Füüsikadoktor: Kes ei oleks kordki elus uskunud, et suudab olukorda telepaatiaga mõjutada?

„Loteriide administratsioonid on avastanud, et inimesed ostavad rohkem ja kallimaid loosipileteid, kui saavad oma õnnenumbrid ise valida – ehkki võidušanss ei oleks loomulikult väiksem, kui nad tõmbaksid trükitud numbriga loose nagu laatadel.“ Füüsik ja filosoof Stefan Klein kirjutab raamatus „Kas kõik on juhus?“ juhuste osast meie elus.

Kas teie usute ettemääratusse? Umbkaudu pooled kõigist sakslastest on siis teiega ühte meelt, naistest koguni 58 protsenti. Ülejäänud on skeptiliselt meelestatud ning ennemini valmis pidama oma elutee eest vastutavaks juhuseid, mitte plaanipärast saatust.
Järjekindlus võib küll muidu mitte inimeste tugevamate külgede hulka kuuluda, ent selles küsimuses oleme märkimisväärselt vähe eksitatavad. Kes juba kord saatusesse usub, teeb seda tõenäoliselt veel aastaid hiljemgi. Ja vastupidi, kes peab juhust oma elus oluliseks jõuks, ei lase ka uskumatutel elamustel end püsivalt sellest loobuma sundida. Usk kas saatuse või juhuse võimu näib olevat meie isiksuse kindel joon.

Nii vaatab asjale tegelikkuses psühholoogiline uurimistöö. Ta on kujundanud koguni mõisted, mille järgi teadlased jagavad inimesed vastavalt nende suhtumisele kõrgematesse jõududesse „lammasteks” ja „sikkudeks”. Need kummalised kategooriad viivad tagasi evangelist Matteuse sõnade juurde, kes ennustas, et Kristus lahutab viimsepäeva kohtu päeval usklikud uskmatutest, „nagu karjane eraldab lambad sikkudest”.

Ükskõik kumba rühma inimesed kuuluvad – selles punktis ei tavatse me mitte ainult oma veendumuses väga kindlad olla, vaid peame koguni teisitimõtlejaid pisut vähem arenenuks. Kes usub varjatud plaanidesse, arvab end enamasti evivat erilist intuitsiooni ning peab end tundlikumaks kui teised inimesed. Talle ja kõigile neile, kes samamoodi tunnevad, on lahti kogemuste maailmad, millest skeptikutel nende piiratud maailmanägemisega aimugi pole. Mõned näevad koguni teatud inimestes meeleväliste asjade meediume, millele vastasleer reageerib sarkastiliselt. Skeptikud omakorda levitavad laimu, et inimestel, kes usuvad väljaspool mõistust toimivatesse jõududesse, ei saa endal kuigi palju mõistust peas olla.
Inglise psühholoog Susan Blackmore püüdis emotsioone kõrvale jättes asja tuumani tungida. Ta palus katseisikutelt nende isiklikku hinnangut lausetele à la:
„Mulle meenub üks sündmus, mida saab seletada ainult telepaatiaga.”
„Ma mäletan hommikuti sageli oma unenägusid.”
„Tihti juhtub, et mul on tunne, et ma olen mõnes olukorras juba varem olnud.”
„Ma ei suuda hästi kujutleda, et elu Maal on tekkinud rea juhuste tagajärjel.”
Vastuste põhjal hindas Blackmore umbes pooled osalejatest „lammasteks”, pooled „sikkudeks”. Nad kõik pidid nüüd kakskümmend korda kulli ja kirja viskama ning said ülesande tulemust õigesti ennustada või ehk koguni mõttejõuga mõjutada. Enne seda aga laskis teadlane neil hinnata, kui tihti nad juhuslikult õigesti arvavad. Kuidas oleksite talle vastanud teie?

„Sikud” lootsid keskmiselt 9,6 viske juures ühele juhuslikule tabamusele ning nimetasid seega statistiliselt enam-vähem õige numbri. Kui münt kukub ühesuguse tõenäosusega kulli ja kirja peale, on võimalus juhuslikult korrektsele vihjele 50 protsenti ehk siis 10 kahekümnest viskest. Ka „sikud” alahindasid seega korrektset tõenäosust. See on üllatav, sest katseisikud olid meditsiinitudengid või arstid, kes olid saanud statistikaalast koolitust.
„Lambad” seevastu usaldasid juhust veelgi vähem – keskmiselt hindasid nad tahtmatult õigete vastuste hulka kõigest 7,9-le. Seega olid neil paremad väljavaated leida eksperimendi käigus kinnitust oma usule kõrgematesse jõududesse. Lõpuks võisid nad erinevuse oma oletuste (keskmiselt 7,9) ning statistiliselt oodatava tabamuste arvu vahel (keskmiselt 10) kirjutada oma erakordsete võimete arvele: kaks korda õnnestus neil nende arusaama kohaselt münti tahtejõuga suunata. Need inimesed meenutavad natuke loodusrahvaste šamaane, kes tantsivad vihmaperioodi algul vihmatantse – ja peavad seda oma nõiaväe tunnusmärgiks, kui siis tõepoolest hakkabki paduvihma kallama.

Kontrolli illusioon

Kuid käsi südamele: kes ei oleks ülisalaja kordki elus uskunud, et suudab olukorda telepaatiaga mõjutada? Või koputanud mõnikord vastu puud, hirmust oma sõnadega õnnetust kaela kutsuda? Isegi kui selline ebausk meil argielus teadvustatud ei ole, laseme end sellest mõnikord vägagi juhtida, nagu on näidanud Kanada sotsiaalpsühholoog Lloyd Strickland. Ta jälgis kahte rühma jagatud täringumängijate käitumist. Ühed pidid oma panused tegema juba siis, kui täringud veel topsis klõbisesid; teistel tuli panustada hetkel, kui täringud olid juba langenud, kuid veel topsi all peidus. Üllataval kombel riskisid mängijad oluliselt rohkem, kuni täringud olid veel liikumises – ilmselt arvasid nad rohkem või vähem teadlikult, et suudavad juhust oma mõtete jõuga suunata. Kui täringud olid juba langenud, kahanes panustamisind märgatavalt.

See on ka põhjus, miks me tohime mängus „6 49-st” ise võidunumbrite juurde ristid teha. Loteriide administratsioonid on avastanud, et inimesed ostavad rohkem ja kallimaid loosipileteid, kui saavad oma õnnenumbrid ise valida – ehkki võidušanss ei oleks loomulikult väiksem, kui nad tõmbaksid trükitud numbriga loose nagu laatadel.
Selliseid kontrolliillusioone on meil pidevalt. Ei ole sugugi vaja tülitada imeravitsejaid või voodoo-nõidu; maagiline mõtlemine on argielus kõikjal levinud. Jalgpallifänn röögib staadionil nõrkemiseni, kui tema meeskond ründab, justkui saaks ta seeläbi palli vastase väravasse suunata; me palume sõpradel endale pöialt hoida, kui teeme eksamit või peame minema tööintervjuule.

Natuke enesepettust kulub meile ära. Kes ei tunne end olukorra peremehena, langeb masendusse ning tõmbub endasse. Nagu näitavad arvukad uurimused ja loomkatsed, võib tunne, et oma elu üle puudub kontroll, vallandada koguni depressiooni – räägitakse ju „õpitud abitusest”. Kui aga loodame, et kõik kulgeb meie tahte kohaselt, käib meie käsi hästi. Heaolutunne ei sõltu suuremat sellest, kas asjad on tõepoolest kontrolli all või ainult arvatakse seda olevat. Nõnda võib leppida koguni löömingu kuulsusetu lõpuga, nagu seda on kirjeldanud Mark Twain: „Ma viskasin end selili, tõmbasin vastase enda peale ja pistsin oma nina talle hammaste vahele.”
Kui väikesed illusioonid meie väest tekitaksid ainult häid tundeid, ei oleks kellelgi nende vastu kõige vähematki. Kahjuks suurendavad nad samas ka riskivalmidust, nagu näitab täringueksperiment. Autojuht, kes tunneb end oma sõidukunsti (ja ehk tahavaatepeegli külge kinnitatud talismani) usaldades täiesti kindlalt ning unustab teiste liiklejate võimalikud vead, elab ohtlikku elu.

Parkimiskoht ja universum

Maagilise mõtlemise musternäidis pärineb Saksa autorilt Bärbel Mohrilt. Kui elate linnas, on pidev võitlus parkimiskohtade pärast teile liigagi tuttav. Autosid ja liikluspolitseinikke näib iga päevaga juurde tekkivat, tänavaservi aga mitte. On lootusetu üritus leida oma autole kas või poolenisti lubatavat parkimiskohta.
Kas olete kunagi proovinud universumile sellekohast tellimust esitada? Pool miljonit lugejat on juba Bärbel Mohri nõuannet järginud ning tema samanimelist raamatukest ahnelt neelanud. Amazon.de veebilehel näitavad ostjad üles vaimustust: „See toimib tõepoolest!”
Niisiis, kui suundute järgmine kord kvartali poole, kus isegi tuletõrje sissesõiduteed on kinni pargitud, soovitab Mohr juba enne sõitma hakkamist universumilt parkimiskohta nõuda. „Mateeria võnkumised” viivat selleni, et maksimaalselt kolme­kümne meetri kaugusel teie sihtkohast lahkub just siis, kui teie tulete, üks teine juht ning jätab maha tühja parkimiskoha. „Seda kinnitavad füüsikute, eriti aatomifüüsikute uurimused,” selgitab Mohr. Sel moel võite saada kõik, mida vaid soovite – isegi kaksikud või lossi, kui te seda himustate. Autor ise tahtis mõlemat, ja universum olevat seda talle ka andnud.
Liiga fantastiline, et olla tõsi? Üks asi tuleb teil siiski rahule jätta: te ei tohi universumit mingil juhul tema asjaõienduste juures segada, mõeldes ikka ja jälle oma soovile, kui see on kord juba välja öelnud. Selline asi blokeerib energiavoolu. Nüüd võib Mohri retsept ainult täide minna: kui juhuslikult parkimiskoht õigel hetkel vabaneb, oli universum kuulekas. Kui aga tiirutate kannatamatult ümber kvartali ning teile sealjuures teie tulutu tellimus meelde tuleb, ei maksa teil imestada – te olete universumi ära pahandanud. Ja selle eest on ju autor teid selgesõnaliselt hoiatanud.

Mohri edu saladus on selektiivne taju. See trikk paneb meid uskuma ka mõtete ülekandumisse – näiteks kui sõbratar helistab just täpselt sel hetkel, mil me temale mõtleme. Imesid mängust välja jättev seletus asjale on, et me mõtleme lähedastele inimestele väga tihti. Sama tihti tuleb meile pähe mõni soov: kui tore oleks nüüd, kui… Enamasti ununeb see mõtteraas selsamal hetkel. Kui aga varsti seepeale telefon heliseb või soov täide läheb, jääb see märkimisväärne juhus meelde. Kes kaldub niikuinii uskuma üleloomulikesse jõududesse, tunneb, et on oma arusaamadele kinnitust saanud – nii nagu ka šamaan oma hõimuliikmete silmis kõvasti tõuseb, kui tema nõidumise peale ilm tõesti muutub. Edaspidi pöörab uskuja sise- ja välismaailma kooskõlale veel suuremat tähelepanu. (Seesama mehhanism viib muide selleni, et pärast kahe rongi kokkupõrkamist kusagil Saksamaa provintsis näivad sedalaadi õnnetused sagenevat kogu maailmas: statistilisest seisukohast ei juhtu neid ei rohkem ega vähem kui enne, kuid meie eneste ning meediakanalite taju on ajutiselt teravnenud.)

Näha vaid seda, mis vastab meie ettekujutustele

Klassikaks saanud Hollywoodi filmis „Lendas üle käopesa” teeb Jack Nicholson ühe oma suurtest ülesastumistest: peaosatäitjal, kes on paari löömingu pärast vanglasse sattunud, õnnestub lasta end „oma vaimse seisundi kontrollimiseks” psühhiaatriahaiglasse paigutada. Kuid arvatavalt geniaalne pagemine karistuse kandmise eest osutub umbteeks. Arstid näevad kangelases, kes on terve kui purikas, psüühiliselt ravimatut haiget; psühhiaatriahaigla uksed sulguvad tema selja taga igaveseks.

Kui usutav see lugu on, demonstreeris Ameerika psühholoog David Rosenhan juba 1968. aastal. Teadlane tahtis teada, kas tema kolleegid suudavad vaimselt haige ja terve isiku vahel nii kindlalt vahet teha, nagu neilt võiks oodata. Niisiis saatis ta terveid vabatahtlikke tosinasse psühhiaatriahaiglasse ning palus neil vastuvõtus seletada, et nad on kuulnud seletamatuid hääli. Muus osas kirjeldasid nad silmatorkamatut eluviisi.

Selle eksperimendiga andis Rosenhan tragikoomilise näite selektiivse taju võimust aastaid enne seda, kui „Lendas üle käopesa” kinodesse jõudis: mitte ühtki ebahaiget ei saadetud koju. Osakonnas käitusid nad, kui jätta kõrvale ajutine teeseldud närvilisus, täiesti normaalselt. Simulandid pidid siiski pidama päevikut, kuidas haigla personal neisse suhtub. Algul täitsid nad oma ülesannet salaja; kui aga märkasid, et keegi neid niikuinii tõsiselt ei võta, protokollisid nad arstide ning õdede käitumist täiesti avalikult. Noil ei tekkinud kahtlustki – vastupidi: selles, et arvatavad patsiendid ikka ja jälle märksõnu oma plokkidesse üles tähendasid, nägid eksperdid kindlat tõendit nende haigusest. Selles vaimus tõlgendasid nad iga tühisematki liigutust. Kui üks simulantidest koridoris kõndis, kommenteerisid õed kaastundlikult: „Noh, olete täna jälle närvilisevõitu, härra X?” Seitsme päeva pärast lasti psühhiaatriahaiglast välja esimene, 52 päeva pärast viimane vabatahtlik. Enamasti oli diagnoosiks „skisofreenia”.
Ükskõik, mida patsiendid tegid, õnnestus kliiniku personalil raskusteta seletada nende käitumist vastavalt haiguspildile, mis oli arstile esimesel vestlusel pähe turgatanud. Sealjuures oleks sama hästi võinud jõuda järeldusele, et patsient marsib koridoris edasi-tagasi lihtsalt sellepärast, et haigla argipäev on talle igav. Kaaspatsiendid muuseas pettust uskuma ei jäänud: kuna neil ei olnud silme ees skeemi, kuhu Rosenhani inimesed pidanuks sobima, nägid nad mängu peagi läbi ja ütlesid oma kahtlused ka välja. Arstid loomulikult jätsid sellised vihjed tähele panemata, sest peeti ju noidki patsiente psüühiliselt häirituiks.

Kui piinlikud tulemused teatavaks said, heitis spetsialistide ringkond Rosenhanile ette, et tema eksperiment on õhust võetud: keegi ei laseks end ilma põhjuseta psühhiaatriahaiglasse paigutada; seepärast polevat mingi ime, et seal ei osata simulantidega arvestada. Rosenhan näitas üles mõistmist. Oma katse uue vooru läbiviimiseks teatas ta psühhiaatriahaigla arstidele, et saadab neile järgmise kolme kuu jooksul simulante; nende ülesandeks on nood paljastada. Selle aja jooksul tuli kliinikusse 193 patsienti, 41 neist tunnistati ebahaigeks. Katsefaasi möödudes andis Rosenhan teada, kelle ta seekord psühhiaatriakliinikusse oli saatnud – mitte kedagi. Ainult sellepärast, et arstid olid nüüd simulantidega arvestanud ning soovisid uuest häbistamisest pääseda, saatsid nad iga viienda patsiendi minema. Need inimesed olid kõik päriselt haiged.

Tõlgendamissoov

Selektiivne taju, seega kalduvus näha vaid seda, mis vastab meie ettekujutustele, kuulub aju kõige olulisemate trikkide hulka juhuse eitamisel. Teine trikk on harjumus juhuse mõju süstemaatiliselt alahinnata – nagu kuuma käega korvpalluri või hajameelse ruletiketta näites. Kuid on veel kolmaski mehhanism, mis ahvatleb selgeltnägemisele – meie pidurdamatu tõlgendamissoov.

Unenäod näiteks on kinnituseks paljude inimeste usule, et neil on tuleviku ette nägemise võime. Ootamatu, kuid oluline kohtumine või koguni sugulase surma aimdus: kas teie pole siis kunagi öösel näinud mõnd märki selle kohta, mis hiljem tõepoolest aset leidis, või vähemasti kuulnud mõnest sellisest ettekuulutusunenäost?
Selliseid lugusid võib julgesti uskuda. Sest esiteks on see, et me näeme oma elu jooksul mõne prohvetliku unenäo, täiesti tõenäoline. Võimalus midagi unes nähtut hiljem tegelikkuses läbi elada on 1-ga 10 000-le öö kohta kindlasti ettevaatlik hinnang. Me näeme ju enamasti unes neid väheseid inimesi, kes on meile eriliselt südamelähedased, ja mängime unes läbi seda, mis võiks juhtuda nendega või meiega nende seltskonnas. Kuid isegi siis, kui arvame juhusliku tabavuse tõenäosuse niivõrd madalaks, on meil enam kui 50-protsendise tõenäosusega kahekümne aasta jooksul vähemalt üks unenägu, mis täide läheb.
Inimestel, kes ei ole üdini kained ja asjalikud, on tabavuse protsent veelgi suurem. Sest unenäod on harva niisama selged kui Hollywoodi filmid, ning me oleme harjunud unes nähtut interpreteerima. Ning ses osas on meil ohtralt mänguruumi. Kui näeme unes kollast jalgratast ja postiljon toob järgmisel päeval hea uudise, leiame, et meie eelaimus on kinnitust leidnud. Sedasama arvame siis, kui avastame hommikul, et vargad on öösel meie jalgratta kaasa viinud – või kui meie laps kukub jalgrattalt ning lööb põlve lõhki. Oma assotsiatsioonide leidmise sooviga oleme juhusliku kokkulangevuse kujundanud ümber saatuslikuks sündmuseks. Selsamal põhimõttel lähevad väga üldise sõnastusega horoskoobid ajakirjades ikka täide – isegi kogu selle inimeste hulga puhul, kes oma hetke saatuse kohta eelmise nädala lehesabast informatsiooni hangib.

Stefan Klein „Kas kõik on juhus?“ Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu