Osho surmast: Tuleks lihtsalt öelda, et see inimene pole enam elus
Ka surmaga peab harjuma. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba surmast, kirjutab Osho raamatus „Elamise ja suremise kunst“.Kui oled õppinud, kuidas elada teadvustatult, siis oled kindlasti võimeline ka surema teadvustatult – sest surm on elu fenomen; see leiab aset elus.
Inimvaimu ajaloost leiame kolm peamist kujutlust surmast. Üks on omane inimesele, kes elab, olles oma keha külge kinnistunud, kes peab kõige suuremaks naudinguks toitu või seksi, kelle elu pole olnudki mitte midagi muud kui toit ja seks; kelle elu on olud väga primitiivne, kelle elu on olnud väga labane, kes on elanud oma palee eeskojas, aga mitte kunagi sisse läinud, ja kes on mõelnud, et see ongi kogu elu, et elu polegi midagi enamat. Surmahetkel püüab ta elu külge klammerduda. Ta hakkab surmale vastu, võitleb surmaga. Surm tuleb nagu vaenlane. Seetõttu kujutatakse igal pool, kõigis ühiskondades surma tumeda ja saatanlikuna. Indias öeldakse, et surma sõnumitooja on väga inetu – tume, must – ning istub tohutu suurel ja inetul pühvlil.
See on kõge levinum suhtumine. Need inimesed on paljust ilma jäänud, nad pole kunagi tajunud elu kõiki dimensioone. Nad pole saanud puudutada elusügavusi ega lennanud elukõrgustesse. Nad on ilma jäänud täiusest ja õnnistusest.
Nüüd teine tavapärane kujutlus. Poeedid ja filosoofid on vahel öelnud, et surm pole midagi halba, pole midagi kurja; see on lihtsalt puhkus – suur puhkus nagu uni. Selline suhtumine on parem kui eelmine. Vähemalt on need inimesed tajunud, et midagi on veel peale keha; nad on teada saanud midagi vaimset. Nende elu pole olnud vaid toit ja seks, nende elu pole olnud ainult söömine ja paljunemine. Nende hing on pisut rohkem arenenud, nad on natuke aristokraatlikumad ja kultuursemad.
Nad ütlevad, et surm on nagu suur puhkus; inimene on väsinud ja sureb ning puhkab. See on puhkus. Aga ka nemad on tõest kaugel. Inimesed, kes on tundnud elu sügavaimat tuuma, ütlevad, et surm on jumalik. See pole mitte ainult puhkus, vaid ka ülestõusmine, uus elu ja uus algus; avaneb uus uks.
Kui sufi müstik Bayazid oli suremas, siis tabas tema ümber kogunenud inimesi – tema jüngreid – suur üllatus, sest kui tuli viimne hetk, hakkas ta nägu kiirgama, võimsalt kiirgama. Sellel oli kaunis aura. Bayazid oli ilus inimene ja ta jüngrid olid alati tema aurat tajunud, ent midagi niisugust polnud nad kunagi näinud. Nii kiirgav!
Nad küsisid: „Bayazid, räägi meile, mis sinuga juhtunud on. Mis sinuga praegu toimub? Enne kui sa meist lahkud, anna meile veel oma viimne sõnum.“
Bayazid avas silmad ja ütles: „Jumal ütleb mulle tere tulemast. Ma lähen tema embusesse. Hüvasti!“ Ta sulges silmad ja ta hingamine lakkas. Ja täpselt sellel hetkel toimus valguseplahvatus. Tuba sai valgust täis ja siis valgus kadus.
Kui inimene on enda transtsendentsuse ära tundnud, pole surm midagi muud kui jumalikkuse teine nägu. Siis surm tantsib.
Surmaillusioon on ühiskondlik fenomen. Sellest tuleb peensusteni aru saada. Sa näed inimest suremas ja siis arvad, et ta on surnud. Kuni sa pole ise surnud, pole sul õigust nii mõelda. Sinu poolt on väga rumal järeldada, et inimene on surnud. Sa saad öelda vaid, et sa pole võimeline otsustama, kas ta on seesama inimene, millisena teda seni tundsid. Midagi muud väita on ohtlik ja ületab sündsuse piiri.
Saad öelda ainult: „Kuni eilseni see mees rääkis, nüüd enam ei räägi.
Enne ta kõndis, nüüd enam ei kõnni. Kuni eilseni – ja ma saan niimoodi asjast aru, et tema elu enam pole olemas. Seda elu, mida ta elas kuni eilseni, enam pole. Kui teisel pool seda on veel mõni elu, las olla; kui pole, siis olgu nii.“ Aga väide, et „see inimene on surnud“, läheb pisut liiga kaugele; see ületab piirid. Tuleks lihtsalt öelda: „See inimene pole enam elus.“ Nagu tal enne oli elu, nüüd seda enam pole. ilmub surm. Seetõttu, kui ma ütlen, et surm on illusioon, ei mõtle ma seda, nagu oleks see illusioon, mis toimub keha või hingega. Ma räägin ühiskondlikust ilusioonist – ja seda me sisendame igale lapsele. Me seletame lapsele, et inimene sureb; ja surm näeb välja nii ja nii. Niisiis, selleks ajaks, kui laps suureks saab, on ta ära õppinud kõik surma sümptomid ning kui sellised sümptomid avalduvad lõpuks temal endal, siis ta lihtsalt sulgeb silmad ja kaotab teadvuse. Ta on hüpnoosi all.
Vastupidine sellele on aktiivse meditatsiooni tehnika – tehnika, kuidas siseneda surma teadvusel olles. Tiibetis nimetatakse seda bardoks.
Samamoodi nagu läänes hüpnotiseerivad teised inimesed surijat tema surmahetkel, edastatakse Tiibetis bardos olevale surijale antihüpnootilisi sisendusi. Inimesed kogunevad bardos oleva surija ümber ja räägivad talle: „Sa ei sure, sest mitte keegi pole kunagi surnud.“ Nad edastavad antihüpnootilisi sisendusi. Pole nuttu ega hala; see on kõik. Inimesed kogunevad surija ümber ja külapreester või munk tuleb ja ütleb: „Sa ei sure, sest mitte keegi pole kunagi surnud. Sa lahkud lõdvestunult ja täie teadvuse juures. Sa ei sure, sest keegi ei sure kunagi.“
Inimene sulgeb silmad ja talle kirjeldatatkse seda protsessi, mis temaga toimub: nüüd on eluenergia lahkunud jalgadest, nüüd kätest, nüüd ei saa ta rääkida ja nii edasi – ja ikkagi, surijale räägitakse, et ta on olemas, ta jääb olemas olema. Ja talle edastatakse sisendusi. Need sisendused on antihüpnootilised. See tähendab, et need on selleks, et inimene ei haaraks kinni ühiskondlikust illusioonist, et ta on surma veerel. Et seda ära hoida, kasutatakse bardot vastumürgina.
Kui kogu maailmas hakatakse surmasse suhtuma tervemalt, siis pole bardo järele enam vajadust. Ent me oleme väga ebaterved inimesed; me elame suures illusioonis ja selle illusiooni tõttu on vaja astumürki. Kui keegi sureb, peaksid ta lähedased püüdma purustada illusiooni, et ta sureb.
Kui nad suudaksid inimest ärkvel hoida, kui suudaksid talle pidevalt meelde tuletada...
Siis eemaldub teadvus kehast, aga mitte korraga; kogu keha ei sure samaaegselt. Teadvus hakkab kahanema ja vähehaaval lahkub kõigist kehaosadest.
Erinevate staadiumitega tõmbub teadvus tagasi ja kõik need staadiumid võib surijale üles lugeda, et sellega hoida teda teadvusel.
Üks zenimeister oli suremas. Ta kutsus teised mungad enda juurde ja ütles: „Ma tahan teilt midagi küsida. Minu tund on tulnud, aga minu meelest pole mõtet surra samamoodi nagu teised. Mitte nii, nagu paljud on enne surnud. See pole üldse tore. Seega ma küsin, kas te olete kunagi näinud kedagi kõndides suremas?“
Mungad vastasid: „Me pole näinud kedagi niimoodi suremas, aga me oleme kuulnud ühest müstikust, kes suri kõndides.“
Meister ütles: „Hästi, unustage ära! Aga kas keegi on näinud mõnda müstikut suremas pea peal seistes?“
Mungad ütlesid: „Me pole kunagi sellist asja isegi ette kujutanud ega unes näinud, rääkimata sellest, et oleksime näinud kedagi niimoodi suremas.“
„Hästi,“ ütles meister, „olgu siis niimoodi.“ Ta seisis pea peal ja suri. Inimesed meistri ümber olid väga hirmunud. Laiba nägemine on juba iseenesest hirmutav, aga kui laip seisab veel pea peal, on see veel hirmsam.
Meister oli üks ohtlik mees. Et ta niimoodi tegi... Keegi ei julgenud teda surnuraamile panna. Siis soovitas keegi kutsuda kohale meistri vanema õe, nunna, kes elas kloostri lähedal. Teati, et see naine ajas alati asjad korda, kui meister oli väikese poisina üleannetust teinud.
Mindi õe juurde ja tehti talle olukord selgeks. Naine sai väga vihaseks.
Ta ütles: „Ta on alati olnud selline üleannetu. Ta pole oma kommetest loobunud isegi vanaduses. Isegi surres ei saanud ta muidu, kui pidi vingerpussi mängima!“ Üheksakümneaastane naine võttis oma kepi ja läks surija juurde. Ta lõi kepiga kõvasti vastu maad ja hüüdis: „Jäta nüüd need üleannetused järele! Kui sa pead surema, siis sure õigesti.“
Meister tõusis kiiresti püsti ja hakkas naerma. „Ma tegin nalja,“ ütles ta. „Ma tahtsin näha, mida inimesed teevad. Nüüd ma heidan pikali ja suren tavapärasel kombel.“ Ta heitiski kohe pikali ja suri.
Õde läks minema. „Nüüd on parem,“ ütles ta. „Viige ta minema.“ Ta ei vaadanud tagasi. „Iga asja tegemiseks on oma viis,“ ütles ta. „Mida sa ka ei teeks, tee seda õigesti.“
Niisiis on meie surmaillusioon ühiskondlik illusioon. Kui teil on kogemusi meditatsiooniga – kui olete saanud pilku heita tõele, et olete oma kehast eraldi, kui tunne, et sa ei samastu oma kehaga, on sulle tulnud kas või hetkeks –, siis pole sa suremise ajal teadvusetu. Tegelikult, sellisel puhul polegi sa enam teadvusetu.
Mitte keegi ei saa kunagi surra teadlikult, teadvuse juures olles, sest ta on kogu aeg teadlik, et miski temas sureb, aga tema mitte. Ta jälgib seda eraldumist ja lõpuks leiab, et ta keha lamab temast eemal, kaugel. Siis on surm vaid eraldumine, see katkestab sideme. Nagu astuksin majast välja ning kodused, kes pole teadlikud maailmast väljaspool neid seinu, tuleksid ukse juurde ja jätaksid minuga pisarsilmil hüvasti, arvates, et olen surnud.
Keha ja teadvuse eraldumine on surm. Sellist eraldumist on mõttetu nimetada surmaks – see on lihtsalt lõdvemaks laskmine, sideme katkemine.
See pole muu kui rõivaste vahetamine. Niisiis, inimene, kes sureb teadlik olles, ei sure tegelikult kunagi, seetõttu ei tekita surm temas ka küsimusi. Ta isegi ei nimeta surma illusiooniks. Ta isegi ei ütle, kes sureb ja kes mitte. Ta lihtsalt ütleb, et see, mida me nimetasime kuni eilseni eluks, oli pelgalt assotsiatsioon. See assotsiatsioon on katkenud. Nüüd on alanud uus elu, mis pole enam assotsiatsioon endises mõttes. Võib-olla on see uus side, uus teekond.
Aga teadlikus seisundis on võimalik surra vaid siis, kui oled teadlikult elanud. Kui oled õppinud, kuidas elada teadvustatult, siis oled kindlasti võimeline ka surema teadvustatult – sest surm on elu fenomen; see leiab aset elus. Teiste sõnadega, surm on viimane asi, mis sinuga elus toimub. See ei toimu väljaspool elu.
See on nagu puu, mis kannab vilja. Algul on vili roheline, siis hakkab kollaseks muutuma. See muutub üha kollasemaks, kuni on lõpuks täiesti kollane ja kukub puu otsast alla. Puu küljest kukkumine ei toimu kollaseks minemise protsessist eraldi; see on kollaseks muutumise protsessi lõplik teostumine.
Puuvilja kukkumine pole eraldiseisev sündmus, pigem on see kollaseks muutumise – läbitud küpsemisprotsessi – kulminatsioon. Ja mis toimus siis, kui vili oli roheline? See valmistus sellekssamaks lõpusündmuseks.
Ja sama protsess toimus siis, kui polnud tekkinud veel õitgi, kui see oli alles oksa sees peidus. Isegi selles seisundis valmistus see lõplikuks sündmuseks. Ja kui puud polnud veel olemas, kui see oli ikka veel seemnes?
Siis toimus seesama ettevalmistus. Ja kui seda seemet veel polnud ja see oli peidus ühes teises puus? Seesama protsess. Niisiis, surmasündmus on lihtsalt osa sündmusteahelast, mis kuulub ühe ja sama fenomeni juurde. Lõplik sündmus pole lõpp, vaid eraldumine.
Üks suhestumislaad, üks korrastatuse laad asendub teistsuguse suhestumise, teistsuguse korrastatusega.
Osho (1931–1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot üheks „20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga „kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal maailmas.
