Jevgeni Leonovi lugu - palju rolle, üks armastus ja üks abielu
Tema oli ka väike paksuke Lamme Lembit Ulfsaki ehk ühe kuulsama filmirolli Thijli kõrval. Ta oli üle neljakümne aasta üks hinnatumaid ja populaarsemaid vene näitlejaid nii laval kui ekraanil.
Jevgeni Leonov suutis olla suur nii inimese, näitleja kui ka armastajana.
1988. aasta juunis külalisetenduste ajal Saksamaal hakkas näitlejal paha. Ta viidi haiglasse ja kohe pärast kiireid uuringuid operatsioonilauale. Erakorraline südameoperatsioon päästis Leonovi elu, aga ta jäi koomasse. Saksamaale sõitis tema naine Vanda. Arstid ütlesid naisele: „Kutsuge ta tagasi maale, kui kuuleb – tuleb tagasi, kui ei kuule – ei tule ...“
Vanda istus ööpäevade kaupa mehe haigevoodi jalutsis, hoidis käest ja rääkis. Rääkis, kuidas ta teda armastab, mis on olnud ja mis on. Ja mis võiks kõik veel tulla. Ööpäevade kaupa. 28 päeva pärast operatsiooni tuli Jevgeni Leonov koomast välja.
Vanda Leonova: „Jumal tänatud, et see juhtus Saksamaal, meil Nõukogude Liidus oleks ta kindla peale surnud.“
Naine on hiljem meenutanud, kuidas mees terve nende pika abielu jooksul oli ikka ja jälle talle korranud: „Ma olen nii tänulik su armastuse eest.“
Jevgeni Leonov armastas läbi elu ühte naist. Kuid väga paljudele inimestele oli ta oluline ja on tänase päevani armas sellepärast, et Leonov oli geniaalne näitleja.
Sõja ajal teatrikooli
Jevgeni Leonov sündis 2. septembril 1926 Moskvas. Tema isa oli lennutehases insener ja ilmselt kas nii kõrgel kohal või nii hea spetsialist, et ema võis koduperenaisena majapidamise ja poegade eest hoolitseda. Ženja lõpetas tollase algkooli ehk 7 klassi märgilise tähendusega 1941. aasta kevadel. Suvel algas sõda, Leonov siirdus kõigepealt isa töökohta lennukitehasesse õpipoisiks. Nii tema isa, ema kui ka vend Nikolai Leonov töötasid kogu sõja lennutehases. Sõja ajal oli kõigil raske, aga sõjatehases siiski natuke kergem. Ei sure nälga, ei saa kuuli rinda.
1941. aasta sügisel tegi Leonov edukalt eksamid lennundustehnikumi ning asus sinna õppima. Ta oleks ilmselt üsna otse isa jälgedes käinud, tehnikumi reaalainete eksamid ei olnud talle rasked, kui mitte isetegevus poleks avanud väikese pilu haaravasse ja hoopis teistsugusesse teatrimaailma.
Tehnikumi kolmandal kursusel läks Leonov draamaringi ja avastas peatselt oma kutsumuse. Hiljem on ta meenutanud, et seal valmistas ta esitamiseks ette Tšehhovi ja Zoštšenko jutustusi, mis garanteerisid alati edu. Aga avastas ka hoopis teistmoodi kirjanikke nagu Blok või Jessenin. „Mind hakati kutsuma nagu juba kooliski, „meie artist““
Mis tähendab mingi lennukipropeller selle kõrval, et lähed lavale, teed natuke koomuskit ning kõik naeravad. Pärast patsutavad koolivennad õlale ja kiidavad, et küll sina oled üks lahe vend. Kindlasti ei saa sellist varianti ühe noore poisi puhul eitada, aga olgu Leonovi hilisem karjäär tõestuseks, et näitlemine oligi tema tõeline kirg ja pühendumus. Kindlasti on paljude jaoks üllatav, kuidas sõjaajal lisaks sõjale eksisteerib paralleelmaailm, mis meenutab rahuaega. Ka suure sõja ajal oli võimalik astuda teatrikooli näitlejaks õppima ja kuigi tagantjärele tundub see veidrana, ei saadetud Jevgeni Leonovit 1943. aastal, püss seljas, Kurski kaarele, vaid ta võis lennundustehnikumi pooleli jätta ja astuda Moskva teatristuudio draamaosakonda.
Kui teatrikooli kippuv Ženja Leonov luges teatristuudios sisseastumiseksamil ülevat romantilist vene luuleklassikat, olid nii mõnelgi vastuvõtukomisjonist pisarad silmas – suurest naerust. Pettunud ja ilmselt hingepõhjani solvunud Leonov hakkas pärast viimast luuletust kohe ära minema, aga veel enne ukseni jõudmist hüüti talle: „Tere tulemat stuudiosse! Te olete vastu võetud!“ Ka see just päris nii juhtus, seda ei tea täpselt enam keegi, sest tunnismehed ja –naised on kõik surnud. Teise versiooni järgi võeti ta vastu üle noatera, pärast suurt vaidlust komisjoni liikmete vahel.
Jälle koolipoiss
Jevgeni sukeldus uude ellu. Ka sõjajal oli teatrikool nagu tempel, kuhu tuldi hommikul kella kaheksaks, et pühenduda Terpsichore ja kõigi teiste muusade teenimisele. Päev koolis võis kergesti kesta hiliste öiste tundideni. Leonov oli usin, innukas ja vaieldamatult andekas. Seda küll on tema kunagised kursusekaaslased tagantjärele meenutanud, et üksjagu häbelik oli ta ka, eriti tüdrukute suhtes. Eks ta ikka häbenes oma mitte just eriti seksapiilset välimust. Jevgeni oli 1,65 pikk ja isegi noorena väga sarnane vanema, filmivaatajale tuntud Leonoviga. Juukseid oli natuke rohkem. Ei jäänud tüdrukute silmad tema peal peatuma. Leonovi romantiline hing helises tühja, sest kui üldse, siis pääses löögile tema komöödiaanne. Tütarlapsed armusid pikkadesse sihvakatesse ilusatesse romantilistesse noormeestesse, ka siis, kui need olid hoolimatud mölakad.
Rindelt tuli tagasi lavastaja ja õppejõud Aleksei Gontšarov, kellest sai kursuse juhendaja, tõeline autoriteet ka Leonovi jaoks, ja kellega tema loomingutee ristus veel tulevikuski.
1947. aastal lõpetas Leonov teatrikooli ja suundus tööle Moskva Džeržinski rajooni teatrisse. Tuleb kohe ära öelda, et tal läks kaua aega, enne, kui teda pisi- ja kõrvalosadest esiplaanile nihutati.
Teater jäi elu osaks lõpuni
Juba 1948. aastal läks ta üle Stanislavski nimelisse Moskva draamateatrisse, kuhu jäi 1969. aastani. Tegemist oli endise teatri reorganiseerimisega, ja nii ta enam-vähem automaatselt uude teatrisse sattus. Edasi läks Leonov mõnes mõttes tagasi: ta siirdus oma kunagise õppejõu ja kursusejuhendaja Andrei Gontšarovi juhitud Majakovski-nimelisse teatrisse. Filmitöö oli juba varem võtnud tema elust kopsaka tüki, aga see tükk muudkui kasvas, teatrile jäi aina vähem aega. Peanäitejuht Gontšarov küll kortsutas kulmu ja nurises, aga kannatas kõik välja, kuni Leonov esines ühes reklaamis. Siis ütles ta oma ühele lemmiknäitlejale nii halvasti, et näitleja jättis nii teatri kui ka oma õpetajast peanäitejuhi. Kuigi sel ajal tehti N Liidus reklaame harva, peeti seda ühe soliidse näitleja jaoks siiski sobimatuks haltuuraks. Tont teab, miks Leonovil seda üldse vaja oli teha. Ehk ei suutnud hea inimesena lihtsalt ära öelda. Aga ehk provotseeris teadlikult, sest uuema põlvkonna vene teatri tõusev täht lavastaja Mark Zahharov oli asutanud Lenkomi teatri ning kutsus Leonovit sinna. Tark lavastaja ja hiilgav näitlejate paraad tegi Lenkomist aastateks ühe N Liidu kunstiliselt juhtivama ning raskesti ligipääsetavama teatri.
Leonovi vana sõber Viktor Dubrovski on sündmust hoopis nii kirjeldanud: „Ženja kodu vastas avati kauplus „Okean“, kohale oli üles pandud mõned kaamerad. Kaupluse külastajate hulgas oli ka Leonov, ja ma ei tea, kas juhuslikult või oli ta ikkagi ekstra kutsutud, ta ostis notateeniat. Ta veeti kaadrisse ja ta ütles, et on rõõmus sellise kena suure valikuga kaupluse avamise puhul. Gontšarov meenutas talle seda igas proovis.“ Järsku oligi tegemist narri juhusega. Meie oleme juba harjunud reklaamitegijate nahaalsusega, aga nõukogude inimene oli selle ees kaitsetu. Hea, kui poest notateeniat sai.
Lenkomi teatris mängis Leonov kuni oma surmani. Teater on selles suhtes konkreetne kunst, et „siin ja praegu“. Kestab põhimõtteliselt nii kaua, kuni elavad need, kes ühe suurepärase lavastuse, vaimustava näitleja fluidumist saalis osa saavad. Mingid videolindistused ei anna kunagi edasi seda tunnet, kui näitleja laval muudab saali hiirvaikseks, kui sünnib teatrikunsti suur ime. Seega jääb järjest vähemaks ka neid, kes Leonovit laval nägid ja võiksid rääkida temast kui suurest teatrinäitlejast. Ega vanad kinofilmid ka tihtipeale enam kõigi tehnika- ja stiiliarengute juures endiselt mõju, aga film on siiski jäävam kunst kui teater.
1949. aastal "Õnnelikus reisis".
Vana kolleeg nii teatris kui filmis, nüüdseks ka juba manalamees Aleksander Abdulov on ühes kunagises intervjuus kirjeldanud, kuidas ta ükskord enne lavaleminekut nägi, kuis muidu nii mõõdukas Leonov joob kulisside taga pudelist viina, seejärel kallab seda peopessa ja hõõrub veel mööda pealage. Hetk tagasi oli ta ju olnud veel täiesti kaine ja viisakas. Seejärel läks ta lavale ning oli sedavõrd ehe ja naljakas pramott, et täissaal naeris pisarateni ja aplodeeris pööraselt. Viinapudelis oli vesi ning Leonov elas nii oma rolli sisse.
Kino võttis omaks
Esimest korda jõudis Leonov filmi ühes pisiosas juba 1949. aastal. Nagu teatris, läks tal ka kinos tükk aega, enne, kui teda peaosadesse edutati. Kümmekond aastat mängis Jevgeni Leonov küll pisikesi sutsakaid erinevates filmides, kuid suur läbilöök ning esimene tähetund saabus 1961. aastal. Leonov mängib komöödias „Triibuline reis“ (rež. Vladimir Fetin) üht peaosalist, kokka ja puhvetipidajat Šuleikinit, kes satub tööle nõukogude aurikule, kus veetakse Odessasse loomaaiale kümme tiigrit ja kaks lõvi, keda ta peab ka toitma. Tiigrid pääsevad puurist välja, laeval algab kohutav tohuvapohu, situatsioonikoomikat, mis on pikitud tsirkusenumbritega, jätkub paksult algusest lõpuni. Naispeaosa, Šuleikini abilist, kellest saab sujuvalt ainuke tiigrite hingeelu mõistev ja neid uuesti distsiplineeriv inimene laeval, mängib tollane populaarne tsirkuseartist ja dresseerija Margarita Nazarova.
Selles filmis tegi Leonov ajalugu: esimese nõukogude kinonäitlejana silkab ta paljalt üle ekraani. Filmis on stseen, kus Leonov/Šuleikin istub vannis, seebitab pead ja nägu ning ajab rahulikult juttu. Kui ta siis pärast veega uhamist silmad avab, näeb ta vanni ümber tiigreid patseerimas. Järgnev põgenemistseen oligi see pornograafia. Leonov: „Esimesena näitlejatest näitasin ma oma paljast võimast tagumikku nõukogude rahvale. Stseen, kus mu hädapätakast loomataltsutaja vannist välja hüpates tiigrite eest põgeneb, hämmastas tõsiselt kultuuriminister Furtsevat. Sellest tuli palju jama...“
Kõigest hoolimata jõudis film ekraanile ja mõningatel andmetel vaatas seda esimesel aastal 32 miljonit nõukogude filmivaatajat. Komöödiastaar Leonov oli sündinud.
Filmikarjäär jätkus tõusvas joones
Leonovi koomiline anne oli avalikkuseni jõudnud. Tundus, et tema ampluaa ongi igaveseks paika pandud. Kuid režissöör Vladimir Fetin, kes oli tema komödiandiande avalikustanud, pakkus talle kolm aastat hiljem ootamatult väga dramaatilist rolli Mihhail Šolohhovi jutustuste põhjal kirjutatud filmi „Doni lugu“. Jakov Šibalka on vaene kasakas, kes hakkab oktoobrirevolutsiooni järel punaväelaseks, armub tõelisse kasakatüdrukusse, kes oma südames vihkab nõukogude võimu. Kasakapiiga osas teeb oma esimese suure rolli veel üks vene nõukogude filmi suur staar Ljudmilla Tšursina.
Armastus kannab vilja, noor naine sünnitab lapse, kuid annab pärast seda teada valgetele, kus ja kuidas punased liiguvad. Palju oma võitluskaaslaseid kaotanud punakasakas Šibalko tapab armastatu ja lapse ema ning püüab sõja keskel olla armastav isa orvuks jäänud imikule. Hoolimata selgest punapropagandast oli tegemist tõelise (melo)draamaga, ootamatult rolli valitud Leonov pani paljud kinosaalid üle N Liidu sorinal nutma. „Fetin, minu arvates, andis mulle selle rolli sellepärast, sest ma rääkisin talle oma pojast, ja iga kord, kui ma temast rääkisin, tulid pisarad silma ...“. Selle rolli tänaseni kestev väärtus seisneb väga veenvalt esitatud isa ja lapsukese suhtes. Veel ühes nõukogude filmiklassikas „Valgevene vaksal“ mängib Leonov olulist rolli. Film seisis kaks aastat riiulil, ei sobinud nõukogude tsensoritele, nüüd tundub täitsa korraliku, aga kõvasti propaganda ketšupiga määritud filmina. Kuid ma usun, et enamik inimesi, kes Jevgeni Leonovit teavad ja hindavad, mäletavad teda ikka päris muudest suurepärastest filmidest. Rohkem ikka koomilistest.
Küllap ka paljud tõsised kultuurihuvilised mäletavad Leonovi topeltrolli filmis „Õnnekütid“ (1972). Ta mängis vaheldumisi vana retsidivisti hüüdnimega „Dotsent“ .(Rebin lõusta lõhki!), ilget mölakat, ja headusest ning armastusest ülevoolavat lasteaia direktorit Jevgeni Troškinit. Miilits palub lasteaia direktoril kehastada vana retsi, et tabada unikaalne varastatud väärtuslik ehteasi. Ajada segadusse ka vanad pätikaaslased (Украл, выпил — в тюрьму, украл, выпил — в тюрьму! Романтика!). Ta suutis mängida kahte niivõrd erinevat Leonovi näoga tegelast, et publik ainult rõkkas. Jevgeni Leonov pühendunud näitlejana käis rolliks valmistudes Butõrskaja vanglas retsidivistide hingeeluga tutvumas.
Eraldi jutt Leonovi filmikarjäärist on koostöö suurepärase režissööri Georgi Daneliaga. Alates filmist „33“, mis ei olnud ei režissööri ega tema lemmiknäitlejaks kujunenud Leonovi jaoks just suur õnnestumine, mängis Leonov Danielia filmides palju. Kohe esimeses Danelia filmis laulab Leonov laulukest sellest, kuidas Marusja pesi jões oma valgeid jalakesi. Ta laulab seda laulu erineval moel kõikides Danelia filmides, kus ta kaasa tegi. „Afonja“ (1975), „Sügismaraton“ (1979), „Kin-dza-dza“ (1986) on kindlasti filmid, mida tasub meenutada ja uuesti üle vaadata.
Näitleja, jäägitult ja lõpuni
Ta armastas näitleja kutset. Jäägitult ja lõpuni. Mingil ajal ütles Leonov, et tema teine kodu on Moskva-Leningradi rong. Õhtul andis Moskvas koduteatris etenduse, järgmiseks päevaks sõitis Lenfilmi võtetele. Tal oli alati vagunis üks ja sama koht numbriga 16. Vagunisaatjad armastasid ja hoidsid teda. Need, kes nõukogude ajal rohkem ja kaugemale rongiga sõitsid, teavad, et õige vene vagunisaatja kõrval oli tiiger suhteliselt leebe loom.
Filmis „Legend Thijlist“ mängib Lembit Ulfsak peaosa, aga tema eest räägib filmis hoopis Valentin Gratšov. Näitleja, kelle karjäär kujuneski suuresti teiste näitlejate dubleerimiseks. Ulfsaki konkurentideks sellesse rolli aga olid tollased populaarsed vene näitlejad Aleksander Abdulov ja juba 1981. aastal 39-aastasena surnud Oleg Dal. Vene filmiasjatundjad on kirjutanud, et algselt oligi roll kirjutatud Abdulovile, aga stsenaristid (Charles de Costeri põhjal) ja režissöörid Aleksander Alov ning Vladimir Naumov valisid ikkagi sel ajal N Liidus kindlasti vähem tuntud, aga nii väliselt kui ka mängumaneerilt Abdulovile sarnase Ulfsaki. Madalmaade klassika peaossa olevat sobinud läänelikum meesnäitleja. Jevgeni Leonov aga sobis väikese paksu matsitarkusest kubiseva, kuid heasüdamliku Lamme rolli nagu rusikas silmaauku. Üldse oli filmi koosseis väga esinduslik, Vene teatri- ja kinolegende jagus paljudesse rollidesse: Mihhail Uljanov, Innokenti Smoktunovski, Alla Demidova, Anatoli Solonitsõn, Jevgeni Jevstignejev, Vera Vassiljeva. Paljud filmivõtted on tehtud Tallinna vanalinnas. „Legend Thijlist“ oli mitmes mõttes vägev film. Nüüd tagantjärele võib viriseda, et liiga traditsiooniline ning standardne. Kuid näitlejate koosseis, romantiline igatsus vabaduse, õnne ja armastuse järele, peaaegu paratamatu kohtumine vägivalla, julmuse ja türanniaga, mis kestab igavesti, annavad sellele filmile oma aura.
Natalja Belohvostikovale, režissöör Naumovi abikaasale, kes mängis Thijli armastatud Nelet, jäi see roll ilmselt tema säravaimaks saavutuseks kinolinal.
Üks naine, üks poeg, üks pere
1957. aastal oli Stanislavski-nimeline teater külalisetendustel Sverdlovskis. Leonov läks koos sõbraga linna peale jalutama ja juhuslikult läks jutuks kahe tüdrukuga. Tüdrukud olid kohalikud pedagoogilise instituudi üliõpilased ning suured teatrifännid. Ühe nimi oli Vanda. Ta meeldis Leonovile kohe, näitleja kutsus ta etendusele. Pärast etendust kõndisid nad kaua mööda linna ja järsku armunud Jevgeni Leonov luges tüdrukule luuletusi. Seda on tagantjärele meenutanud Vanda. „Pärast etendust me istusime linnapargis, ta luges Bloki luuletusi, rääkis Moskvast, oma emast, ja järsku ma nägin, milline ehe ja puhas inimene ta on. Häbelik, aga luuletusi loeb nii leegitsevalt. Järgnevatel külalisesinemiste päevadel me kohtusime iga päev ja ma veendusin, et ta on tõesti erakordne.“
Pärast tagasipöördumist helistas armunud Leonov pidevalt Sverdlovskisse tüdrukule, kutsus teda Moskvasse. Mõningate kõhkluste järel sõitiski Vanda pealinna. Leonov tutvustas teda oma vanematele, neile tütarlaps meeldis. Oli veel see aeg, kus vanemate hinnangul oli kaalu ja siis palus näitleja juba Vanda kätt. Hoopis tütarlapse vanemad hakkasid tõrkuma, näitleja elukutsega väimees tundus kahtlane ja perspektiivitu. Aga Vanda oli mõistnud ja veendunud, ta otsustas kindlalt Leonoviga abielluda. 16. novembril 1957 sõlmiti perekonnaseisuametis Jevgeni Leonovi ja Vanda Stoilova abielu. Vanda jättis oma muusikaeriala kohalikus pedagoogilises instituudis pooleli ja sõitis ära Moskvasse mehe juurde. Moskvas astus Vanda veel kord õppima GITISe teatriteduse erialale, aga 1959. aastal sündis neil poeg Andrei ja siis jäi ka järgmine kõrgkool pooleli.
Georgi Danelia: „Miljonid naised olid Leonovisse armunud. Aga teda ei huvitanud keegi peale oma naise. Kõik meie jutuajamised viisid tema naiseni või poja Andreini: „aga vot Vanda ütles“, „vot, mis Vanda tegi“. Poega armastas uskumatult.“
Poeg Andrei Leonov läks isa jälgedes. 1979. aastal lõpetas Vahtangovi teatri juures asunud Štšukini nimelise kõrgema teatrikooli ja võeti Lenkomi teatrisse. Päris isa tasemele ta pole jõudnud, aga nii teatris kui ka esmajoones sarjades on Andrei vägagi edukas olnud. Alguses mängis ta palju teatris, vähem teleseriaalides, õige üksikutes filmides. Populaarsuse osas sai aga läbilöögiks 2007. aastal alguse saanud situatsioonikomöödia „Papakese tütred“, kus Andrei Leonov mängis üksikisaks jäänud perepsühhoterapeudina töötavat Sergei Vasnetsovi, kes peab nüüd kasvatama oma viit tütart, kellega koos satub nii tema kui paljud teised kõikvõimalikesse jaburatesse situatsioonidesse. Seda näitas Vene telejaam CTC, aga küllap on mõnedki vene keelt oskavad eestlased seda sarja näinud Viasat 3+ pealt. Sarja tehti 410 osa ning lõpetati ootamatult 2013. aasta lõpus.
Lõpuks tuleb ikka surm
Näitleja ja hilisem mänedžer Rudolf Furmanov on kinnitanud, et tema pole hoolimata pikast koostööst Leonoviga teda kunagi purjuspäi näinud. Venemaal on ju veel see moment, et kui sind hinnatakse ja armastatakse, siis ülim austuse märk on „ma teen välja!“ Ja seda väljendit, kui sa loobud, „tõ ne uvažaješ menja“ ning kõike seda järgnevat jama teavad nõukogude elu näinud inimesed hästi. Leonov, kellel oli terviseprobleeme juba ammu enne rabandust Saksamaal, oskas sellest võrgust läbi libiseda, jäädes ikka kenaks ja viisakaks.
„Jevgeni Pavlovitš tuli haiglast tagasi hoopis teistsuguste silmadega,“ meenutab näitleja Aleksander Zbrujev Leonovi naasmist pärast operatsiooni Saksamaal, „ta muutus tõsisemaks, justkui oleks ta sealpool näinud midagi erilist.“ Neli kuud pärast rasket operatsiooni tuli Leonov jälle lavale ja sõitis kohe Riiga külalisetendustele. Pärast etenduse lõppu toodi talle sületäite kaupa lilli ja sooviti „Elage kaua! Tervist ja õnne teile!“. Inimesed teadsid, millisest raskest olukorrast ta välja oli tulnud. Kuid üks südamearst ütles juba siis Leonovile otse: „Ma olen väga rõõmus teid reipana nähes, aga ma tean, et pärast sellist operatsiooni, kahjuks, elatakse keskmiselt viis aastat.“
Pärast N Liidu kokkuvarisemist mängis Jevgeni Leonov filmis vähe. Senine kinosüsteem oli kokku kukkunud, vändati odavaid ja labaseid, tont teab mitmenda järgu kinopilte. Peaosa Ivan Štšegolevi komöödias „Ameerika vanaisa“ jäigi suure meistri viimaseks suureks rolliks.
Jevgeni Leonov on ise üheks oma kõige olulisemaks rolliks nimetanud just Winni Puhhi, kus ta ainult teksti luges. Tema ja Puhh õpetasid ning andsid õiget suunda neile patsaanidele, kes kippusid tänavale ja jamadese. Nii ta vähemalt lootis. Ta nägi ise ka Puhhi moodi välja.
29. jaanuaril 1994 valmistus Leonov minema teatrisse etendusele. Pani ennast kodus riidese ja ootamatult kukkus. Abikaasa Vanda läks selle mütsaka peale vaatama, et mis toimub. „Ma arvasin alguses, et ta komistas püksisäärde, Aga ta oli kohe surnud.“ Vanda kutsus kiirabi ja arstid kinnitasid, et see, mida ta ei tahtnud uskuda, oli siiski tõelisus: Jevgeni Leonov kukkus jala pealt ning oli surnud. Kui õhtusel etendusel kuulutati välja, et etendus jääb Jevgeni Leonovi surma tõttu ära, piletid ostetakse tagasi, siis ühtegi piletit tagasi kassasse ei toodud. Suur osa teatrikülastajatest jäi teatri ette, pandi põlema küünlad ning leinati armastatud näitlejat.
Etendused, kus Leonov kaasa mängis, võeti Lenkomi repertuaarist maha. Oli võimatu, et keegi teine, aga mitte Jevgeni Leonov, tuleb nendes osades lavale. Nii märgilise näitlejaga oli tegemist.
Abdulov: „Ta võttis kõik iseendasse, südamesse.“ Süda ei pidanud lõpuks kõike seda koormat enam vastu.
