Mihhail Hodorkovski: On neid, kes veel Putinit kardavad, kuid isegi sellised ei austa teda enam

2003. aastal vangistatud ja 10 aastat vangis istunud endine oligarh Mihhail Hodorkovski kirjutab oma uues raamatus „Vangla ja vabadus“, et hasartne pirukajagamine Venemaa juhtkonnas on aeglustanud riigi majanduslikku arengut ja see tingib võimu vajaduse selles piruka jagamise hasardis oma jõustruktuure üha enam ohjata.

Paneb muigama, kui meenutad, mis kõik on su saatust määranud...
Vanglat ma ei kartnud. Arvasin, et üks kahest - kas ma saan õige varsti vabaks või mind tapetakse. Ma ei osanud arvata, et nad minu näol iseendale sellise pika peavalu ja nii pikkadeks aastateks valmistavad. Objektiivselt oli see nende jaoks halvim valik. Ma ei uskunud juba siis nende moraalsusesse, ammugi siis veel praegu. Võimuvertikaal on ohtlik asi. Võib juhtuda, et saba hakkab liputama koera. / ... /

Putin tegi kahjuks oma valiku ja kui see selgeks sai (veebruaris 2003), oli juba hilja kurssi muuta. Ja kuhu seda uut suunda võtta? Valikuvõimalused olid ju endised.
Oleks ju võinud ka põõsasse pugeda, lõpetada oma igasugune tegevus, sõita välismaale.
Mis olla oleks võinud, see on vaid oletamine. Mul oli aga silme ees telekanali NTV saatus: see võeti lihtsalt ära, kollektiiv saadeti laiali, keegi võeti pantvangiks. Seega oli mõtet võidelda lõpuni. Seda enam, et ka mu toetajad arvasid, et kõik pole veel kadunud.
Veidi hiljem arreteeriti Platon.
Pantvangide võtmine sai tõenäolisest võimalusest tegelikkuseks.
Alles jäi vaid kaks varianti: ära sõita, kõik käest anda, leppida sellega, et võetakse mingi hulk pantvange, reeta oma liitlased - seda kõike selleks, et saada asemele mingi kompsensatsioon ja kaheldav lubadus "mitte puutuda". Või siis minna ja ise pea silmusesse pista lootuses, et sellest ohvrist piisab. Edasi oleks läinud, nagu jumal juhatab: kui tapetakse - ongi lõpp, ei tapeta - kauaks ma elama ei jää, sest see mädapaise on suuteline vaid edasi mädanema ja kui nii, ega siis pole enam ka pantvange mõtet hoida.

Kogu viga peitub Putini nn emotsionaalses omapäras. Millest see tal algas, see jääb mõistatuseks. Millal ta otsustas, et tuleb "tulistada täie rauaga", ma ei tea.
On aga ilmne, et tema jaoks jäid mingist hetkest kõik pragmaatilised arvestused tagaplaanile.
Olukord sai selgeks 2003. aasta novembriks (kui pärast minu vahistamist kõlasid Putini sõnad "Lõpetada hüsteeria"). Sellest hetkest oli mu edasine tee mulle selge: see oli kannatlikkuse tee.
Jõuda mingile kokkuleppele oleks meil raske olnud - mina ei usalda teda, tema ei usalda mind. Kuidas teda usaldada, kui ta ise tegi minust kõige negatiivse sümboli? Ta ehk ootab, et ma teeksin midagi meeletut? Ei usu. Ilmselt on Putini puhul tegemist tema emotsionaalse meelestatusega.
Kujunemas on väga ebameeldiv olukord: riigis formeeruv väga tugev jõukorporatsioon, kes on mõistnud, millised on tema edasised võimalused.

Nõukogude ajal olid jõustruktuurid parteilise ja bürokraatliku kontrolli all, kuigi ka siis esines teadlikult provotseeritud konfliktseid olukordi. Jõustruktuurid olid jõulise parteilise ideoloogia mõjuväljas ning nende ülesanne oli parteilist võimu kaitsta.
Kaasajal ei ole enam ei jõustruktuuride kontrolli ega ideoloogilist survet ning jõustruktuuride ainsaks sihiks on uhkemad pagunid ja rohkem raha. Need kaks väärtust on vastastikku teineteiseks ümberkonverteeritavad.

Praegusel ajal on riigis veel küllalt palju sisemisi vastuolusid ja riigil puudub ka ühtne globaalne kontseptsioon (puudub ideoloogia).
Kuid olukord on muutumas. Hasartne pirukajagamine on aeglustanud riigi majanduslikku arengut ja see tingib võimu vajaduse selles piruka jagamise hasardis oma jõustruktuure üha enam ohjata. Jõustruktuurid tajusid seda kui ohtu iseendale, mis omakorda tekitas jõustruktuuride suurema vastuseisu - nad on ühtsemad ja vähem võimule alluvad. Kuid kõik võib muutuda, kui leitakse sobiv ideoloogia.

On neid, kes veel Putinit kardavad, kuid isegi sellised ei austa teda enam. Putini loobumist otsest autoritaarsest mudelist käsitleti kui reetmist. Kuid oleks Putin selle tee valinud, oleks ta kiiresti kaotajaks jäänud. Ärksam osa ühiskonnast poleks sellega leppinud. Samas pole Putinist asja, et oma populismiga rahvast enda poolele võluda.

Putinlik riigi "käsitsi juhtimise meetod", mis on mistahes juhi kõige viimane juhtimisreserv, töötab praegu oma võimaluste piiril. See on põhjus, mis Putini närvid vahel üles ütlevad.
Kõige selle taustaks on kasvavad suured ja põhimõttelised probleemid: mahajäämine Hiinast, toorainest saadavate kasumite vähenemine, masinaehituskompleksi (tootmisvahendeid tootva tööstuse) degradeerumine, stagnatsioon infrastruktuuride arengus ajal, mil eelarve on miinustes jms. Kokkuvõttes aheneb majanduslik (ja poliitiline) vaba mänguruum, mille pärast võitlevad kaks globaalset jõudu - jõustruktuurid ja ühiskonna paternalismi toetav enamus.

Kumbki jõud nõuab võimult üha enam järeleandmisi ja hüvesid, kuid sellise nõudmise taustaks on tõsiasi, et tooraine varal kasumeid enam kasvatada pole võimalik. Samas on poliitilisel areenil üha mõjukam keskklass, kes võib aastaks 2020 saada kõige määravamaks osaks valijaskonnast.

MIHHAIL HODORKOVSKI, NATALJA GEVORKJAN „Vangla ja vabadus“, tõlkis Harri Kingo, Ajakirjade Kirjastus

http://www.rahvaraamat.ee/p/vangla-ja-vabadus/702813/et?isbn=9789949390960