Elu Nizzas – tasulised kontserdid piletiraha maksmata ja kuninglik pulm

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Nii kirjutab Riina Kangur raamatus “Minu Nizza”.

Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad.
Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.

Siin on katkend raamatust.

Suvi on Prantsuse Rivieras tegevust täis. Kontserte on igal pool, tänavamuusikud mängivad, töötavad vabaõhukinod, teatrid annavad etendusi, toimuvad rannadiskod ning keskaegsetes linnakestes mägedes korraldatakse nii rüütliturniire kui ka muidu keskaegseid lõbustusi ja etendusi.
Nizzas korraldatakse mitu korda suve jooksul niinimetatud reklaamkontserte. Selleks puhuks suletakse mereäärne Promenade des Anglais pooles ulatuses, kus siis võtab platsi mitu ansamblit ja orkestrit. Üritus on kõigile tasuta, seal saab niisama muusikat nautida, tantsida või ka rannas oma välja valitud ansambli läheduses piknikku pidada.
Siinjuures on kasulik teada, et isegi tasulisi kontserte saab veidi eemalt muru pealt ilma piletiraha välja käimata kuulata. Üritusi on suve jooksul palju, kõike ei jõua loomulikult külastada ning tuleb teha valik.
Igasuvised džässifestivalid on midagi, millest ma ei saa mitte kuidagi ilma jääda.
2013. aasta festival on esinejate poolest lausa suur kompvek. Peale Stingi ja Ibrahim Maaloufi saab kuulda ja näha ka Diana Kralli, Garland Jeffreysi, Charles Bradleyd ja paljusid teisi väärt muusikuid.
Muidugi pole mul sellist raha, ja selle asemel et kontserdi eest 50 eurot välja käia, valin ma Stingi kuulamiseks kontserdiplatsitaguse pargi. Aga rahvast on murdu. Hilisõhtune park ei erine sugugi päevasest Juan-les-Pins’ mererannast, kus inimene on inimeses kinni. Isegi laste mänguväljak kontserdiplatsitaguses pargis on rahvast täis. Tasub teada, et sellistele vabaõhuüritustele minnes tuleks alati kaasa võtta lamamistekk, juua ja veidi ka söögipoolist, et end mõnusalt ja vabalt tunda.
Kui ma oma esimesel suvel Lõuna-Prantsusmaal Serge’i ja tema tütre perega Monaco kuningliku paari pulma asutasin minema (see lihtsalt kõlab kaunimalt – kuningliku paari pulma, tegelikult korraldas kuninglik paar oma pulmade puhul rahvale tasuta vabaõhukontserdi, kus esines Jean Michel Jarre), siis tundus mulle veidi naeruväärne, kui põhjalikult oli Serge’i tütar Frédérique selleks puhuks ettevalmistusi teinud: suur päevitustekk, piknikukorv, täispuhutav padi. See tundus mulle veelgi naeruväärsem, kui ma nägin suurt rahvamassi, kus inimene seisis inimeses kinni, ja mitte mingil muruplatsil, vaid asfaldil, sest kontsert toimus Monaco sadamas. Ma mõtlesin: vaene Frédérique! Sellised ettevalmistused, ja kõik täiesti mõttetu ajaraiskamine.
Mul tuli aga oma ülbust mõni aeg hiljem häbeneda, sest pärast tunniajalist püstiseismist oli küll hea tekk asfaldile maha laotada ja end külitsi visata.
Mu elus oli aeg, mil mulle oli väga tähtis lemmikartiste oma silmaga lähedalt näha. Julio Iglesiast passisin Torontos pärast kontserti esinejate sissekäigu juures ja nägin teda suisa meetri kauguselt. See kogemus tundus taevalik. Mulle isegi näis, et meie pilgud kohtusid, et ta naeratas just mulle. Ja pärast ma mõtlesin, et küllap ta oleks mulle ligi ka astunud, mind sõbralikult tervitanud, aga seal oli nii palju näljaseid naisi, kes teenimatult sedasama ootasid, ja tal lihtsalt ei sobinud minu suhtes eesõigust üles näidata.
Nana Mouskouri nabisin kinni pärast kontserti Hamiltonis ja sain temaga isegi mõne sõna vahetada. Ma võin uhkusega meenutada, et sain temalt autogrammigi. Eestist vestlesime. Ta polnud Eestis veel käinud. Mina soovitasin kindlalt see reis ette võtta.
„Eestis on teil palju austajaid,“ teatasin ma kindlalt. Ja alles pärast hakkasin ma mõtlema, mida ma siis selle „palju“ all mõtlesin. Kas oma kunagist prantsuse keele rühma? Meid seal üle kahekümne polnud.
Mida vanemaks ma olen saanud, seda vähem on mulle tähtis artiste oma silmaga näha.
Ma poleks ka Stingi kontserdile läinud, kui mitte poolatar Eva mu keelekooli rühmast poleks mind sinna meelitanud.
Nii ma siis asutan end peale koolipäeva lõppu Juan-les-Pins’ poole teele. Juan-les-Pins’ džässifestival Jazz à Juan on vanim Euroopas ja seekordne üritus on juba viiekümne kolmas.
Väike linnake on rahvast pungil täis. Ma taipan kohe, et parkimisega tuleb mul siin tõeliselt suur probleem. Ja nii ongi: ma keerutan kolm korda siia ja sinna, edasi ja tagasi. Lootusetu. Mul jooksevad peast läbi kõik mu endiste klientide hoiatused siinsetest parkimisprobleemidest: selleks et randa minnes parkimiskoht leida, peab juba hommikul kell kuus platsis olema; selleks et kusagil kontserdil parkimiskoht saada, peab kolm tundi varem kohale minema; ja nii edasi, ja nii edasi.
Ning ma otsustangi koju tagasi sõita. Ma võin ju Stingi ka telekast vaadata ja kuulata.
Järgmisel päeval koolis kuulen, et ka kontserdiväljak olevat olnud rahvast pungil täis.

Riina Kangur “Minu Nizza. Paradiis käeulatuses”, Petrone Print 2015

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-nizza/