Gunnar Aarma: On mõttetu midagi tahta, millest meie jõud üle ei käi
Paljud süüdistavad riiki ja valitsust ajastu hädades ja on veendunud, et riigi eesotsas olevate inimeste asendamine uute ja muidugi parematega olukorda kardinaalselt muudab. Nad ei mõista, kui vale on seesugune arvamine, kirjutab Gunnar Aarma raamatus „Mõtlemise salapära“ ja lisab, et ülim tarkus seisneb oskuses ennast olukorda sobitada.
Rahulolematus on suur kõikides riikides ega sõltu kuigi palju valitsusest ja välistest teguritest. Muidugi saab rikas pakkuda endale mõned naudingud, millest vaene peab ilma jääma. Nauding aga ei tee rikast vaesest õnnelikumaks ja kui teeb, siis ehk mõneks tunniks. Ülim tarkus seisneb oskuses ennast olukorda sobitada. On mõttetu midagi tahta, mida me omandada ei saa, millest meie jõud üle ei käi või mille muretsemiseks tuleb jumalikke ja inimeste seadusi rikkuda.
Kõikide tänapäeva hädade algpõhjus on pea peale pööratud maailmavaade ja vale, loodusega pahuksis olev elulaad.
Rahvaste mandumise põhjuseks on see, et õige elulaadi all mõistetakse väliste seaduste täitmist, mitte aga seda, et õige elulaad toimib ainult õige maailmavaate raamides. Inimese loomus ei põhine ainult tema füüsilisel kehal ja välisel tegutsemisel, vaid ainuüksi tema õigel mõtlemisel. Seepärast on vajalik mõtlemine kui inimese ülim võime ja oskus ausse tõsta. Selle väärtust hinnata ja mõtlemine ning mõtteelu tulemused ära seletada ning välja pakkuda juhised, kuidas mõistliku mõtlemise abil kõiki maailma hädasid leevendada või koguni kõrvaldada.
Võime mõelda eristab inimest kõikidest teistest olenditest maailmas. Mõtlemine on üks kuuest kosmilise vaimu (atma) ilmutusvormidest. Inimesest allpool asetsevas loomariigis ilmutab kosmiline vaim ennast soovija nõudlusena, sest ka need on vaimu tegutsemisvormid. Inimesest kõrgemal asuvas regioonis, jumalate riigis, tegutseb vaim vahetu tunnetusena. Mõtlemisvõime kuulub eranditult inimesele. Praegusel arengutasandil asuval inimesel aga on see jumalik võime paraku puudulikult arenenud. Meie planeedil leidub üsna vähe inimesi, kelle mõttejõud on täielikult välja arenenud ja kes on saavutanud meistrikraadi.
Mõttejõud rakendub inimeses tema maise kehastumise aegu kahel tasandil: madalamal astmel kui näitlik, mõistusepärane (konkreetne) ehk ratsionaalne mõtlemine. See saab toimuda ainult ühenduses füüsilise ajuga ja seda nimetatakse mõistuseks. Kõrgemal astmel toimub vaimselt arukas (abstraktne) ehk intuitiivne mõtlemine. Mõistus registreerib ainult tegude paljususe ega tea midagi kõikide ilmingute aluseks olevast tuumast (põhiolemusest). Mõistus kuulub inimese ajutise ja piiratud loomse olemuse juurde ja kaob koos sellega. Vaimses arukuses aga peitub inimese igavesti kestev tõeline loomus. Ainult arukas vaimne (abstraktne) intuitiivne mõtlemine on surematu inimese pärisosa.
Tänapäeva inimene tegeleb peamiselt mõistuse (intellekti) tasandil, mille tahteavalduseks on isekus (egoism). Seetõttu on enamik inimesi ainult intellektuaalsed loomad, täis himusid ja kirgi, kes üksteisega võimu pärast võitlevad. Inimese tegelik loomus ei koosne juurdlevast ja spekulatiivsest mõistusest. Niikaua kui inimeste mõtlemine toimub sellisel madalal tasemel, jääb meie planeet endiselt lahinguväljaks. Maakeral ei saa olla rahu, nii väga kui me seda ka ei tahaks.
Inimesed austavad ja kummardavad tänapäeval mõistust. Moodne kooliharidus tegeleb peamiselt isekusele keskendunud mõistuse arendamisega. Meie suured vaimsed eeskujud õpetavad meid üle saama isekusest, sest ainult seeläbi toimub tõeline areng. Möödub veel palju aega, kuni kannatuste läbi arenenud inimkond isekast mõtlemisest loobub ja vaimse arukuse teele jõuab.
Kogu mõtlemine, mis ei lähtu Kõiksuse jagamatusest, on alati isekas ja sellega kaasnevad püüdlused naudingute, raha, au ja võimu järele. Seesugune mõtlemine aga, mis tegeleb tõese, hea ja ilusaga, on vaba ihalemisest ja kuulub surematu inimese pärisossa.
Me ei tohi mõtlemist ja mõtteid teineteisega ära vahetada. Mõtleja (manas) ei sõltu mõtlemisest ja mõtetest. Ta võib mõelda, aga selle tegevuse ka katkestada. Mõtleja on tõeline surematu inimene, kuid ta pole oma praegusel arengutasemel mõtlemises veel vaba, sest ta on seotud oma mõtete ja harjumustega. Niikaua kui inimene on isekas, pole ta oma mõtlemises vaba. Ta mõtleb sääraselt, nagu teda selleks sunnivad tema väljakujunenud harjumused. Harjumused aga tulenevad inimese isekusest, kes ennast peab isiksuseks, kelle ta ometi ise on loonud. Isekusest hingestatud mõtted moodustavad inimese ümber müüri. Algselt oli inimene vaba olend nagu jumal. Sellest ajast aga, mil ta on piiratud oma mõttemaailmaga, allub ta saatuseseadusele (karma) ja pole seetõttu enam vaba.
Mõtleja, keda juhivad tema harjumused, tegutseb kolmel erineval viisil. Ta toimib kas teadmatusest (tarnas), ihadest või kirgedest aetuna (radžas), või headusest. On olemas seega kaks ajendit: isekus (egoism) ja omakasupüüdmatus (altruism). Sellest tulenevalt siis ka kahte laadi mõtted: isekad ja isetud. Iga mõttekogum kuulub erinevale teadvustasemele: isekad mõtted hingestavad inimese astraalset loomust ja isetud mentaalsfääri. Mõlemad piirkonnad on teineteisest rangelt eraldatud nagu vesi ja õhk. Kui inimene toimib isekusest lähtudes, siis tegutseb ta astraaltasandil, on aga tema ajendiks armastus, siis elab ta taevas (devahan’is).
Tegelikult on olemas ainult üks teadvus ja see on vaim (atma). Kõik olendid on selle ühe teadvuse tegutsemisvormid. Inimene on jõu ja teadvuse keskus mina (ego). Too iseteadlik mina pendeldab pidevalt üles ja alla. Kord tõmbab isekus ta alla madalasse (astraal)regiooni, teinekord kannab isetu armastus ta üles taeva. Minateadvust mõjutavad seega vastandlikud külgetõmbejõud. Ilmingute maailm äratab temas iha, armastuse maailm täidab ta vaimustusega kõige tõese, hea ja ilusa vastu. Inimkonna praeguse arenguastme juures on ta vastuvõtlikum madala maailma võludele kui isetule armastusele, sest puuduvad vajalikud kogemused.
Mõtlemine on pidev loominguline töö. Iseka mõistuse loodud varikujundid on pahed ja isetu armastuse lapsed on voorused. Mõlemad, nii voorused kui pahed on variolendid, kes inimeses elavad. Neil kummalgi on oma kuju. Need mõttekujundid on inimese sees ja tema ümber. Isetutel inimestel on need kujundid ilusate puhaste värviliste vormidena. Isekad inimesed on ümbritsetud loomakujundeist.
Kõiki neid mõttekujundeid näeb selgeltnägija. Isetu inimese aura on puhas valge (vaimne tarkus), kollane (tunnetus), roosa (isetu armastus) ja sinine (austus). Need värvused tekivad isetu mõtlemise tulemusena.
Inimest ümbritsevad mõtteolendid ja kujundid on jõud (teatud liiki energia) ja neil on üsna tugev enesealalhoiuinstinkt. Nad astuvad aegajalt enda ellukutsuja teadvusse, et elujõudu saada.
Kui tahame mõjutada mõtete kvaliteeti ja kulgu tänapäeva ühiskonnas, peame nende loomust ja jõudu tundma õppima.
Lõpptulemusena kujundavad ju mõtted inimese iseloomu. On olemas omakasupüüdmatuid ja isekaid iseloome. Esimesi juhib ja vormib ennastsalgav armastus, teisi isekus. Mõtetest kooruvad soovid. Isetud mõtted on vabad soovidest ja nõudmistest. Nad ei ahelda inimest olemasolu külge. Isekad mõtted aga põhjustavad inimese uuestisünni (reinkarnatsiooni). Mõtted ei määra mitte ainult inimese iseloomu, vaid ka tema toimimise. Neil on kalduvus väljendada ennast madalamas maailmas, seepärast mõjutavad nad peaasjalikult keelt ja kätt. Neid mõlemaid on raske vaos hoida, kui me pole oma mõtete peremehed.
Inimene pole vaba oma tegudes, vaid teda juhivad ja piiritlevad mõtted. Inimese peamine tegevus on mõtlemine; tema soovid ja teod, sõnad ja looming on mõtlemise tulemus. Paljud inimesed püüavad halbu väliseid tegevusi vältida, kuid niikaua kui nad oma mõtteid ei kontrolli ega valitse, ei saa nad seda edukalt teha.
Inimese vaimsed mõtteolendid on tema nõrkuse ja teadmatuse põhjustajad. Mõtteolendid elavad inimese energiast, nad toimivad vampiiridena. Nad sunnivad inimest oma teadvust ja tahet neile keskendama. Nad tõmbavad tema vaimu kõrgustest alla ja sunnivad teda näilisusega tegelema. Astraalvaimud loovad inimese ümber materiaalse katte, mis takistab vaimse valguse läbitungi ja on seega inimese teadmatuse ja tunnetusepuuduse otsesed põhjustajad. Inimene toob oma mõtteolendid suuremas osas kaasa minevikust. Enamus inimese vaimudest on loodud eelmistes kehastustes. Kui inimene sureb, siis langevad tema madala loomu vaimud seotud (latentsesse) seisundisse. Kui ta uuesti kehastub, algab vaimudel uus olelusperiood. Sääraselt veab inimene oma minevikku endaga kaasa.
Inimese vaimud määravad tema saatuse. Nad on kehastumise põhjustajad. Nad suruvad inimese maadligi, sest nad on tema kalduvuste ja pimestuse autorid. Nad on inimese isiksuse ülesehitajad ja seovad tema keha siin maises maailmas madalate ihade ja kirgedega. Vaimud on inimese saatus (karma). Nad moodustavad iseloomu j a välised suhted, kellena inimene siia maailma on kehastunud. Nad on inimese isemeelsuse kujundajad. Head vaimud tasuvad talle teenete eest, kuijad vaimud on paraku süütegude tulemus. Inimese iseloomus peitub tema õnn ja õnnetus. Välised tingimused ei tee inimest õnnelikuks ega õnnetuks. Seda teeb suhtumine ümbritsevasse maailma, oma liigikaaslastesse ja lahendust nõudvatesse probleemidesse. Mõni vaene inimene on tänu oma iseloomule õnnelik ja mõni rikas on õnnetu ikka oma iseloomu tõttu. Inimese saatus oleneb seega tema mõtlemisest ja on seetõttu absoluutselt õiglane. Ainult mitteteadja kaebab oma saatuse üle ja teeb ta sellega veelgi raskemaks.
Kuidas mõtted ja teod inimese saatust kujundavad, seda kirjeldab Gautama Buddha ühes oma paljudes kõnedes üksikasjalikult. Ta ütleb:
„Kui selles maailmas keegi tapab või loomi julmalt kohtleb ja neile kaasa ei tunne, siis läheb ta oma tegude pärast allilma (põrgu). Ja kui ta ka sellesse maailma kehastub, ei ela ta kaua, sureb peatselt või kannatab tervisehäirete all. Kui aga inimene kedagi ei tapa ja kohtleb loomi hästi, neile kaasa tundes, siis läheb ta pärast surma taevasse ja kui ta meie maailmas uuesti kehastub, siis elab ta kaua ja teda ei vaeva rasked kannatused.
Tige või kade inimene või too, keda pisiasjad vihale ajavad, või kes sekkub teiste asjadesse, mis talle põrmugi korda ei lähe, on uuesti siia maailma sündides inetu välimusega. Kui tal aga on hea iseloom, siis sünnib ta ilusana.
Kes teiste õnne kadestab või on uhke oma kõrgele seisusele, tuleb siia maailma tagasi tähtsusetuna ja tundmatuna. Kellel on vastupidine iseloom, see saab kuulsaks ja eelistatuks.
Kes on kitsi, kes pole külalislahke, kes on halastamatu vaeste ja õnnetute vastu, sünnib vaesena siia maailma. Vastupidiste omadustega inimene sünnib rikkusesse.
Kes on ennasttäis ega austa neid, keda tarvis, sünnib madalal tasemel asuvasse perekonda. Vastupidise iseloomuga sünnib õilsasse peresse.
Kes on ükskõiksed tarkade õpetuste suhtes ega püüa teada saada, mis hea või mis halb, või missugune elulaad õnnelikuks või õnnetuks teeb, satub surres madalamasse maailma või kui ta ka siia maailma tagasi tuleb, on ta narr või mühakas. Kes aga püüdleb vaimse tarkuse poole, see sünnib intelligentse ja vahest ka geniaalse inimesena.”
Nendest Buddha sõnadest selgub, kui tähtsaks ta pidas mõtlemist, sest mõtlemisest oleneb kogu inimese isiklik elu.
Gunnar Aarma „Mõtlemise salapära“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu
