vaid ajutiselt, kahe inimese energia purustab kõik mitte vajalikud, negatiivsed energiad.
Abielu on teise inimese teenimise kogemus. Inimesed, kes on koos ara söönud “puuda soola”, võivad olla väga õnnelikud, ning lõpuks harmooniliselt kokku kasvada, võttes abikaasat sellisena, nagu ta on, armastades kogu südamest tema voorusi ja puudusi. Kui inimesed saavutavad harmoonia, on see alati mõlema suure sisemise töö tulemus.

Armsamad. Hea, kui abikaasa ja armastatu on ühes isikus. Keerulisem on lugu siis, kui need on erinevad inimesed. Suhted armastatutega kujunevad samamoodi kui abikaasadegagi.
Lapsed. Vanemad stimuleerivad lapse arengut, tema mõistust, tundeid. Lapse emotsioonid on allutatud vanemate kontrollile, heakskiidule ja hukkamõistule. Tavaliselt kujunevad lapsel vanemate kaudu välja “hea” ja “kurja” mõisted.

Kasvatamisviisid võivad olla erinevad. Niipalju kui inimesi, on ka variante. Kuid lõpptulemusena peaks iga laps saavutama iseseisvuse ja vabaduse mõtetes, armastuse maailma vastu ning soovi seda tundma õppida. Millise mooduse vanemad suhetes lastega valivad, on maitse, iseloomu, hariduse küsimus.

Vanemad toidavad last energeetiliselt, seetõttu tunnevad emad ja isad laste suhtes sageli ärritust. Lapsed kui väikesed vampiirid “tõmbavad” energiat ja informatsiooni ümbritsevast ruumist ja ümbritsevatest inimestest enda poole. Siiski ei saa seda vampirismiks kutsuda, vaid see on loomulik protsess.
Kasvades muutuvad lapsed üha iseseisvamaks. 12-aastane laps on juba võimeline ise otsuseid vastu võtma ning tal on tekkinud ka energeetiline kaitse. Kuni selle vanuseni püüab ta olla täiskasvanud inimese energeetilise kaitse all. Võrdväärne energiavahetus 7-aastase lapsega on minimaalne, võrdväärne ei saa see tavaliselt olla ka veel 16-aastasega.
Energiaga võib last „toita” mitmeti. Teda võib armastusega üle ujutada nii, et tal hakkab sellest halb, ta harjub saama kõike pingutamata ja vanemad ei täida peamist ülesannet – valmistada last ette iseseisvaks eluks. Samuti on võimalik teda toita negatiivsete energiaimpulssidega. Seda võib kahjuks näha väga sageli. Karjume, sunnime, riidleme, maandame lapse peal oma halba tuju – need on tänapäeva vanemate armastuimad meetodid. Lapse kasvatamise ja õpetamise süsteem peaks alati põhinema resonantse mõjuri arvestamisel, mis sisuliselt on võtmeks tema psüühika ja sisemise programmi mõjutamisele.

Selline karmaline jagamine on vägagi tinglik. Kõik meie elus on suuremal või vähemal määral läbi põimunud. Meie mõjutame ümbritsevat maailma ja maailm mõjutab meid. Kus lõpeb üks ja algab teine? Üks ja seesama inimene võib ühes olukorras olla meile töökaaslane, teises aga sõber, kolmandas – armastatud inimene, sugulane. Asi pole mitte selles, et riputada mõnele konkreetsele inimesele külge silt “juhututtav” või “kõige armsam kõikide armastatute seas”. Oluline on meeles pidada, mis antud hetkel selle inimesega suheldes lubatud on ja mis mitte. Sellega hoiame ära probleemid. Kui käitume kodus abikaasaga nagu töökaaslasega ja töökaaslasega nagu abikaasaga, tekitame palju mittemõistmist ning pahameelt.
Kõige tugevamad seosed tekivad inimeste vahel juhul, kui rollid on dünaamilises vahetuses: anda – võtta. Kui mõlemad osavõtvad pooled püüavad mängida ühte ja sedasama rolli, s.t mõlemad tahavad kas anda või võtta, siis tekib sideme katkemine ja vastastikune tõukumine.

Maare Kivivare „Karma - müüt või tegelikkus?“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu.