Karma - müüt või tegelikkus?
Seni, kuni me ei mõista karmat, ei suuda me mõista iseennast, meid ümbritsevat maailma ega selles toimivaid seadusi. Me ei pea järgima käske-keelde, kõigil meil on vaba voli tegutseda oma parema äranägemise järgi, aga hea, kui teame, milliseid tagajärgi üks või teine toimimisviis endaga kaasa toob kirjutab Maare Kivivare raamatus „Karma - müüt või tegelikkus?“.
Enamikule meist, kes on kasvatatud Lääne traditsioonide vaimus, tundub eelmiste elude ja karma mõiste võõras või isegi ekstsentriline ja naiivne. Kuid raske on jätta märkimata fakti, et tuhandete aastate jooksul on paljude kultuuride religioosses kirjanduses kirjeldatud eelmisi elusid, reinkamatsiooni ja karmat ning on arutletud nende mõju üle meie praegusele elule. Nende kirjutiste vaatevinklist ei alusta meist keegi elu “nullist”. Pigem moodustab meie praegune elu osa tervikust, mis oma algusega läheb tagasi paljudesse eelmistesse eludesse ning peaaegu kindlasti saab jätkuma veel palju elusid.
Meile on hästi teada, et tänapäeva kristlus ja traditsiooniline teadus lükkavad ümber ja isegi naeruvääristavad taolisi uskumusi. Liiga sageli on meie otsustused nähtuste kohta, mida ei saa otseselt kontrollida füüsiliste meeleelundite või matemaatika abil, tehtud just lähtudes sellest, mida meid on õpetatud uskuma, mitte aga objektiivsete andmete erapooletu uurimisega.
Uuestisünd ja karma on India põhiliste õpetuste ja religioonide – hinduismi, budismi, džainismi, sikhismi, zoroastrismi – nurgakivid. Peale selle on õpetustega karmast ja uuestisünnist seotud tiibeti budism, jaapani esoteeriline budism ning palju erinevaid Lõuna-Aasia budistlikke koolkondi.
Mitmes olulises Vana-Kreeka filosoofiakoolis usuti samuti uuestisündi. Nende hulka kuulusid pütaagorlased, orfikud ja platoonikud. Sama doktriini jutlustasid ka paljud juudi kogukonnad. Seda tunnustasid nii neoplatoonikud kui ka gnostikud ning see oli keskaegse juutide kogukonna kabalistliku teoloogia oluliseks osaks. Analoogilisi ideid võib avastada ka sellistes ajalooliselt, geograafiliselt ja kultuuriliselt mitteseotud gruppides nagu Aafrika suguharud, Jamaika rahvad, Ameerika indiaanlased ja Kolumbuse-eelsed kultuurid, Polüneesia kaihunad, Brasiilia rahvad jt.
Kaasaegses lääne ühiskonnas tunnustasid reinkamatsiooni ideed teosoofid, antroposoofid ja mõned spiritualistid. Esmapilgul võib tunduda, et usk uuestisündi on kristlusele võõras ja selles kontekstis isegi kohatu. Kuid see pole alati nii olnud: usk uuestisündi oli müstilise varakristluse osaks, kuid imperaator Justinianus keelas selle aastal 553 oma otsusega. Viimased kolm aastasada on seda suhtumist taassündi väga tugevalt toetanud njuutonlik teadus. Tänapäeva tööstusmaailma valdavaks suundumuseks on olnud kõigi vaimsuse vormide kui ekslike taunimine. Nii näeme, et maailm on justkui jaotatud nende vahel, kes kindlalt usuvad uuestisündi, nende vahel, kes suhtuvad sellesse neutraalselt või lihtsalt ei huvitu sellest, ning nende vahel, kes seda täielikult eitavad.
------------------------------
Mis on karma? Sellele küsimusele võib saada mitmesuguseid vastuseid. Osa inimesi arvab, et see on midagi igikurja, kõik meie patud, mis kusagil varitsevad ning vaid ootavad arveteklaarimise aega. Teadjamad vastavad: see on põhjuse ja tagajärje seadus, mida külvad, seda lõikad. Mida see tähendab? Ilmselt on meile kõigile selge, et kui külvad ohakaid, siis ka lõikad ohakaid; kui külvad roose, lõikad roose; kui külvad tuult, siis lõikadki tuult. Seega, külvates kapsaseemet, ei tasu meil oodata karikakart, nõgese- seemet külvates ei tasu meil unistada, et sellest võrsuks suur ja võimas tamm. Sedamoodi arutledes tundub kõik olevat üsna selge ja enesestmõistetav. Sama selge ja enesestmõistetav tundub see olevat ka teiste elu kõrvalt jälgides - no kuidas nad küll ometi ei mõista, milliseid tagajärgi see tuua võib. Kindlasti oleme nõnda õhanud. Kuid oma elus kipume kimpu jääma. Kõik muutub ühtäkki nii segaseks, salapäraseks, tahes-tahtmata tekib mõte kurjuse vandenõust meie vastu, sest ei saa ju nii olla, et meiesuguse heakesega juhtub sääraseid õnnetusi, pahandusi, äpardusi, haigusi. Milles asi? No kindlasti on süüdi minu kuri KARMA – ise olen ma ju hea.
Oma põhiolemuselt oleme kindlasti kõik head, kuid üsna sageli ei tee me vahet hea ja kurja vahel, sest meie hing kobab pimeduses. Ise arvame küll, et teeme head, kuid me ei näe või ei vaevu mõtlema sellele, milliseid vilju meie teguviis tulevikus kandma hakkab. Võib öelda, et me vaatame elu lühikeses perspektiivis ja teeme otsuseid, arvestades vaid hetkeheaolu, vahel ka mugavust. Sageli peetakse headuseks haledust ning kaastunde asemel pakutakse haletsust.
Enamasti peame oma headuse näitajaks tegu. Aga kuidas on siis lõikusega lood, kui inimene teeb ühte, mõtleb aga teist? Mida ta siis lõikab? Kas ta lõikab mõtete või tegude tagajärgi? Just siinkohal tulevadki appi need teadmised, millest oli juttu eespool. Saime teada, et kõik saab alguse informatsioonist, mõttest ja alles siis järgneb tegu. Seega peamegi lugema esmaseks teoks just mõtet, mitte füüsilist tegu. Hävitamine või tapmine ei alga mitte sellest hetkest, kui see sooritatakse füüsiliselt, vaid sellest hetkest, kui see mõte inimesel tekkis.
Inimene võib teha igasuguseid häid tegusid, näiteks on ta hea ja helde, kuid... me ei tea, mida ta mõtleb neid tegusid tehes. Äkki teeb ta neid soovist kuulsaks saada, soovib austust või vastuteenet. Kahjuks ei näe me teise inimese mõtteid, ei tea tema ajendeid. Kui see inimene teeb head seetõttu, et talle meeldib nõndaviisi elada, et ta tahab nii, siis on tegemist tõepoolest siira heateoga. Kui aga inimene hakkab nurisema, et näe, tegin head, aga vaata, mida vastu sain – maailm on ebaõiglane, ükski heategu ei jää karistamata jne? Tõepoolest, tal on õigus, ükski “heategu ei jää tõepoolest karistamata. Kui me hakkame nõudma mingit vastutasu, siis pole me seda tegu tehes olnud oma püüdlustes siirad. Öeldakse: puud tunneb viljadest. Nii ongi! Ja pole vaja rääkida, kui head ja armsad me oleme, petta ennast – vaatame vaid vilju, ning kõik saab selgeks. Muidugi on inimene ekslik. Me kõik eksime. Aga kui oleme teinud vea teadmatusest, mitte ettekavatsetult, siis on see vaid õppetund ning sellega seoses ei juhtu meie jaoks midagi fataalset.
Väga sageli ei mõtle me sellele, mida oleme külvanud, ning ootame hoopis teistsugust tulemust; oleme pahased, solvunud, kirume saatust, Jumalat ja teisi inimesi sellepärast, et ei suuda saavutada seda, mida tahame. Sageli unustame ära selle lihtsa tõsiasja, et kui oleme külvanud intriige, siis ei tasu oodata armastuse võrsumist, kui oleme külvanud kadedust või ahnust, siis ei võrsu sellest õndsust ja harmooniat. Me tegutseme erinevatel motiividel. Sihitut tööd pole olemas. Ühed igatsevad kuulsust ja töötavad kuulsuse pärast. Teised ihaldavad raha ja töötavad raha pärast. Mõned taotlevad võimu ja töötavad võimujanust. Mõned soovivad pääseda taevasse ja töötavad selle sihiga. Mõned aga töötavad patukahetsuseks: nad teevad igasuguseid nurjatusi ja ehitavad siis templi või annetavad midagi preestritele, et ära teenida “pääse”, mis avab neile taeva väravad. Inimesed arvavad, et niisugune heategevus puhastab neid ja nad pääsevad pattudest hoolimata taevasse. Inimeste teod on tulvil selliseid motiive. Muidugi võidakse sellise teguviisiga kaaskondlasi eksitada, kuid energia, mida nad ligi hakkavad tõmbama, mis hakkab nende karmat vormima, sõltub teo motiividest, inimese mõtetest, mitte aga sellest, kuidas see välja paistab ja kui hea tundub. Kui teete heategusid, siis vaadake enda sisse – mis oli nende ajendiks, mida mõtlesite, ja te mõistate, mida tegelikult lõikama hakkate.
Karma ei ole fatalistlik ega ettemääratud. Karma tähendab meie enda võimet luua ja muutuda. Loov on karma seetõttu, et me võime ise otsustada, kuidas ja miks tegutseda. Me võime muutuda. Tulevik on meie endi kätes. Et kõik on kaduv, voolav ja vastastikku seotud, muudavad meie teod ja mõtted paratamatult tulevikku. Ei olemas olukorda, mida ei saaks kasutada enesearendamiseks. Tiibetis öeldakse: “Halbadel tegudel on üks hea omadus: neist on võimalik puhastuda.” Teame, et “hea õnn”, hea karma vili võib peatselt mööduda, kui seda hästi ära ei kasutata, teisalt aga ebaõnn , halva karma tagajärg võib pakkuda meile suurepärase võimaluse enesearendamiseks.
Kujutlege, et argiteadvuse alus on nagu pank, kus hoiustatakse karmat muljete ja harjumuspäraste kalduvustena. Kui meil on harjumus mõelda mingi konkreetse positiivse või negatiivse malli järgi, võib neid kalduvusi väga hõlpsasti aktiveerida ja esile kutsuda ning nad üha korduvad ja jäävadki korduma. Pideva kordamisega juurduvad kalduvused ja harjumused veelgi sügavamalt, korduvad üha sagedamini, muutuvad kaalukamaks ja koguvad jõudu isegi siis, kui me magame. Niiviisi hakkavad nad määrama meie elu, surmaja ümbersündi.
Kõik olendid, kellel on samane karma, näevad maailma ühtemoodi. Nende ühist tajumustekogumit nimetataksegi “karmast tingitud vaateks”. Kõik me oleme harjumuste ja minevikutegude keerukas summa ja seetõttu ei ole midagi parata, et me näeme asju igaüks isemoodi. Inimesed on väliselt üsna samased, aga tunnetavad asju täiesti erinevalt, sest igaüks meist elab omaenda kordumatus maailmas. Iga tajuja jaoks on tõde see, mis vastab tema tajumisviisi aluseks oleva karma mustritele. Me näeme vaid seda, mida meie karmast tingitud vaade meil näha võimaldab, ja ei midagi enamat.
Niisugusest hulgast erinevatest tajumustest nähtub, et kõik karmast tingitud vaateviisid on illusoorsed, sest kui üht ja sama ainet võib näha nii mitmel eri moel, kuidas võiks siis millelgi olla ühte tõelist, talle loomupäraselt omast reaalset olemist? Samuti nähtub siit, kuidas on võimalik, et mõne arvates on see maailm paradiis, teise jaoks aga põrgu. Kõike, mida me enda ümber näeme, näeme me sellisena seetõttu, et oleme korduvalt, elu elu järel kristalliseerinud oma sisemise ja välise reaalsuse kogemist ühel ja samal moel, ning see on viinud meid eksiarusaamale, et see, mida näeme, ongi objektiivne reaalsus. Vaimsel teel edasi jõudes õpime aga tegelema vahetult oma kinnisarusaamadega.
Enamikul meist ei lase karma ja negatiivsed emotsioonid oma sisimat loomust ja tegelikkuse loomust näha. Selle tulemusena klammerdume õnnetunde ja kannatuste külge, pidades neid reaalseteks, ning oma oskamatute ja sõgedate tajudega külvame üha uusi seemneid järgmiseks sünniks. Nõnda määrab see, kuidas me praegusel hetkel elame, absoluutselt kõike: see, kuidas me praegu elame, võib maksta meile kogu tuleviku.
Pole olemas probleemi, mis poleks karmaline – kõik meie elus on karma avaldumine, sest iga põhjus avaldub lõpuks tagajärjena. Nii on see alati olnud ja jääbki olema. Ei maksa liiga tõsiselt võtta siin-seal levivaid jutte sellest, et varsti karma kaob. Mida see tähendab? Kas kaob põhjus või tagajärg või mõlemad? See on võimatu, sest siis lakkab maailm eksisteerimast. Arvatavasti pole sellist juttu rääkivatel inimestel eriti põhjalikke teadmisi ei maailma olemusest ega ka karmast.
Inimese karma on bioinfoenergeetiline matriits – teatud ainuomane vibratsioon, mis samase energiaga resoneerides hakkab seda meie ellu “tõmbama”. Meie välimus, tervislik seisund, füüsilised iseärasused – kõik see on karma peegelduseks. Karma avaldub ka selles, millal ja kuhu me sündinud oleme. Karma peegeldub kõiges, mis meid puudutab. Öeldakse, et pole olemas ühtki moodust karmast pääsemiseks. Tõepoolest pole, sest me ei saa muuta juba juhtunut, oma minevikku, kuid saame muuta tulevikku. Tulevikukarma on soovi korral muudetav.
Me kaldume süüdistama oma probleemides teisi inimesi, kuid tegelikult loome oma karmat ikka ise. Tihti me ei soovi või ei oska seda näha, ei soovi vaadata ennast eemalt ega vastutada oma mõtete ja tegude eest, lõppkokkuvõttes oma karma eest. Palju mugavam on öelda – see kõik on karma süü, kuskil ei tea mitmendas-setmendas elus tehtud, vana-vana- vanemate patud. Mina olen aga hea inimene, mina ei puutu asjasse.
Igasugune lein, kaotusevalu ja lakkamatu frustratsioon täidavad oma vägagi reaalset ja olulist eesmärki: äratada meid, anda meile võimalus. Selleks et suunata inimest vajalikus suunas, loob ümbritsev maailm talle katsumusi. Võib öelda, et me ise tõmbame neid ligi. Katsumusi tajutakse üldjuhul ebameeldivustena. Tavaliselt inimesed ei oska seostada välist maailma sisemise maailma seisundiga. Inimene püüab tööst iseendaga, otsuse vastuvõtmisest kõrvale hoida. Kuid probleemi (loe: iseenda) eest ei põgene. Probleem ilmub taas, kuid nüüd juba keerulisemas vormis ega anna aega või valikuvabadust.
Karma järgi ei kao ühegi teo mõju enne, kui see on vilja kandnud. Mitte mingi loodusjõud ei suuda seda takistada. Kui teen halba, siis pean selle parast kannatama. See on paratamatu. Samuti ei suuda miski takistada eategude häid tagajärgi. Igal põhjusel on tagajärg. Näha asjade, inimeste jms loomust, tähendabki näha nende karmat – põhjust ja tagajärge.
Maare Kivivare „Karma - müüt või tegelikkus? Kas saatuse muutmine on võimalik?“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu
