Parteitöötaja meenutab: Neljakümne kiri 1980 ja EKP keskkomitee reageering sellele
Olin keskkomitees viimaseid päevi tööl, kui osakonna kitsama ringi nõupidamisel Ülo Nõmme kabinetis 40 kirjast juttu tuli. Ajakirjandust kureerinud Jüri Paalma andis sellest põgusa ülevaate. Kirjale olid alla kirjutanud 40 eesti kultuuritegelast, kellest paljusid tundsin isiklikult.
Jüri oli kirjaga tutvunud Rahva Hääle toimetuses ja selle koopia majja kaasa võtnud. Ilmselt poleks keskkomitee juhtkond pidanud vajalikuks seda temale näidata. Jüri arvas, et kirjale vastamise teeb keerukaks kollektiivne autorlus ning ilmselt ei kavatsetagi sellele vastata. Mõte seisnes kirja olematuks tegemises – kui vastust ei järgne, ei teki selle üle ka diskussiooni. Tõele au andes polnudki, mille üle diskuteerida. Oleks kohe tulnud seda tunnistada. Kõik kirjas toodud põhirahvuse ebakindluse asjaolusid puudutavad seitse olulisemat punkti vastasid ju reaalsusele! Pealegi polnud kirjas midagi kriminaalset, sest mõõdukas ja rahulikult arutlevas toonis koostatud tekst süsteemi püsivust otseselt ei ohustanud. Pigem avaldus selles lootus, et viimast on hea tahtmise korral võimalik inimlikumaks muuta, ajakohastada ja tekkinud vastuolulised kitsaskohad rahvussuhetes ületada. Nii arvasid nõupidamisel kuuldust kõik. Aga nii ei arvanud enesestmõistetavalt Karl Vaino ja tema Moskva-meelsed toetajad.
Nende reaksiooni võis vaid aimata.
Järgnevalt arutasime juba kirjas toodud ebakindluse punkte ja võimalikke noorterahutusi. Elevust tekitas kirja seitsmes punkt, milles kritiseeriti juhtivatele ametikohtadele inimeste määramisel neid, „kellel ei ole piisavalt teadmisi eesti kultuurist ega huvi selle vastu”.
Kõik tundsid, et etteheite taga mõeldi meie tippjuhti Karl Vainot. Tuletasin siis koosolijaile meelde Väljase sõnu, kes ütles, et „see mees pole kunagi Sirpi ja Vasarat lugenud ega tea tuhkagi eesti kultuurist”.
Tõsi ta ju oli. Tragikoomilisena tundus aga situatsioon, kus meil tuli keskkomitee aparaadis taluda tema eestivaenulikkust, mida õigustati internatsionalismi doktriiniga.
Kui kirja tekstiga hiljem ise tutvusin, viis see mõttele, et nii esseistlikult arutleva avaliku pöördumise taga võis olla Jaan Kaplinski.
Seda reetis ka temale õiglasena tunduva konfutsianistliku eetika seisukoht – anda riiklikes asjades eksinud valitsejale nõu. Viimast tunnistas ka kirja algversiooni autor ise 30 aastat hiljem Rein Veidemannile antud intervjuus (Postimees, 28. oktoober 2010). Muidugi on kogu kirjaga tollal seonduv põhjalikult lahti kirjutatud Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi 1990. aastal ilmunud raamatus „40 kirja lugu”.
Suurem osa eesti rahvast ei teadnud 1980. aastal kirjast midagi, sest ajakirjanduses seda ei avaldatud ja ka teised massikommunikatsioonivahendid ei kajastanud. Kas oli kirja tabuks tunnistamise põhjuseks keskkomitee juhtide Vaino ja Ristlaane hirm Moskva ees või lihtsalt omaenda soov seda olematuks teha, täpselt ei tea. Võimalik, et mõlemad korraga. Selle avalikustamine oleks tõenäoliselt põhjustanud üleliidulise skandaali. Ometi jõudis teade kirjast lääne eestikeelsetesse raadiosaadetesse. Seda viimast kardeti kõige rohkem. Samas ei mõistetud, et kirja levimine põranda all käest kätte võis sellele anda hoopis täiendava müstilise lisaväärtuse, mis läkituse mõju veelgi enam võimendas. Intelligentsi hulgas räägiti sellest juba avalikult.
Kuna kirja rünnata ei saanud, hakati kimbutama selle autoreid ja korraldama töökollektiivide parteikoosolekutel nende hukkamõistmist. Loomulikult seal kirja ett e ei loetud.
Niisugune ettevõtmine hakkas meenutama juba Stalini-aegset kohtumõistmist. Tulemuseks oli see, et salatsemine suurendas huvi teksti vastu veelgi. Tagatipuks sekkus hukkamõistukampaaniasse oma plaanidega Moskva, saates komisjoni Eestisse asja uurima. Komisjon nõudis töökollektiivides nn poliitilise küpsuse testi läbimist. See esitati sotsioloogilise küsitluse vormis. Mäletan ühte sellist testi läbiviimist hästi. Olin äsja kunstiinstituudis kateedrijuhatajana tööle asunud, kui hea tuttav Tartu ajast, sotsioloog Ines Laidmäe meie kõrgkooli jõudis, et Moskva kontrollkomisjoni nõudel sotsioloogiline ankeetküsitlus läbi viia.
Mäletatavasti aitas teda selles meie instituudi filosoofiaõppejõud Ene Grauberg. Kui ankeedid said täidetud, lubas Ines neile ka pilgu peale heita. Oli selge, et niisugusel kujul neid Moskva komisjonile esitada polnud võimalik. Venevaenulikkus oli vastustes ilmne. Mida teha?
Seisime dilemma ees, kas jääda teadlasena ausaks või eelistada pettust ja asuda vastuseid ümber vormistama. Valisime viimase. Ja nii hakkasime Ines Laidmäe, rektor Jaan Varese ja Ene Graubergiga ankeedivastustesse parandusi tegema ning venevastasust kärpima.
Nõnda parandatud kujul küsitluslehed ka komisjonile tagastati ning sotsioloogid koostasid selle alusel „ilusa” koondmaterjali, mis siis tõlgituna Moskvasse läks.
Tõenäoliselt toimiti „poliitilise küpsuse testiga” samamoodi ka mujal. Tõsisema rünnaku ohvriks langesid aga Eesti Raadio ja televisioon ning kirjanike liit, kus parteikoosolekutel nende seotust kirja autoritega arutati. Näiteks kirjanike liidu parteikoosolekul oli arutluse all kirjale allakirja andnud tõlkija Ita Saksa personaalküsimus.
Kirjale ei saanud ju nõukogudevastasuse silti külge kleepida. Rängim süüdistus oli see, et „kiri on nüüd levinud välismaale ja leiab seal kasutamist”. (Vt ka Postmees, 20. veebruar 2010. Kirjale allkirjade kogumist on hästi kirjeldanud Enn Vetemaa oma raamatus „Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus”.)
Puutusin ühe allakirjutanu tagakiusamisega ka isiklikult kokku. Ühel päeval helistas mulle Priit Järve, kes oli saanud teaduste akadeemia ajaloo ja sotsioloogia instituudi direktoriks, ja palus abi. Rein Ristlaan oli temalt kategooriliselt nõudnud, et kirjale alla kirjutanud instituudi teadur Rein Ruutsoo tuleb kohe töölt vabastada. Priit küsis, kas ma saaksin ta kunstiinstituuti tööle võtta. Tundsin Ruutsood peamiselt tema asjalike kirjutiste põhjal. Olin nõus. Kuid selleks pidime hankima loa siiski teadus- ja haridusministrilt Ilmar Nuudilt, kellega varem olime kolleegidena keskkomitees töötanud. Ja nii istusimegi varsti ministeeriumis Nuudi kabinetis. Ilmar kuulas meie ettepaneku ära ja jäi mõtlema: ühest asjast ei saavat ta aru, miks peaks Ruutsoo pedagoogilisel tööl vähem välja paistma, teda tahetakse ju nähtamatuks muuta. Ei mäleta, kuidas Priit selle „kaadriküsimuse” lahendas.
Tagakiusamise ohvriks langesid tollal mingil määral kõik kirjale allakirjutanud, ent vangi neid ei pandud – ajad olid siiski muutunud.
Kuid mida siis selle kirja vastukampaaniaga võideti? Tegelikult mitte midagi. Juhtus hoopis vastupidine – eesti rahvas hakkas kirja autoreid austama kui kangelasi. Valge maja juttu lääne eritalituste sepitsustest ja piiritagusest tellimusest ei uskunud ükski mõtlev inimene. Ainus,
millega Valge maja oma tarkuses välja oskas tulla, oli 13. jaanuaril 1981. aastal bürool kinnitatud „Rahvaste sõpruse tugevdamise, töötajate internatsionalistliku ja patriootilise kasvatuse plaan aastaiks 1981–1982”. Formaalselt koostati sellised plaanid kõigis parteiorganisatsioonides. Kuid „tervendamisprogrammiga” oldi paratamatult hiljaks jäädud. Toimus hoopis võimudele midagi ootamatut.
Eestlaste eneseteadvus oli sellega olulisel määral kasvanud. Nüüd ilmutati juba hoopis suuremat söakust delikaatsete rahvusasjade tõstatamisel ja nõuti selgitust, mille vastu siis kirja autorid olid
eksinud. Üks väheseid prominente, kes siiski Valge maja jäika kurssi uskus, oli akadeemik Gustav Naan. Ta oli juba ammu otsustanud 40 kirja autorite peale keskkomiteele kaebuse saata, kuid esialgu ta ootas. Lõpuks laekus tema kiri 28. juunil 1981. aastal ja suunati keskkomitee üldosakonna juhataja Mihhail Ždanovi kätte, kes pani selle lauasahtlisse paremaid aegu ootama. Õhustik oli vahepeal muutunud ja Valge maja oli sunnitud tagasi tõmbuma.
Naani kiri ilmus uuesti välja alles 4. juulil 1988, kui üldosakonna instruktor Zinaida Kont seda Eestisse tagasi jõudnud Vaino Väljasele näitas. Väljas oli ka esimene, kes veel Nõukogude ajal, 1988. aasta sügisel 40 kirjale ametliku hinnangu andis: „1980. aasta sügisel koostas rühm haritlasi kollektiivse kirja mitme ajalehe toimetusele, kus tõstatati tõsiseid ühiskonnaelu küsimusi, juhiti tähelepanu võimu võõrandumisele rahvast, rahvusküsimuse ohtlikule teravnemisele, väärastustele noorsoo kujunemisel brežnevismi rüpes, keeleküsimusele. Rahvasuus „neljakümne kirjaks” nimetatud dokument oleks pidanud olema ohusignaaliks, kutsuma probleemidele lahendust otsima. Kahjuks asendati dialoog hoopis kirja mahavaikimisega ning mitmete allakirjutanute süüdis tamisega natsionalismis. Täna oleme just seepärast silmitsi ikka samade küsimustega, kuid veelgi teravamal kujul.” (E. Vetemaa. Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Lk 435.) See oli õige järeldus, mis tehtud keerulistes oludes, mil internatsid pead tõstsid. Ja neid teravaid küsimusi Väljas lahendama hakkaski, mis sepistasid lõpuks demokraatlike jõudude – Rahvarinde ja teiste rahvaliikumiste – toel Eesti taasiseseisvumise deklaratsiooni väljakuulutamise 2. veebruaril 1990.
Täpselt 30 aastat pärast 40 kirja kirjutamist ilmusid Postimehes mitmel leheküljel allakirjutanute meenutused. Aastad olid muutnud maailma ja suhtumisi. Sellest ka neile aegadele tagasivaatavalt mõnetierinevad lähenemised, mis ilmnesid vastustes ajalehe esitatud küsimusele – „Mis teemal peaks kirjutama tänapäeval sellise 40 kirja, millele te allkirja andmist võiksite kaaluda ning mis mõjuks ühiskonnas värske õhu puhanguna?” Laias laastus jagunesid vastajad kahte rühma. Ühed arvasid, et tänapäeval enam asju sel viisil ajama ei peaks (Peeter Lorents, Heino Kiik, Toomas Kall, Andres Langemets, Priit Aimla, Alar Laats, Lehte Tavel, Arvo Valton, Peeter Tulviste, Paul-Eerik Rummo, Rein Tamsalu, Endel Nirk jt). Teised leidsid, et teatud ohumärkide korral võiks selline kiri siiski sündida (Marju Lauristin, Jaan Klõšeiko, Rein Ruutsoo, Lehte Hainsalu, Fred Jüssi, Peet Kask, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Andres Tarand, Jaan Tamm jt). Ilmselt oli viimaste puhul tegu madalama valulävega loomeinimestega, kelle hulka tohiks arvata ka Kaplinski. Ebamäärasemalt väljendasid end Mati Sirkel, Tõnis Rätsep, Kersti Kreismann ja Aare Laht.
Kirja autori Jaan Kaplinski mõttega oleks sünnis see lugu ka lõpetada. Oma vastustes Rein Veidemanni küsimustele Postimehes arvas Kaplinski, et venestamist küll enam pole, kuid nii eestlaste kui ka venelaste jaoks pole ebakindlus kusagile kadunud. Olgu siis tegu keele või kultuuriga. Vaja oleks rohkem „ausust, mõistust, kultuuri”. Kuid ut desint vires, tamen est laudanda voluntas (Ovidiuse mõttetera – kuigi puudub jõud, on (vähemalt) tahtmine siiski kiiduväärt).
Aare Laanemäe „Kümme aastat Valges majas“, kirjastus Argo
