Heli Läätse, Heidy Tamme, Ülle Ulla ja Arvo Haugi suvi
Heli teab öelda, et 30 aastat tagasi oli just niisugune juuli - kallakuga teel sai vaat et kelguga alla lasta. “Nii hull see asi tänavu suvel siiski pole,” naerab Heli.
Aga repertuaaris on tal ka strogonov ja singi-seenepirukas, mis perenaisel nii hästi õnnestub, et söö või ise. Ja millega Heli kostitab külalisi kaugelt maalt.
Sel suvel sai Heli Lääts üle pika ajal Saaremaal ka oma sünnikodus olla ja ema mälestuseks küünalt põletada.
Üks anekdootlik lugu sündis ka. Heli lapselapse koer võttis aina juurde ja juurde. Oli vahepeal ka dieedil, aga alla ei võtnud. Ja mis tuli välja?
"Koeral sündis 10 kutsikat, Riisalu sai ühe endale ja nüüd on neid kokku 9. See 9 on ju huvitav number," ütleb Heli naljaga pooleks, aga häälest kostus veidi müstiline toon.
"Siin Kivisilla tänaval ei saa arugi, mis suvi on," naeratab Ülle Ulla, kes igal hommikul vaatab oma Kivisilla tänava korteri aknast välja ja näeb. kuidas ehitatakse 12korruselist Hiltoni hotelli. "Panen tooli just niipidi akna alla, et hommikukohvi juues näha, kuidas nad ehitavad. Aga ma ei tea, kuidas need ehitajad küll sinna üles saavad. Või tuuakse helikopteriga. Pean ütlema, et ega ma kaugemal suurt ei käigi. Ainult poes, vahel ka kohvikus tuttavatega jutustamas ja kohtumas." Hiljuti kutsusid Ülle sõbrad-tuttavad ta kohvikusse Toit's pitsat sööma. "See söömakoht asub uksest välja ja ümber nurga." Pitsa oli kogukas, Ülle ei jõudnud kuidagi ära süüa. Jäta järele, soovitasid teised. Aga komme ei luba tal järele jätta. Tavaliselt külastab Ülle Nikolai kohvikut, kus töötas ta tütretütar Sarah. Enam ta seal ei tööta, ta on välismaal.
Foto Eero Vabamägi
Kas Ülle sel suvel Hiiumaale ei lähegi? "Nad panevad seal torusid maha. Tänav on üles kaevatud, pikk sügav kraav ja kõrge liivamägi ukse ees, ülekäik tõusuga, siis saab alles majja. Eks katsu astuda! See on pikk tee, pean ma nentima, " muigab Ülle talle vähe võõrana tunduva sõna nentima üle. “Aga õhtul kell kuus on mul "Põhi ja lõuna" ETVs ja siis ma olen omadega Türgis".
Psühhiaatri ja kunagise Riigikogu liikme Arvo Haugi suvi algas Supluse tänaval oma koduaias ja 2.augustl, kui ta omatehtud rohelist müramüüri sätitas. Haugile meeldib ka roheline loodus, mitte ainult värvilised õied aias. Oma hinges usub ta, et midagi ei jää vahele, ja nagu näha, ka see suvi ei jäänud vahele. "Ma austan meie ilmaprognoosi. Nad ütlevad ikka nii täpselt, “kiidab Arvo. “Kui aga vaatan ekraanile, kus on vihmapiisad, siis mõtlen küll, et peaks nad ometi eksima. "
Haug naljatab, et vanasti n-ö heal ajal rõõmustati, kui mõni aastaaeg jäi vahele, sest siis saab kiiremini kommunismi.
Heidy Tamme teeb suvetuure, paneb publiku saalis plaksutama, tantsima, püsti tõusma ja ennast kuulama. Pärast kontserti on väsinud, aga õnnelik. Heidy Tamme on range õpetaja, kes laulmise kõrvalt õpetab õpilastele ka elu. Kui üks või teine asi ei istu, pühib selle hoobilt ära. Ka selle suvehala, kui muudkui sadas, pühkis ta oma peast ära. Inimene tahab juua ja loodus tahab ka juua. Vaata, kuidas mu aias kõik rohetab ja õitseb." Oma aias pusib ta vahel nii mis hirmus.
Foto Ilmar Saabas
Aga kui ajas tagasi minna, siis Heidy Laanemäe oli suvine pärnakas. Pärnu ei ole tema jaoks mitte niisama romantiline ja iga teine linn, vaid "igat värvi lillekimp" "Need Pärnu ajad olid kõige ilusamad ajad, sest need olid nooruse ajad, hoovõtmise ajad. "Sõnulseletamatu asi, miks sinu vaim sobib just selle linnaga, ja sa tunned selle kohe ära!"
Muusikakooli päevil, kui Heidy veel dirigendiametit õppis. nägi üks tuttav pianist Heidy Laanemäed Pirita restoranis laulmas ja kutsus laulma Pärnu rannahoonesse.
"Suvine Pärnu! Pigem paradiis! Päeval võtsin naisteparadiisis päikest, õieti päike võttis mind, ja õhtul laulsin rannahoones. Pärnus on kõik ilmad ilusad, ka vihmased ilmad." Esmapilgul tundub ju võõrale, et pärispärnakad on natuke ära pööratud, veidi isegi nagu mutsakad? "Pärnus muutud ise ka natuke mutsakaks, see linn on hubane ja pärnakad oskavad selles hetkes olla, kus nad on. Ma olin siis ilus pruun Heidy Laanemäe ja Avosse armunud. Need olid tõepoolest minu parimad aastad, me kurameerisime ja laulude pausi ajal istusin nurgas ja lugesin raamatuid ning unistasin, millal Avo siia tuleb. Aga grusiinid käisid samal ajal kogu aeg küsimas “Skolko vaša solistka stoit?” (Kui palju teie solist maksab – toim).
Noored tüdrukud, keda sel ajal rannakohvikusse veel sisse ei lastud, käisid kohviku akna taga hiilimas ja laulusõnu pähe õppima.
Tänavu suvel suvitab Heidy kahe koduukse vahel, istub ja luuletab ning manab päikest, et ära anna alla, tule välja. "Kui päike jälle välja tuleb, astun terrassile lugema ja kohvitama. Aga kui päike pilvede tagant veel piilub, on see nii ilus ja romantiline, et paneb kohe luuletama."
Ta näeb, kuidas pääsuparv lendab otse pea kohal - ema õpetab linnupoegi lendama. "Linnud on ka helide loojad nagu lauljadki. Helilooja loob meloodia ja meie nagu laulinnud loome need helid, mis on sinna nooti kirja pandud."
