Kuidas Soome televisioon nõukogude ajal koju jõudis
Et olin tudengina Heino Rätsepa juures kaks aastat fakultatiivselt soome keelt õppinud ja valdasin seda vabalt, tõlkisin abikaasale Soome televisioonis näidatavate filmide subtiitreid. Põnev ja huvitav oli vaadata, kuidas inimesed „sealpool" elavad.
Peagi tulin mõttele pöörduda oma Helsingi tuttavate poole palvega hakata mulle hankima sealseid telekavasid. Esialgu leppisin mängufilmide nimekirjadega, mida koostati tol ajal pool aastat ette. Aga süües (siin kontekstis küll vaadates), teadagi, kasvab isu. Soome päevauudiste kellaaegu teadis iga tallinlane niigi, aga mind hakkasid huvitama ka sarjade ja seriaalide eetriajad. Need toimetas mulle kätte sõber Martti Kurki, kes töötas Helsingi ooperis ja käis regulaarselt Tallinnas. 1970. aastate keskpaigas sain temalt saadete kvartalikavad ning 1980. aastate algusest alates jõudsid igaks nädalalõpuks kohale juba järgmise nädala detailsed saatekavad.
Rääkisin mõnedele töökaaslastele, esialgu küll ettevaatlikult, millist hüve meie pere kasutab. Muidugi soovisid ka nemad kohe Soome telekavu, sest saateid ju nagunii vaadati. Leidus ka usaldusväärne masinakirjutaja, kes mulle saadetud kavad (esimestel aastatel pikkade filmide nimekirjad) mitmes eksemplaris ümber trükkis. Enne seda tõlkisin need kavad eesti keelde.
Kavade levik muudkui kasvas ja peagi oli see tervele meie majandusinstituudi kollektiivile teada, kaasa arvatud direktsioonile. Sealt ainult hoiatati masinakirjutajaid, et nad võivad telekavasid paljundada vaid pärast tööd.
Kui hakkasin saama detailseid nädalaprogramme, kasvas nende soovijate arv lausa plahvatuslikult. Pärast tööd istus kirjutusmasinate taha juba kolm naist ning varsti ei piisanud neistki. 1980. aastate algul liideti meie instituudiga Moskva majandusmatemaatika instituudi Eesti filiaal ja töötajate arv tõusis 250-ni, seega oli vaja juba 100–150 eksemplari Soome TV nädalakavasid. Kui arvestada, et meie töötajad andsid kavasid ümberkirjutamiseks omakorda oma tuttavatele, siis oletan, et neid said meie instituudi vahendusel kindlasti sajad Tallinna pered, kes muidugi ei pruukinud telekavade algsest „päritolust“ midagi teada.
Kuna tol ajal arvati iga kümnes töötaja olevat KGB informaator, siis oli kogu see pool-põrandaalune tegevus kindlasti kõrgemal teada, ent mitte kunagi kogu selle veerandsaja aasta jooksul ei püütud asjale piiri panna. Ju oli asi selles, et tegelikult tahtsid kõik endalegi detailseid, pealegi veel eesti keelde tõlgitud programme. Küllap vajasid nii juhtkond kui nuhid tõest välisinfot ning ka nende pered vaatasid innukalt lääne seebiseriaale. Üks masinakirjutaja rääkis mulle saladuskatte all, et ta viib vaikselt kogu direktsioonile telekavad laua nurgale...
Soome telesaateid arutati ja arvustati töö juures avalikult. Kui oli oodata põnevat filmi, hoiatati üksteist ette. Järgmisel päeval vahetati muljeid.
1980. aastate algul ühendas teaduste akadeemia presiidium majandusinstituudiga seni keele ja kirjanduse instituudis Endel Sõgeli käe all tegutsenud ideoloogiliste probleemide uurimisgrupi. Sihiks oli vastupropaganda tõhustamine. Ühe selle grupi venelanna „väitekiri“ käsitles Soome televisiooni mõju paralüüsimist Eestis. Dissertatsioon kaitsti meie instituudi teadusliku nõukogu kinnisel istungil, kuid mingit kasu sellest ei tõusnud. Töö soovitusel püüti Soome telesaateid sarnaselt „Ameerika Häälega“ eetris segada. See üritus tuli aga soomlaste ägeda protesti tõttu lõpetada, sest põhjanaabrid ei näinud enam ise oma telesaateid.
Karl Vaino ja tema jüngrid püüdsid eestlastele rääkida, et Soome saated on valelik propaganda ja et tegelikult elavat soomlased vaesemini kui meie, aga selline mannetu demagoogia pani rahva muigama. Mu sõber ooperilaulja Martti Kurki rääkis, et üks Tallinnast üle lahe sõitnud venelanna kaotas Helsingi Stockmanni kaubamajas närvid. Viskas ennast põrandale pikali ja karjus: „Miks meil pole nii?“
Moskva võis küll Vainot ja see omakorda kohalikke organeid kohustada võitlema Soomest pealetungiva kodanliku ideoloogia vastu, kuid repressioone ei saanud ju sadade tuhandete inimeste vastu rakendada...
Nii vaatasidki okupatsiooniaja lõpuni peaaegu kõik tallinlased ning ka paljud teised põhjaeestlased rõõmsalt Soome televisiooni ja said sealt veidigi aimu, milline on elu vabas maailmas.
