Mihhail Hodorkovski: Mingil hetkel tundus mulle, et ma alahindasin Putinit

2013. aastal vanglast vabanenud Mihhail Hodorkovski kirjutab uues raamatus „Vangla ja vabadus“, et Venemaal pole isegi mitte politseiriigile omane kord, vaid mingi pooleldi kriminaalne, pooleldi politseilik kord, mis on ära teeninud hüüdnime "punane katus".

Minu praegune tagantjärele suhtumine Putinisse on vastuoluline. Kuid ma püüan säilitada objektiivsust.
1999. aastal olin ma Putini ametisse saamise vastu, kuid mitte liiga aktiivselt. Asi polnud isegi mitte tema KGB minevikus, aga silmnähtavas juhiks olemise kogemuse puudumises. Mulle oli selge, et riigi ülesehitamise sellel etapil see inimene ei sobi riiki juhtima.
Ma teadsin, et Jeltsin lahkub ja et tema asemele saab Putin. Ma ei vaidlustanud Jeltsini otsust. Ma arvasin, et eks tema teab paremini. Jeltsinil oli sel ajal juba raske. Pärast Jeltsini erruminemist käisin tal külas, kuna minu suhtumine Jeltsinisse ja tema abikaasasse Niinase oli isiklik ja väga hea. Kuidas tema minusse suhtus, ma ei tea.

Putiniga kohtusin esmakordselt juba pärast tema määramist peaministriks. Enne seda ei puutunud me üldse kokku. Minu meelest suhtles Putiniga enne Nevzlin ja nagu räägitakse, said nad väga hästi läbi.

Mul on praegu raske eristada oma esimest muljet Putinist kõigest sellest, mis järgnes, kuid ma ei näinud temas siis ega näe ka praegu midagi erilist. Tavaline, normaalne inimene, kellele on kasvatus tugeva jälje jätnud - pean silmas kasvatust nö tänaval ja kasvatust seoses tema tööga: ta ei usalda kedagi peale "omade". Ega ta neid "omasidki" eriti ei usalda, kuid siiski rohkem kui kõiki teisi. Ta on "vandenõuteooriate" pooldaja, ta oskab vestluskaaslast kuulata ja end temaga kohandada, õpib kergesti, kuid erinevalt Jeltsinist oskab ta ta teise isiku arvamust käsitleda mitte nagu see on vaid oma vaadete kontekstist lähtuvalt. Kui keegi pole nõus tema mudeliga, siis see isik jäetakse kõrvale. Kohati satub ta hämmastusse, kui tema mudel millegi kohta liiga palju reaalsusest erineb. Ta näeb nende kahe vahet, suudab oma kahtlused alla suruda ja võtab midagi omaks, mida ta omaks on võimeline võtma, kuid unustab muud võimalused. Ta on nagu Ptolemaios, kes selle asemel, et omaks võtta heliotsentriline mudel, loob oma geotsentrilise päikesesüsteemi. / ... /

19. veebruari 2003. aasta kohtumisel Putiniga ajendasid mind korruptsiooni kohta sõna võtma ärilised huvid. Oli kaks peamist probleemi: ametnikud olid ülbeks läinud ja nõudsid mitmemiljonilisi summasid mitte mingiks humanitaarabiks või poliitilisteks eesmärkideks, vaid otse iseendale.
Sellise maksmisega kaasa minna tähendas toime panna otsene kuritegu. Lisaks oli võimatu selliseid altkäemakse õigustada kuidagi firma sõltumatu direktorite nõukogu ja välismaiste audiitoritest finantskontrollijate ees, sest välismaal on selline rahvusvaheline korruptsioon seadustega keelatud.

Kuid see oli vaid pool probleemist. Teine pool asjast oli, et samad seadused kehtisid ka Venemaa firmade kohta, kes plaanisid rahvusvahelisele aktsiaturule minekut.
Maksta altkäemakse ja jääda sõltuma lääne õigusemõistmisest? Ei mingi hinna eest! Meie siseriiklikud olud ei huvita seal kedagi.

Minu väljaastumise põhjuseks aga polnud üksnes majanduslikud probleemid. Suuremat ärevust tekitas see, et korruptsioon oli muutumas süsteemseks.
Mida ma selle all mõtlen?

Igasugune korruptsioon on halb. Kui korruptsioon tungib juba tavalistesse, igapäevastesse ärisuhetesse, siis kasumist mingite summade loovutamine pole veel see kõige suurem häda. Palju hullem on, kui korruptsiooni mastaabid ja summad, mida sel teel kogutakse, kasvavad sedavõrd, et äriotsuseid hakatakse tegema lähtudes esmaselt juba mitte majanduse, vaid korruptantide huvidest lähtuvalt. / ... /

Mis on juhtunud Venemaaga Putini ajal? Kõik on enam kui tavaline.
Tõusis nafta hind ja see tõi kaasa rahva sissetulekute kasvamise. Enamikku inimestest rahuldas see täiesti - ja ma pean silmas nii tavalisi inimesi kui eliiti. Ülejäänud "marginaalsed tegelased" (ja neid on igas segmendis alates ärist kuni õiguskaitsjateni) kuulutati väljaspool seadust olevateks. See tähendab, et tehti sellised seadused, et kõik (või peaaegu kõik) on mingis poollegaalses seisundis. Sellises olustikus hirmutati rahvast mõnede näidisprotsessidega ja paljud neist, kes olid veel järel, hakkasid lihtsalt hirmu tundma.

Seni veel säilinud kodanikuühiskonna institutsioonide puudumine viis selleni, et ühiskond killustus.
Kõige halvem oli aga see, et Putin andis jõustruktuuridele indulgentsi kohaldada seadusi nende endi huvides. See viis õiguskaitseorganite kriminaliseerumisele. Üksikud saarekesed sellises üldpildis paraku ilma ei tee.

Venemaal pole isegi mitte politseiriigi kord, vaid mingi pooleldi kriminaalne, pooleldi politseilik kord, mis on ära teeninud hüüdnime "punane katus".

Selle kõige tagajärjed on väga rasked. Me kaotasime suure osa oma intellektuaalsest ja tööstuslikust eliidist,. Tulemuseks on sisemajanduse kasvutempode aeglustumine ligi poole võrra. Langenud on arengu enda kvaliteet (võrreldes 2000. aastate algusega) - majanduse juurdekasvu näitajad suurenevad vaid nafta ja gaasi hindade kasvamise tõttu. Infrastruktuur ja tootmisvõimsused ei ole edasi arenenud, raha eraldatakse kaheldava investeerimisväärtusega lokaalsetele megaprojektidele (näiteks Sotši kompleks või sild Russki saarele). Kasvab import ja luksuskaupade tarbimine. Inimesed ja ajud aga lahkuvad riigist. See on pidu katku ajal.

MIHHAIL HODORKOVSKI, NATALJA GEVORKJAN „Vangla ja vabadus“, tõlkis Harri Kingo, Ajakirjade Kirjastus

http://www.rahvaraamat.ee/p/vangla-ja-vabadus/702813/et?isbn=9789949390960