Gunnar Aarma: Mees on tihti isandast ja perekonnapeast muutunud naise abiliseks ja käsutäitjaks
Paljud on abielu liialt idealiseerinud ja paljud näevad selles vaid füüsiliste, materiaalsete ja loogiliste tingimuste alusel sõlmitud lepingut, kirjutab Gunnar Aarma raamatus „Mõtlemise salapära“. Tema rõhutab tasakaalu: abielu ilma ideaalideta ja armastuseta pole normaalne, kuid materiaalsete tingimuste unustamine ning kaine mõistuse väljalülitamine annab samuti kiiresti ja valusalt tunda.
Nagu kõikjal ühiskonnas, peab ka abielus ideaalsete ja materiaalsete tegurite ja ideede vahel valitsema tasakaal. Loodus on suurepärase ettenägelikkusega seesuguse tasakaalu eest hoolt kandnud. Läbi aastatuhandete pärandatud loomupärased instinktid lahendavad enamikel juhtumeil mehe ja naise vahekorra, tööjaotuse, kohustused ning õigused abielus. Kahjuks on viimase sajandi jooksul toimunud kiire linnastumine oluliselt neid instinkte nüristanud, vähendades seejuures tihti alateadvuses autoriseeritud tavade mõju miinimumini. Seetõttu peame tänapäeva abielu negatiivseid nähtusi, hädaohte ja konarusi loogilise inimmõistuse seisukohalt analüüsima.
Naise ja mehe füsioloogia erinevust arvestades on mehel abielus puhtpraktilist laadi suurem vabadus. Mees pole seotud laste ilmaletoomise pika protseduuriga, sellele järgneva laste rinnaga toitmisega, väikelaste valve, hooldamise ja kasvatamisega. Hetärismi harrastades on ta vaba igasugusest orgaanilisest vastutusest. Kõik mehe kohustused naisega suhtlemisel on eetilis-moraalset laadi. Tänapäeva moraali suhteliselt madala taseme juures on sellel suur tähtsus ja see nõuab naiselt, eriti aga abielunaiselt, keskendatud tähelepanu.
Kummalgi sugupoolel on normalses, individuaalse seksuaalse armastuse põhjal sõlmitud ainuabielus-monogaamias kindlad õigused ja kohustused. Need õigused ja kohustused on loomupäraste instinktide, materiaalsete ja vaimsete tegurite toimel ühiskondlike ja abielutavade alusel välja kujunenud. Kristlik seksuaalmoraal näeb ette ainsa lubatud sugulise läbikäimise võimalusena mehe ja naise vahel ühiskonna ja kiriku poolt sanktsioneeritud abielu. Igasugune kõrvalekaldumine sellest üldkehtivast reeglist tuleb lugeda raskekujuliseks seksuaalmoraali ja tavade aluste õõnestamiseks. Valdav enamus mehi ja naisi abielluvad kindla veendumusega kuuluda ainult teineteisele ja luua püsiv ning harmooniline perekond. Üha suurenev abielude purunemine, lahutused, vallasemade ja -laste arv ning avaliku ja vaijatud prostitutsiooni-hetärismi lokkamine sunnib tahtmatult iga ausat inimest sellele ühiskonna pahele erilist tähelepanu osutama.
Suurema osa kooselu konfliktide puhul on mees see, kes naise ja perekonna hülgab. Seesugustel juhtudel süüdistab nii kannatav pool kui ka avalik arvamus loomulikult meest, kelle süü ju ka käegakatsutavam näib olevat. Nii loomuvastane, kui see ka ei ole, toimub enamiku abielude karilejooksmine alles pärast ühe või mitme lapse sündi. Harva esineb lasteta abielude purunemist esimeste kooseluaastate vältel. Tõsi küll, väga tihti on arusaamatuste põhjuseks mehe ülemäärane alkoholitarvitamine, aktiivne huvi teiste naiste vastu ja naise ning laste toores kohtlemine. Kuid paljudel juhtudel on mehe lahkumine naise ja laste juurest sugulastele, tuttavatele ja naabritele täiesti mõistatuslik. Peaaegu kõigi seesuguste seletamatute lahkumistega käib kaasas mehe intensiivne huvi kellegi teise naise vastu. Harilikult nimetatakse hukkamõistvas otsuses meest joodikuks, liiderlikuks, südametuks või lihtsalt kergemeelseks. Pealiskaudsel vaatlusel tuleb seesuguste järeldustega üsna nõus olla ja vaest hüljatud naist ja väikelaste ema kõigest südamest haletseda. Kuid iga üksik neist lugematuist abieludraamadest omab real juhtumeil põhjusi, mis eriteadlasele-psühholoogile konfliktid hoopis teistsuguses valguses välja paista laseb.
Normaalselt arenenud noorte abielludes on nii mehe kui naise seksuaalne potentsiaal (sugutung) ühesugune. Tähistame selle selguse mõttes näitarvuga sada. Enamiku noorte ja tervete ning teineteisega sobivate partnerite normaalse kooselu puhul jääb naine juba esimesel abieluaastal rasedaks. Raseduse ajal langeb naise seksuaalpotentsiaal (huvi sugulise läbikäimise vastu). Eriti tunduv langemine (kuni nullini) toimub umbes viiendast raseduskuust kuni sünnituseni. Pärast sünnitamist, esimestel laktatsiooniperioodi (rinnaga imetamise) kuudel ei tõuse naise huvi samuti eriti, mitte enne kui umbes viiendal kuul. Mehe seksuaalpotentsiaal aga jääb muutumatult endisele kõrgusele, sest tema organismis ei toimu seoses naise rasedusega ju mingeid muutusi. Vastupidi, ligi kümnekuise enam-vähem piiratud sugulise läbikäimise vältel tõuseb mehe potentsiaal rahuldamatuse tõttu normaalsest märksa kõrgemale. Tähistame selle pinge saja kahekümnega. Kooselu uudsus, nooruse ideaalid, ärkav isainstinkt, hool ja lugupidamine oma emakssaanud naise vastu ja värske mälestus abielu algperioodi individuaalsest seksuaalsest armastusest aitavad esimese lapse puhul mehe sugulisest rahuldamatusest üle saada. Ürgset ja alati jõulist mehe seksuaalinstinkti ohjeldavad kasvatus ja eeskuju, lapse sünniga tekkinud uudne olukord kodus ja kooselus, kombed, arusaamad ja hirm ning häbi avaliku arvamuse ees.
Naine pöörab sellel emakssaamise perioodil nüüd mehe asemel peatähelepanu oma füüsilisele minale (raseduse ajal) ja lapsele (imetamise ajal). Noort ema köidab temale looduse poolt pandud ülesanne valdavas enamuses juhtudest niivõrd, et ta selle kõrval kõik muu, kui mitte täielikult ei unusta, siis vähemalt hooletusse jätab. Eelkõige käib see enamuses iseka ja oma tahtmist saama ning individuaalset seksuaalarmastust nautima harjunud mehe kohta. Viimane tunneb end tagaplaanile jäetuna ning nii ema kui ka lapse kapriiside ohvrina. See periood nõuab mehelt suurt enesevalitsemist. Harilikes tingimustes saab keskmise arenemistasemega mees sellest perioodist seksuaalmoraali vastu eksimata üle. Ta on kiindunud oma naisesse ja tunneb vähemat või suuremat huvi oma esiksündinu vastu. Suguelu muutub pikapeale jälle normaalseks, kuid noor ema ei pühenda ka järgnevatel kuudel enam peatähelepanu oma mehele, sest tema kõrvale on ilmunud suurt hoolt ja palju aega nõudev võistleja – rinnaga toidetav imik.
Varem või hiljem sündiva teise lapse puhul toimub täpselt sama sunnitud vaheaeg mehe suguelus, suureneb ema kohustuste koorem kahe väikelapse eest hoolitsemisel ja väheneb veelgi huvi (väsimuse tõttu) ja võimalus (ajapuuduse ja öiste valvamiste tõttu) mehele erilist tähelepanu osutada. Mees on seega esimeste aastate jooksul umbes 20 kuud normaalsest sugulisest läbikäimisest välja lülitatud, tunneb alateadvuses armukadedalt ennast hooletusse jäetuna ja hakkab, olenevalt oma arengutasemest, iseloomust ja temperamendist, vaistlikult või avalikult selle vastu protesteerima. Naisele, kelle kogu energia, tahtejõud ja tähelepanu on keskendunud lastele ja oma tervisele, ei tule meeldegi hooletusse jäetud abikaasale pikisilmi oodatud aktiivset osavõttu suguelust osaks saada lasta. Mehe ürgne libiido murrab läbi – tagajärjeks on mehe kaldumine hetärismi, s.o. võimaluste otsimisele suguliseks läbikäimiseks väljaspool abielu.
Esimene ja saatuslik samm abielu lõhkumiseks on tehtud. Naine harilikult ei märka õigeaegselt mehe jahenemist enda ja perekonna vastu. Mees on tihti isandast ja perekonnapeast muutunud naise abiliseks ja käsutäitjaks. Mehe üha sagedasemad kodust ärajäämised ja õhtused hilinemised, harilikust kauem kestvad komandeeringud ei häiri naist eriti, see annab talle suurema võimaluse pühendada end seda täielikumalt emainstinkti rahuldamisele. Madala seksuaalpotentsiaali tõttu näeb naine rahuldusega, et mees teda sagedamini, kui see loomulik peaks olema, rahule jätab – ta peab seda enda säästmiseks ettenägeliku ja arusaaja abikaasa poolt ning on lähenevat äikest aimamata üsna õnnelik. Mees püüab instinktiivselt abieluharmooniat ja kodurahu alal hoida, käitudes oma süüd tundes naise ja lastega erakordselt armastusväärselt ja tähelepanelikult. Olenevalt partnerite iseloomust ja leidlikkusest tulevad varem või hiljem mehe keelatud ja enam-vähem osavalt varjatud sidemed päevavalgele. Järgnevad harilikult tormilised stseenid, süüdistused ja etteheited, veenmised ja tõotused. Abielu ühishoonesse on tekkinud enamasti parandamatu mõra. Mees tunneb ennast süüdlasena, sageli tunnistab seda, on õnnetu ega tea isegi, miks kõik nii on läinud. Naist ta milleski süüdistada ei saa ega süüdistagi ning püüab tihti tagasi võita kaotatud usaldust ja armastust, kuid naine on südamepõhjani haavunud, tunneb end õigustatult alandatuna ja muutub tõrksaks. Kodune elu on muutunud mõlemale väljakannatamatuks. Naine ei võta enamikel juhtudel mehe vabandusi ja palveid kuulda – ning mees, tundes end küll suure süüdlasena, haavub lõpuks ning otsustab kodusele „põrgule” järsu lõpu teha. On ta sel ajal mõnda naisolevusse kiindunud, osutub katastroof vältimatuks ja suurele hulgale purunenud abieludele lisandub veel üks. Järgnevad ühe või teise poole abielulahutuse nõudmised ja alimendid ning jälle on üks lahutatud naine ja üks või mitu isata last ühiskonnas rohkem.
Just see mehe pikemaajaline suguline rahuldamatus moodustab ühe ainuabielu-monogaamia olulisemaid kitsaskohti. Ühiskonna varasematel arengufaasidel, grupi- ja paarisabielude ajajärkudel, lahendati see ebanormaalsus üsna loomuliku sugupooltevahelise kokkuleppe teel. Siis oli mehel oma naise või naiste raseduse ja rinnaga toitmise ajal piiramatu kooselu võimalus teiste naistega. Grupiabielu puhul asus mees ajutiselt oma mõne teise abikaasa juurde. Paarisabielus kehtisid soodsad võimalused ajutiseks kooseluks sugulaste või sõprade naistega. Polügaamia – mitmenaisepidamise puhul hoolitses naine ise juba aegsasti seesuguse „abiventiili” eest, valides mehele liignaiste, ümmardajate või orjataride hulgast terve ja sobiva ajutise asendaja.
Seesugune mitmenaisepidamine oli enne Saksa ordurüütlite maaletungimist levinud ka meie esivanemate seas. (Tõetruu pildi säärasest abielust annab meile Mait Metsanurk oma ajaloolises romaanis „Ümera jõel”. Sama kinnitab ka August Hindrey romaanis „Urmas ja Merike”.) Mainitud „kitsaskoht” monogaamias ongi selle abieluvormi peamine komistuskivi. Tõenäoliselt just sel põhjusel kehtib kuni viimase ajani paljude madalamal arengutasemel rahvaste ja hõimude abieludes laialdane suguline vabadus. Tsivilisatsiooni arenedes ja paarisabielult monogaamiale üle minnes muutus kunagine vabadus võimatuks. Uue abieluvormi koostisosana tekkis uus seksuaalmoraal, arenesid omanditunne ja armukadedus. Teisalt toimus koos tsivilisatsiooni arenguga intellekti ja ühiskondliku eetilis-moraalse tasapinna pidev tõus. Mehe endise sugulise vabaduse abielus pidi asendama vaimne arengutase, lugupidamine ja eetilisel tasemel põhinev armastus. Mainitud arengutaseme parimaks indikaatoriks (näitajaks) kogu kristliku moraali kestmise ajal on olnud ja on tänapäeva rohkem või vähem (olenevalt vastava riigi elanike intellekti ja moraali tasemest) harrastatud hetärism ja prostitutsioon. Arenenud ja armastav mees teeb loomulikult kõik temast oleneva, et oma rahuldamata meelelisi kirgi abikaasa emakssaamise perioodil vaos hoida. Kuid hädaoht jääb sel ajal ikkagi suureks ja nõuab selle perioodi ausat ning asjatundlikku valgustamist. Arukad ja kogenud abielunaised suhtuvad sellesse täie tõsidusega, püüdes oma mehe võimalikult täielikuks seksuaalseks rahuldamiseks teadlikult teha kõik füüsiliselt võimaliku, pannes seejuures pearõhu just „keeluaegade” maksimaalsele lühendamisele. Kaaluv sõna on siin kaasa rääkida tänapäeva üha areneval arstiteadusel. Huvitav on alla kriipsutada erinevusi arstide seisukohtades naise hoidumisel sugulisest läbikäimisest raseduse ja sünnitusjärgse perioodi kestel. Kui ühed (vanem koolkond) nõuavad naise täielikku keeldumist alates viiendast, hiljemalt kuuendast raseduskuust ning määravad selle aja kestvuseks seitse kuni kümme kuud, s.o. lubavad normaalset suguelu alustada alles neljandast või viiendast rinnaga toitmise kuust, siis vähendavad paljud eriteadlased seda aega 1,5 kuni 2 kuuni, pidades seda ajavahemikku küllaldaseks. Kahjuks on seda küsimust vähe valgustatud ja seetõttu on see valdavale enamusele selgusetu. Nimetatud probleem peaks igas abielunaises ülimat huvi äratama, sest vaevalt mees oma rüütellikkuses esineb nõudja ja pealekäija osas, eriti kui küsimuse all on armastatud olevuse tervis ja heaolu. Naine peaks juba enne abielu tingimata tutvuma elementaarse anatoomiaga, suguelu tervishoiuga, loote arengu ja imiku hooldamisega.
Osaliselt, kuid lubamatult harva ja pealiskaudselt on neid küsimusi püütud valgustada õppeasutustes, kursustel ja mõningates üksikutes populaarteaduslikes teostes, mille tõttu osutuvad nad kahjuks kõik vaid erandlikeks hüüdjate häälteks üldises teadmatuse kõrbes. Andestamatu ükskõiksusega suhtuvad sellesse küsimusse meie kesk- ja kõrgemad õppeasutused. Täiskasvanud abiellumisealine neiu või noormees, kes lõpetab gümnaasiumi või koguni kõrgkooli, on enamasti teadmatuses teda ootavatest ülesannetest ja kohustustest abielus. Peasüü langeb siin muidugi meie kristliku seksuaalmoraali mõju all „ülikõlbelise” kasvatuse saanud ja seda omakorda edasi anda tahtvatele pedagoogidele ja rahvahariduse juhtidele. Karta ja häbeneda selgitada neiule või noormehele teda abielus ootavaid küsimusi, raskusi ja kohustusi, valgustada seda kõike hädavajalikust tervishoidlikust ja eetilis-psühholoogilisest seisukohast, tähendab suunata noori kinnisilmi tundmatusse hädaohtude labürinti. Tähendab, tuleb lootma jääda vaid kasvatuse abil sisendatud moraalile, õilsale armastusele ja looduslikele instinktidele. Tegelik abielupraktika on näidanud seesuguse valesti moraalitseva ja vastutustundetu kasvatuse kurbi tagajärgi.
Hool tänapäeva terve ja harmoonilise abielu eest langeb suuremalt osalt naisele. Naine, kes suudab oma meest füüsiliselt ja vaimselt köita, huvitada ja mõjutada, võib enamikel juhtudel truudusele kindel olla.
Gunnar Aarma „Mõtlemise salapära“, Maalehe ja Varraku raamatussari „Tarkusepuu“
