Pärandihoidja auhinna saanud Evar Riitsaar: Hobune on müstiline kaaslane, kes inspireerib nii loomingut kui unistusi
Mees läheb kõrge mäe otsa ja soputab suitseid ning hobune tulebki. Küsimuse peale, kus hobune olnud, vastab Hiiro hirnatades, et oli jumalate pulmas, neitsi Maaria (veime)vaka järel. Mis seal tehti, küsib peremees. Hobune vastab: kus mägi sääl tapeldi, kus vesi sääl veretas. Kas sind koheldi pulmahobusena? Köiega mind kammiti ja piitsaga silitati, vastab hobune. Kas said ka annetusi, pulmakinke pulmahobuseks olemise eest? Kapjadele sain kaputad (villased sokid) ja lakale liniku. (Kasutud asjad, sest kapjade peale pole vaja sokke ega laka peale linikut). Kuhu need anded jäid? Vaenelaps tuli vainul vastu, paljapäi ja kaunistamata rüüga, talle andsin kõik saajast (pulmast ) saadu. Seda laulu on lauldud talvistepühi (seto jõulude) ajal. Folkloristid on seostanud seda ka päikese kadumise ja tagasituleku kirjeldusena.
Samast laulust on ka pisut ulakamate sõnadega variant, mida mängitakse noorte ringmänguna. Tüdruk on hobune ja põgeneb ringi ja ringist välja, ning mees püüab teda. Ring takistab.
Hobune ja temaga taevaminek on juba ka tuntumas laste ahellaulus „Tsiiri, tsiiri tsirgukõnõ“, kus kana murdnud pistrik lendab taevasse ja talle minnakse sinna järele tulitside tungaldõgaq, vasitside vangõrdõgaq, katõ musta ruunaga. See laulus loodud pilt muutus reaalseks, kui vaatasin kadunud setosid maalinud kunstnik Nikolai Kormašovi korraldatud ikoooninäitusel ikooni Iljast, kes vankriga taevasse sõidab. See oli setode asualal tuntud ikoon.
Meeste pärimus räägib, et lehmad ja muud loomad olid naiste talitada, kuid hobuste eest hoolitses peremees. Kõige tähtsamad, sõitude sõidud, olid muidugi kosjasõit ja pulmasõit. Poissmeeste lauludes pöördub poeg isa poole, et lähme kosja, ja isa vastab, et ei saa minna, hobune on hoidmata. Hoie hobõst nätäl, paar, hopõn saie nii kui klaar! Kosjahobune ehiti taimedest vanikute, pikkade linikute ja kallimate hobuseriistadega. Ohje kooti vanasti kõlavöötehnikas. Vankri juurde kuulusid eraldi telgedel kootud saanitekid.
Hobune oli argipäeviti peremehe abi põllu- ja heinatöödel, kaubareisidel. Seto praegune rahvanimetus seostub ka hobusega. Setukaks nimetati potisetu ehk keraamikaga kaupleva seto hobust. Kausside müümiseks oli tarvis vana ja tasast hobust, sest keraamika oli pakitud õlgede vahele ja teed olid vanasti auklikumad kui Tallinna linnas. Kiire sõidu jaoks oli enamasti ikka teistsugune hobu.
Mu emapoolse vanaema koduseinal oli pilt vanaonu Paul Kasakust, kes Eesti ajal teenis aega ratsaarmees. Teatud aegadel ei tohtinud seda pilti avalikult seinal hoida, siis oli aastakümneid kapi taha peidetud. Ükskord aga kahjustasid hiired pilti niimoodi, et vanaema moodustas ratsaniku pildist kollaaži koos teiste perepiltidega. Mina kasutasin vanaonu pildi motiivi maalikollaažina.
Potisetode mälestuseks korraldasid seto mehed 2002. ja 2003. aastal potiseto retked. Exitfilm on teinud sellest ringreisist ka filmi „Potisetod tulevad“. Tookordsetel noortel seto meestel oli nii lähedane kokkupuude ja retk koos hobustega eriline kogemus. Hobuseid tuli rakendada, ravitseda, joota, pesta. Nädal aega rännakut, kus 24 tundi ööpäevas hobused mõne meetri raadiuses, ilmutas hobuste muistset, rahuliku kaaslase ja sõbra rolli.
Vana mees, kes pidi müüma oma hobuse, sest ta pidi minema haiglasse, ütles müües, et kuidas ta küll saab – hopõn om jo pääasi. See lause inspireeris mind maalima üht pilti, millel kujutatud Uusvada külas (mu isa sünnikülas) möödunud sajandi 50-ndail elanud hobune Jüri, kes oli treenitud kahele tagajalale tõusma – eks tänapäevane vaste on mootorratta tagarattal ringisõitmine. Adrenaliinivajadus pole nüüdki kuhugi kadunud.
Meie hõimlaste udmurtide juures on tavaks, et neljakümne päeva või aasta möödumisel peremehe surmast toimuvad niinimetatud hobuse pulmad ehk hobuse ohverdamine. Valge hobuse ohverdamisest Värska lahte on kirjutanud ka seto etnoloog Mare Piho.
Hobuste kaitsepühak on Setomaal Püha Jüri ehk meie keeli Joorka. Veel mõned aastad tagasi imestasid nooremad naised, et Värska kiriku nimipühale – kevadisele Jüripäevale – oli toodud ka paar hobust. Järelikult veel mäletatakse. Vanasti pritsiti ümber kiriku käigul ka hobuseid, kes olid selleks kohale toodud.
Sellest, kuidas mees kohtleb hobust, tegid vanad naised ka järeldusi, kuidas mees kohtleb naist. Ema laulab tütrele, et kui näed kosjasid tulevat, siis vaata, kuidas tullakse. Kui noormees sõidab väravaposti viltu või ajab kohe hooga keset õue, on ta hoolimatu, ja kui tuleb nii, et hobune on hoolitsemata, käib ta nii ümber ka naisega ja selle mehe kosjad tuleb jätta vastu võtmata.
Uusvada külast on säilinud foto, millel mu lellapoeg Jaan Riitsaart sõjaväkke saadetakse. See tähendas siis sõprade, sugulaste ja mitme hobusega rännakut paarikümne kilomeetri kaugusele Vastseliina. Uljas hobu tagajalgadel on pildi keskmes, see ennustas kuraasikat sõitu. Seda pilti vaadates käivitus mul lapsenagi silme ees kujuteldav lugu ...
Hõimurahvaste pärimusest veel niipalju, et olles Ersade juures Taula külas pärimuslikku puutööd õppimas, selgus, et kuueaastased poisid pidid esimese tööna voolima pärnapuust väikese hobuse.
Mälestused on sellest ajast, kui väikse poisina sai vanaisaga heinaveol oldud ja kui lubati olla suure heinakoorma otsas. Vahel oli suhteliselt kõhegi, kui heinakoorem kõikuma hakkas – eks Setomaa orud ja mäed tekitavad selleks ka piisavalt võimalusi. Üks ekstremne koorma ümberminek on meeles, õnneks olime just jõudnud taluhoovile. Ise oli tol hetkel koorma otsas, heintega külili veeredes õnneks keegi viga ei saanud, aga kõigi ehmatus oli suur.
Vanade fotode peal on kiikhobused ja kepphobused poiste lemmikmänguasjad. Ka mu poeg Truvar sai oma hobuse, millega ta uljalt ratsutas ja millele ta mustreid joonistas.
Erinevatel aegadel on hobu mõjutanud ja liigutanud vististi enamikku maainimesi. Olen neid muljeid püüdnud jäädvustada mitmetel maalidel, milledest mõned näited sellegi loo juures.
Minu jaoks on hobune müstiline kaaslane ja sõber, kelle juuresolu inspireerib nii loomingut kui unistusi. Ehk taastub aeg, kus neid külamaastikelgi rohkem märgata!
Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal. Evar Riitsaare loominguga saad tutvuda SIIN.
