Karma saadab meile märke, vopse, märguandeid

Pole olemas niisugust karmat, millest oleks võimalik vabaneda „mahavõtmise” teel. “Maha võtta” saame vaid ise läbi teadvustamise, läbi enese muutmise, eelkõige läbi oma mõtlemise muutmise, kirjutab Maare Kivivare raamatus „Karma - müüt või tegelikkus?“. Kas inimesel on karma ja kuidas see kujuneb? .Autor ei näe selles midagi müstilist: „Selleks et tõmmata enda juurde headust, peame ise olema head. Selleks et tõmmata enda juurde armastust, peame ise armastama.“

Elu – see on pidev karmaga seotud probleemide lahendamine. Neid lahendades kasvame vaimselt ning liigume edasi. Tuleb mõista, et varem või hiljem meie mõtted materialiseeruvad, kehastuvad. Milline on meie mõtlemine, selline on ka meie käekäik. Enamik elusündmustest on meie valikute tagajärg.
Meie tehtud valikud mõjutavad meie saatust Mõtlemisprotsessil on suur ja sügav mõju meie tervisele ja seisundile. Ent mõte on tühine, kui puudub sellele järgnev energia ehk tunded-emotsioonid. Negatiivsetel ja positiivsetel mõtetel on negatiivsed ja positiivsed tagajärjed.
Paljud autorid on arvamusel, et inimese elu sisaldab 2-5% tegudest mis on inspireeritud teadvusest, ning 95-98% pärineb alateadvusest. Tuleb endale aru anda, et muuta saame vaid seda, mida oleme teadvustanud.

Kunagi oleme käitunud vääralt ning oleme nördinud, mõistmata et meie eilne tegu vastas sellele, millised me ise siis olime. Milline ma olen, sedasi käitungi, sellise tee valingi. Mulle ei meeldi mu minevikutegu, kuid praegu olen teistsugune, olen selle kogemuse endas läbi töötanud ega tee enam sama viga. See on minu positiivne kogemus. Millist elu endale homseks soovin, selliseks muudan ennast täna, et olla vastavuses homsega. Tänasel päeval võime luua oma homseid võimalusi, saame luua iseennast.

Olla hetkega vastavuses – selles on varjul suur tõde. Just nimelt selles ongi õnnelikuks olemise saladus. Maailm on protsess, elu on protsess. Kogu maailm on muutumises, kõik muutub, mitte miski ei seisa paiga . Ka see, mis tundub meile esmapilgul elutu ja liikumatu, ajaga siiski muutub. Muutuvad nii planeedid, tähed, universum tervikuna, kõik muutub, saati siis inimene. Muutumises seisnebki elu põhiomadus, muutused tekivad igal hetkel. “Vibratsioonide” keeles tähendab see seda, et kuigi võnkuva mateeria seisundid on hetkelised, on võnked (vibratsioonid) ise igavesed. Mõistmine, et kõik eksisteerib vaid sellel hetkel, annab meile lootust ning täidab meie elu valgusega. Me ei pea enam muret tundma mineviku pärast, tulevik aga – oleme selles kindlad – muutub just selliseks, milliseks meie ise selle muudame. Meie, sellised nagu me oleme, selsamal hetkel hoiame oma käes võtit kõige juurde. Kui tahame ajaga kaasas käia, siis oleme sunnitud muutuma. Sageli on nõnda, et asjade e eemalt vaadates, just neid valdkondi, mis meid nagu eriti ei puudutaks näeme küll, et kõik muutub, kõik liigub. Samas kui asi puudutab meid ennast, siis oleme millegipärast kindlad, et:

– olen väljakujunenud isiksus ja mina küll muutuma ei hakka
– mul on omad harjumused ja pole mingit põhjust neid muuta
– mina oma põhimõtteid muutma ei hakka
– olen eluaeg nii teinud ja kavatsen samamoodi jätkata jne, jne.

Kas inimene polegi maailmakõiksuse osa? Kas me ei peagi muutuma? Loomulikult võime teha nii, nagu oleme otsustanud. Kas see on mõistlik? Muutuv elu hakkab meie ümber tekitama muutusi, me hakkame neid enda peal tundma ebamugavusena, ebameeldivustena, müksudena, sest me ei vasta enam muutuvale elule. Kõik liigub edasi, areneb. See sarnaneb tormi käes seismisele. Kuigi me ei soovi edasi liikuda, kistakse meid ikkagi kaasa. Kui me ikka veel ei taha midagi ette võtta, siis elu lihtsalt rullib meist üle – nagu laviin. Seiske mäejalamile ja öelge – mina siit ei liigu, olen nii seisnud ja seisan edasi. Te võite öelda mida iganes, kui tuleb laviin, siis ta pühib teid teelt.

Muutumine, arenemine on meile kõigile eluliselt vajalik, see on õnneliku elu eelduseks, ehkki mitte alati ei viitsi me muutustega tegelema hakata. Kuid muutused tekivad niikuinii – kas meie tahtmise järgi või tahte vastaselt. Mõistlikum on neid ise tekitada. Siinkohal ei tähenda muutumine seda, et täna tõusin voodist vasaku jalaga, homme paremaga. Inimene hakkab muutuma siis, kui muutumisest keeldumine läheb liiga valusaks. Nõnda on valu ja kannatus muutumise ja kasvamise ajendid.

Kui meil läheb mõni kodumasin rikki, tekib küsimus, kas parandada või ära visata, nii on ka meiega. Kui meie sisemistes programmides tekib väike ebakõla, või ka suurem, kuid parandatav ebakõla, siis on parandamine mõistlik. Oleme eksinud, kuid mitte päris lootusetud. Karma hakkab saatma meile märke, vopse, märguandeid. Kui me neid ei mõista, siis tuleb järgmine seeria, aga tugevam. Need on elu edasiliikumise ilmingud. Selle ilmingud, et me ei vasta enam elule – midagi tuleb ette võtta. Igasugune, n-ö väljastpoolt tekitatud muutus on märk sellest, et aeg on edasi liikuda. Kõik muutused on head, sest nad aitavad meil minna maailmaga vastavusse. Ei maksa neile vastu punnida.

Kindlasti meenub teile mitmeid seiku, kui arvasite ja tundsitegi, et nüüd on kõik halvasti. Kuid praegu samadele sündmustele tagasi vaadates märkate, et need on millegipärast olnud vajalikud ja vahel ka nii vajalikud, et tänate saatust sellise suurepärase võimaluse eest. Te ei kujuta elu ettegi ilma nende muutusteta, kuigi nad teie elu nii räigelt muutsid – tore, et muutsid. Järele mõeldes leiate oma elus palju niisugust. Igapäevaselt me tavaliselt ei juurdle selliste küsimuste üle, kuid nüüd pange oma elu muutnud sündmused paberile ja mõtisklege nende üle. Kindlasti avastate midagi huvitavat. Need välised sündmused võivad olla vägagi erinevad. Töökoha kaotus, mis sundis otsima teistsuguseid väljundeid. Haigus, mis aitas elu üle järele mõelda ja näitas kätte tõelised väärtused. Abikaasa lahkumine, milleta poleks me leidnud endale uut ja hoopis sobivamat kaaslast ning õppinud elu tundma ja nautima. Kooli poolelijätmine, mis aitas hiljem leida seda õiget eriala – eelnevalt õpitu olekski olnud vale. Kodust ilmajäämine, mille tõttu hakkasime otsima tõeliselt hingelähedast eluviisi ja lõpuks leidsimegi. Rahaline krahh, mis sundis otsima uusi raha teenimise allikaid, tänu millele me praegu nii edukad olemegi. Variante ja erinevaid lahendusi on niisama palju, kui on erinevaid inimesi. Kindlasti keegi küsib: aga mulle lähedase inimese surm, seda ju ometi ei saa pidada õnneks? Muidugi mitte, kuid ei maksa unustada, et kellegi surm on seotud eelkõige tema karmaga, mitte meie omaga. See võib olla meile valus, meie saatused võivad olla väga tihedalt põimunud, kuid siiski on see teise inimese saatus, mida teie väärata ei saa. Ärge unustage, et teie olete elus. Paratamatult sureme kõik varem või hiljem, aga seni kuni elame, peame oma eluga edasi minema.

Olgem siis muutuste üle rõõmsad ning võtkem neid vastu avatult – mida uut ja huvitavat seekord karmal mulle pakkuda on? Kui teie loomusele ei sobi hüpata vette tundmatus kohas, siis püüdke pidevalt ise muutuda, avastada maailma, olla avatud ja uudishimulikud, siis pole saatusel vajadust teid üllatada!

Karma määrab, mida oleme ära teeninud ja mida võime omaks võtta. Me vastutame ise selle eest, millised oleme. Võime muuta end sellisteks, nagu soovime. Et meie praegune olemus on meie varasemate tegude tagajärg, siis on päris kindel, et meie praegused teod võivad muuta meid sellisteks, nagu soovime saada. Just sellepärast peame teadma, kuidas tegutseda. Te võite küsida: “Mis kasu on sellest teadmisest, kuidas tegutseda? Mingil viisil tegutseb siin maailmas igaüks.” Aga mõelge oma võimete tühipaljale raiskamisele. Tegutseda tuleb mõistuse ja teadmisega. Kes oskab tegutseda õigesti, saavutab parimad tulemused. Pidagem meeles, et igasugune tegu on inimeses peituvate võimete ilmutamine. Igas inimeses on vägi, on ka teadmine. Erinevad teod toovad meie võimed nähtavale.
Sageli imestame: nii hea inimene, aga temaga juhtub nii palju halbu asju ja ta on nii haige. “Hea inimene” aga produtseerib pidevalt purustavaid vibratsioone. Ta mõtleb:

• kui halb valitsus
• kui palju kurja on ümberringi
• kõik inimesed on üksteise vastu pahatahtlikud
• mul pole elus vedanud
• ma ei saa kunagi seda, mida tahan
• mitte midagi head pole loota
• olen nii palju kannatanud halbade inimeste tõttu
• mitte ühtegi mõistvat hinge pole minu kõrval, mul on alati halb.

Saabki halb olema – sest kui sellistes vibratsioonides elada, ei saagi hea olla. Nüüd te küsite: mida siis teha, kui see kõik on tõsi? Kui teile see tõde meeldib, siis võitegi selles elamist jätkata. Et samane tõmbab samast, siis vastavalt sellele olete te ise selle vibratsiooni valinud ning sattunud nõiaringi, millest välja ei suuda murda. Kuid teadvustage endale, et on olemas ka teine tõde:

• valitsus mulle küll ei meeldi, kuid ega ka mina pole spetsialist
• tore, et mulle on kingitud see kogemus, mis sundis mind muutuma, nüüd näen, et selles oli ka väga palju ilusat ja head
• olen hellitanud ebareaalseid unistusi ja kõike, millest unistanud olen, pole ma saanud, kuid mul on ka väga palju täitunud soove
• elu on ilus ja ta on just selline, milliseks ma teda loon
• teised inimesed on toonud mulle palju rõõmu
• kuigi ma ei ole alati osanud teisi mõista, siiski on minu ümber olnud palju toredaid inimesi.

Millistele vibratsioonidele te rohkem vastate? Kui esimesele variandile, siis olete õnnetu inimene, purustaja. Kui teisele, siis teie loov jõud toob teile veel kindlasti palju rõõmu.
Me tõmbame enda juurde seda, mis on meis endis. Kui me midagi kardame, siis on tõenäoline, et just see meiega juhtub – seda just sisuliselt, mitte niivõrd vormiliselt. Selleks et tõmmata enda juurde headust, peame ise olema head. Selleks et tõmmata enda juurde armastust, peame ise armastama. Mida rohkem annad, seda rohkem saad. Kui tahad olla armastatud – armasta ise, siis hakkad seda ligi tõmbama. Ja nii on kõigega, mida saada soovime.

Absoluutne, tingimusteta armastus on justkui Jumala armastus, ta ei ole suunatud ühelegi konkreetsele esemele ega inimesele. Ta kiirgab igale poole laiali, sest on kõige olemasoleva alus. Ta on varjatult kõikjal. Isetu armastus – see pole emotsioon, vaid seisund. Tavamõistes armastus on aga emotsioon. Isetu armastus ei kao, ei teki, ta lihtsalt on. Kui oled selle seisundini jõudnud, siis oled selles. Seda pole võimalik tekitada, selleni tuleb kasvada. Inimesele, kes on haaratud soovist krahmata suurem tükk kui naabril, jõuda ametiredelil teistest kõrgemale, olla rikkam, võimsam, ligitõmbavam kui teised, on väga raske mõista absoluutset ja isetut armastust. Kuidas siis nii, mind tuleks ju rohkem armastada! Kui ma olen tugevam, siis on mul ju õigus selles elus ka rohkem saada. Nõrgal ei saa sellist õigust olla! Selline on kahjuks meie animalistlik loogika. Sõltlaslik armastus põhineb piinaval puudujäägi- ja vajadustundel, isetu armastus aga ülevoolaval täiusel ja rõõmul. Isetul armastusel ei ole soovi saada, vaid ainult anda, pole teist sihti peale enda ärkamise teistes, mingeid vajadusi peale iseenda jagamise. Olles tingimusteta, ei löö see kunagi kõikuma; olles piiritu, haarab ta oma embusse kõiki.

Kas me peame oma reaktsioone jälgima? Kas peame neid kontrollima? Vastus saab olla vaid ühene: kui me oleme Inimesed, siis peame end mõistma, teadvustama oma seisundit ja seda kontrollima. Vaid nii saavad karmalised, “juhuslikud” kohtumised tuua meile positiivseid impulsse, töötada meie kasuks, mitte meie vastu, nii saame end tundma õppida. Kui teadvustame oma seisundi põhjust, siis oleme sellega juba poolenisti hakkama saanud. Kui suudame hakkama saada negatiivsete emotsioonidega ja nende poolt põhjustatud ahelreaktsiooniga, siis suurendame oma hingejõudu, tugevdame energiat ning töötame läbi tükikese oma karmat. Meie negatiivsed iseloomujooned on need hoovad, mille kaudu suunatakse meid “õigele” teele. Väga varsti hakkame märkama, kui palju tugevamaks oleme muutunud, võrreldes nendega, kes oma emotsioone ei suuda juhtida. Meie praegused mõtted ja meeleolud on homse elu põhjuseks. Kuid peaks meeles pidama seda, et teadmine põhjuse olemasolust põhjust ei kõrvalda, küll aga kõrvaldab selle teadvustamine.

Kui me meelega valetame, varastame, teeme kellelegi liiga, isegi endale, tõmblevad meie meeled piinavates emotsioonides nagu viha, hirm ja kadedus. Niisugused emotsioonid võivad olla hävitavad teistele ja ka ülimalt piinavad ja kahjulikud meile endile. Lõppude lõpuks, kui me ründame sellepärast, et keeme vihast, siis põleme just omaenda meelepaha leekides. Ebaeetilistel tegudel on vahetu emotsionaalne hind. Ebaeetiline käitumine kipub kinnistuma, sest see mitte üksnes ei tärka destruktiivsetest meele- seisunditest, vaid ka tugevdab neid seisundeid. Kui me ründame vihaga või valetame hirmu pärast, suuname need emotsioonid sügavamale oma meeltesse ja süvendame nende jälgi oma ajus. Psühholoogia terminites väljendudes: me rikume oma meeli; Aasia kõnepruugis: me vajutame destruktiivsed karmamustrid oma hinge. Meie teod muudavad meid.

Mürgine toime, mis on ebaeetilistest tegudest õhutatud emotsioonidel nagu viha, süütunne ja hirm, ei piirdu üksnes meelega. Psühhosomaatilise meditsiini keskne äratundmine on, et vaimne stress võib viia füüsiliste hädadeni ja ebaeetilisest teost põhjustatud äng ei ole erandiks.

Süümepiinades inimesed näevad oma vigu andestamatute pattudena ja karistavad end nende eest halastamatult. Nad ei õpi minevikust ega tervenda seda nad aina jätkavad enda karistamist selle eest ja jäävad nõnda sellega seotuks.
Eetilised inimesed tunnistavad oma vigu kui lihtsalt eksimusi Nad tervendavad minevikku ja ennast, parandades oma eksimused, andestavad endale ja õpivad sellest protsessist nii palju kui saavad. Niimoodi vabanevad nad pikkamööda minevikust, nende meel ei ole enam piinavate mälestuste ja süüdlaslike saladuste prügikast ja nad tulevad iga uue kogemuse juurde värske ja puhtana.

Pole olemas niisugust karmat, millest oleks võimalik vabaneda mahavõtmise” teel. “Maha võtta” saame vaid ise läbi teadvustamise, läbi enese muutmise, eelkõige läbi oma mõtlemise muutmise. Kõik ülejäänud meetodid võivad vaid olukorda leevendada, anda ajutisi lahendusi, kuid peagi endine olukord taastub. Just mõte on see, mis vastavat energiat meie juurde tõmbab. Tõmbab seda tugevamini, mida tugevama emotsiooniga ta ergastatud on. Emotsioonid annavad mõttele jõudu, samal seaduspäral põhineb ka maagia. Mõte on passiivne, emotsioon aga aktiivne. Mõtteid tuleb aktiveerida emotsioonidega. Emotsioon on väga tugev katalüsaator.

Miks on mõte olulisem kui tegu? Tegu on tehtud, on materialiseerunud. Sealt pole enam kuhugi edasi minna ja see hakkab vaibuma, kaduma, kaob minevikku. Mõte on aga see, mis veel ei ole materialiseerunud, ta materialiseerub tulevikus – see on meie tulevik, seega tekkiv karma. ote idee on see karkass, mis “hoiab” tegu üleval, see laeng, see põhjus, tegu on vaid tagajärg. Alati toimub liikumine mõttelt teole, mitte vastupidi, ükskõik kui lühike ajavahemik nende vahele jääb. Mõnikord on see vaid hetk, aga ikkagi käib mõte eespool. Mõtlemata tegutsemine on instinkt – me ei teadvusta oma tegevust, oleme teatud mõttemalli kinni jäänud ega taju seda enam. Karma seeme on just mõte, teod on viljad. Me ei pea muutma hakkama mitte tagajärge, vaid põhjust, õigemini selle põhjuse allikat – oma mõtlemist.

Maare Kivivare „Karma - müüt või tegelikkus?“ ilmus Maalehe raamatusarjas Tarkusepuu