Lisaks võivad abikaasad abiellumisavaldusega või abieluvaralepinguga ise ette näha varasuhtena varalahususe.
Varalahususe puhul on abikaasad teineteisest varalises suhtes täiesti sõltumatud. Neil ei ole seadusest tulenevaid ühiseid õigusi varaesemete osas, samuti puudub vajadus teise abikaasa nõusoleku järele kummagi abikaasa varaga tehingute tegemise korral.
Seega käsitletakse abikaasasid varaliste suhete seisukohalt nagu teineteisega mitte abielus olevaid isikuid.

Varalahususe korral valitseb abikaasa oma vara iseseisvalt ja omal kulul.

Kokkuleppel võivad varalahususe valinud abikaasad soetada konkreetsed esemed kaasomandisse.
Kuid ka selle varasuhteliigi puhul võib teisel abikaasal abielu lahutamise korral tekkida nõudeõigus teise abikaasa vastu.

Näiteks valisid abikaasad Siim ja Laura varasuhteliigiks varalahususe. Laura soetas eluaseme, kuhu mõlemad abikaasad asusid elama.
Siim lisas kodu väärtust oluliselt juurde, näiteks tegi remonti, ja tegi seda enda lahusvara arvelt. Eluase ei kuulu kõnealusel juhul ühisvara hulka, kuid lahutusel võib Siim taotleda osa väärtusest, mis ta eluasemele lisas.

Seadusandja ei saa lõplikult määratleda, kuidas abikaasad abielu lõppedes vara jagavad ning mis nende jaoks oluline on. Seadus annab ette vaid üldise raamistiku, mille järgi on võimalik vara jagamist reguleerida.

Evi Hindpere "Perekonnaõigus ja varasuhted. Vara omandamisest jagamiseni", Kinnisvarakool