OSHO: Üheksakümmend üheksa protsenti ajast sa ei ole edukas

„Ärge laske kellelgi ennast mõjutada. Ärge laske kellelgi endale muljet avaldada. Vaadake, nähke, olge teadlik – ja valige. Pidage meeles, et vastutust kannate teie,“ kirjutab Osho raamatus „Eneseaustuse vägi“. „Te ei saa öelda: „Issand, ma kuuletusin sulle – nüüd päästa mind.” Ärge kuuletuge kellelegi, sest selle käigus eksite te enda juurest minema.“

Dale Carnegie pani aluse positiivse filosoofia, positiivse mõtlemise koolkonnale: ärge nähke negatiivset, ärge nähke varjukülgi. Aga kui te neid ei näe, kas see paneb negatiivse ja varjuküljed siis kaduma?
Te lihtsalt lollitaksite end. Te ei saa tegelikkust muuta. Öö jääb ikka alles, te võite ju mõelda, et kakskümmend neli tundi kestab päevavalgus, aga teie mõtlemisest ei muutu ööpäev kahekümne neljaks tunniks valgeks. Negatiivne kuulub sama loomulikult ellu nagu positiivne. Need tasakaalustavad teineteist.

Pärast Dale Carnegie’t tuleb positiivse mõtlemise traditsiooni teine suur nimi Napoleon Hill. „Mõtlemist muutes rikkaks” („Think and Grow Rich”) on tema suurim panus maailma – kenasti kirjutatud raamat, aga täielik praht. Muuda mõtlemist ja saa rikkaks: sa ei pea mitte midagi tegema, sul tuleb vaid mõelda üdini positiivselt ja rikkus hakkab sinu poole voolama. Kui rikkus ei tule, siis tähendab see lihtsalt seda, et sa pole mõelnud üdini positiivselt.
Ilusad mängud, milles pole võimalik alistada mängu algatajat, sest tema käes on võti. Ja kui sinul lähebki juhuslikult hästi, siis on see tema edu, kuna filosoofia on tema oma – mõtle teisiti ja saad rikkaks –, see on tema õnnestumine. Oled muudkui mõelnud ja mõelnud ja positiivselt mõelnud, et sind tabab rahasadu – sadama ei hakka mitte lumehelbeid, vaid rahatähti – ning ühtäkki sureb sinu onu ja jätab sulle kopsaka päranduse. Muidugi, positiivne mõtlemine toimib!

Aga kui sa pole edukas... Üheksakümmend üheksa protsenti ajast sa ei ole edukas – sa tead väga hästi, et sinu positiivne mõtlemine ei ole absoluutselt positiivne, sa tead, et sul on kahtlusi. Aeg-ajalt avad sa silmad, et näha, kas sajab juba rahatähti või on need ikkagi lumehelbed. Sa näed, et need ongi vaid lumehelbed, suled uuesti silmad ja hakkad mõtlema, et sajab rahatähti. Kuid alles jääb kahtlus, et tegelikult on need lumehelbed. Keda sa püüad lollitada? Peas keerlevad igasugused mõtted. „See on lihtsalt rumalus, ma ei tohiks oma aega raisata, peaksin hoopis raha teenima; sel moel mõeldes ma pigem kaotan kui võidan.”

Aga Napoleon Hill kirjutab ilusasti ja toob näiteid, kuidas inimesed on positiivse mõtlemisega edu saavutanud. Ja sa leiadki kellegi – maailm on piisavalt suur. Iga asja jaoks leiab mõne näite.
Miks ainult ühe? Näiteid võib leida sadu, kui vaid enda ümber ringi vaadata ja üritada neid leida. Kõik need inimesed on teinud vaid seda, et on näited leidnud ja panevad need nüüd kaunilt poeetilisse proosasse. Loomulikult soovite te olla rikas ja nii nad kasutavadki teie ambitsiooni, teie suurt soovi ära. Nad annavad teile lihtsa meetodi ega küsi vastutasuks mitte midagi.

Napoleon Hilliga meenub... ta oli vaene mees. Sellest oleks piisanud, et kogu tema filosoofia ümber lükata. Ta sai rikkaks raamatuga „Mõtlemist muutes rikkaks”. Aga teda ei teinud rikkaks mitte positiivne mõtlemine, vaid need lollid üle maailma, kes ostsid tema raamatu, mis oli Hilli töö, tema labor, tema katse. Aga päris alguses, vahetult pärast raamatu ilmumist, seisis ta raamatupoodide ukse juures ja veenis inimesi oma raamatut ostma.
Kord juhtus sel ajal mööda minema Henry Ford, kes sõitis oma uusima autoga raamatukauplusesse, et leida sealt endale kerget lugemist. Napoleon Hill ei tahtnud võimalust maha magada. Ta läks oma raamatuga Fordi juurde ja ütles: „Üks suurepärane raamat on äsja ilmunud – see raamat meeldib teile kindlasti. Ja see polegi raamat, vaid õigemini kindel edumeetod.”
Henry Ford vaatas meest ja küsis: „Kas teie olete selle raamatu kirjutanud?”
Napoleon Hill vastas uhkelt: „Jah, mina olen selle raamatu autor.” Tal on põhjust uhke olla: tema kirjutatud raamat on kunstiteos. Selleks et luua saastast kunstiteos, läheb tarvis tõelist meisterlikkust.
Ilma ramaatut kätte võtmata esitas Herny Ford veel ühe küsimuse: „Kas tulite kohale oma autoga või bussiga?”
Napoleon Hill ei mõistnud, mida Ford silmas pidas, ja ütles: „Loomulikult tulin bussiga.”
Henry Ford ütles: „Vaadake, see seal on minu isiklik auto, mina olen Henry Ford. Te lollitate inimesi; teil pole isegi oma autot ja te kirjutate raamatu „Mõtlemist muutes rikkaks”! Mina olen saanud rikkaks ilma mõtlemist muutmata, nii et ärge mind sellega rohkem tülitage. Hoopis teie mõelge ja saage rikkaks! Ja kui olete sinnamaale jõudnud, tulge minu juurde. See oleks tõestus. See raamat pole tõestus.”
Räägitakse, et Napoleon Hill ei kogunud kunagi nii palju julgust, et selle vana mehe, Henry Fordi jutule minna, olgugi et ta sai veidi rikkamaks. Kuid Henry Fordiga võrreldes oli ta vaene mees ja jäi alati vaeseks. Ent Henry Fordi loogika oli selge.

Üks kristlik vaimulik Norman Vincent Peale on loonud positiivse filosoofia. Ta on üritanud esitada kogu kristlikku ellusuhtumist positiivse mõtlemise filosoofiana. Loomulikult oleks ta võinud viidata kõigile religioonidele, aga tema tahab levitada just kristlust ja sellepärast ei võta ta ühtegi teist religiooni arvesse.
Jeesuses võite te leida... Kõik religioonid on teinud sama vea, nagu Jeesuski, kes ütles, et õndsad on vaesed ja nende päralt on Jumalariik. Ema Teresa jutt ju ei erine sellest. Norman Vincentist sai maailmakuulus jutlustaja. Tema ainus seisukoht on: ärge vaadake mitte midagi negatiivse ja kriitilise hoiakuga. Vaadake asjadele positiivselt, leppivalt ja vastuvõtlikult. Ta ütleb, et kui te seda teete, siis muudate objekti loomust. See on täiesti vale.

Vaesust ei ole võimalik muuta pelgalt öeldes, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik. Muidu oleksid kristlikud vaimulikud kahe tuhande aasta jooksul ju vaesuse kaotanud. Vaesus kasvab üha, õndsate inimeste hulk suureneb üha.
Taevariiki läheb nii palju õndsaid inimesi, kes jagavad seda riiki nii paljude teiste õndsatega, et nad kõik on jälle vaesed; neil pole seal eriti midagi jagada. Kõik taevariigi aktsiaomanikud muudavad Jumala samuti vaeseks. Taevariigist saab vaeste aktsiaomanike ja juhatajatega firma – juhatajad peavad muidugi olema kerjused, need vaesematest vaesemad.

Kaks tuhat aastat järjepidevat õpetust... Kas see on vaesuse olemust muutnud? Ei. Selle tõttu on juhtunud vaid üks asi – vaeste inimeste revolutsiooniline hing on tapetud. Vaesus on säilitanud oma koha ja suureneb muudkui nii leviku kui raskuse poolest. Kristlik õpetus on ühe asjaga kindlalt hakkama saanud: ta on võtnud vaeselt inimeselt julguse. Tema religioosne hing on mürgitatud. Olen nõus Karl Marxiga ainult ühes punktis – religioon pole muud kui vaese rahva oopium. Olen sunnitud temaga nõustuma, sest see käib kõigi maailma relgioonide kohta. Rahvale on antud oopium, narkootikum, et tal oleksid ilusad unenäod.

OSHO „Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusse“, kirjastus Pilgrim
http://www.pilgrimbooks.ee/product/18104/?cid=3762