Järgmisel hommikul leian ema ja Jaagu hotelli hommikulauast. Nad on puhanud, mõnusas meeleolus ja päevaks valmis. Tänane plaan on käia läbi kohvikust, vahetada linnas raha ning sõita Sanderi külalismajja. Broneerisin hollandlaselt ema Ugandas viibimise ajaks auto ja autojuhi ning nüüd, kus värskelt Euroopast saabunud muzungu’d on rahaga kohal, tuleb selle eest ka tasuda.

Ema ja Jaak otsustasid, et panevad oma reisiprogrammi kokku alles nüüd, Kampalas. Autojuht Paul on niisuguste spontaansete turistide tõttu pisut häiritud, kuna tal pole võimalik planeerida, mis päeval ta kodus ööbib, millal Kampalast ära sõidab. Päris lõbus on vaadata muretuid muzungu’sid vastandumas planeerimishimulisele kohalikule. Harv kogemus.

Sander tervitab meid külalismaja vastuvõturuumis, kus esimese asjana aetakse korda rahasse puutuvad tehingud. Ka Sander pärib, kuhu ema ja Jaak reisida planeerivad. Oskamata midagi vastata, küsib Jaak vastu: „Aga kuhu sa meil minna soovitad?“

Sanderi kõrval seinal on suur Uganda kaart. Ta näitab Kampalast kõige kaugemasse jäävasse kirdenurka: „Kõige eksootilisem on Karamoja.

Tegu on Keenias elavate maasaide sarnase rahvaga, kes elab väga traditsioonilist elu. Seal kandis ei käi peaaegu üldse turiste, sest veel mõned aastad tagasi oli seal liikumine ohtlik. Kohalikud peavad seda rahvast vägivaldseks ja mahajäänuks, kuid tegelikkuses on tegu väga lõbusate inimestega. Turistidele pakub põnevust nende ülimalt napp riietus.“

Jaak küsib vaid, kui kaua Karamojasse sõit aega võtab, ning langetab oma otsuse: „Sinna me lähemegi!“

Püüan vahele selgitada, et ehkki Karamoja on kõige eksootilisem, on see ka kõige vähem arenenud piirkond. Soojast dušist ja asfaltteedest ei maksa seal isegi mitte unistada. Korralikult väljaarendatud turismisihtkohad asuvad kõik Lääne-Ugandas, kus saab külastada rahvusparke, magada vihmametsas ja kohtuda gorilladega, kuid samal ajal siiski hoolitsetud majutusasutustes maitsvat sööki nautida ja turvali-selt öid mööda saata.

„Ah, ole nüüd! Me tulimegi eksootikat kogema!“ teatab mu ema. „Aga, Siisi, sa tuled ju meiega kaasa?“ esitab ta raske küsimuse, milleks end juba valmistanud olen.

Kohvikus on kohutavalt palju teha ja ma pole plaaninud mitmeks päevaks linnast välja sõita. Karamojasse sõit ise võtab juba vähemalt kaks päeva aega, rääkimata kohapeal veedetud ajast. Aga koos emaga Uganda kõige kaugema ja haruldasema hõimu külastamine on ju niivõrd erakordne võimalus, et sellest oleks patt keelduda.

„Okei. Lähme! Aga ma teile ütlen, et kui hakkate Karamoja põhjal Uganda arengut kritiseerima, siis seda ma kuulda ei taha.“

*

Tagasi hullumeelses Kampala liikluses, vahime kõik kahes suunas aknast välja, kuni ema mult pärib: „Aga mis sul seal kohvikus siis kiiruga ära on vaja teha, et sa niheled?“

„Ah, tead, neid asju on nii palju.“

„Too mõni näide!“

„No näiteks oleks vaja veel mööblit osta ja plaanisin lähipäevil katsetada kohvi röstimist. Meil on nüüd suur kott röstimata kõrgeima kvaliteedi kohviube, aga pean välja mõtlema, kuidas sellest hõrgutav kohv kätte saada.“

„Te plaanite ise kohvi röstida?“ sekkub ka Jaak. „No nii keerate küll selle kvaliteedi nässu,“ muigab ta.

„Andrew ütles, et tema on enne kohvi röstinud. Et tuleb lihtsalt söepliidi kohale pannile panna ja segada. Mõtlesin, et proovime kõigepealt tema tehnikat. Siis hakkan guugeldama,“ selgitan plaane.

„No aga lähme siis kohvikusse ja röstime selle kohvi ometi ära! Siis on tehtud,“ teeb ema ettepaneku. „Ma mäletan ka lapsepõlvest kohvi röstimist. Küll me hakkama saame.“

Kõhklen pisut, kas kohvi röstimine on just see kogemus, mille nimel ema ja Jaak 12 tundi lennukis veetsid, aga emale ju vastu ei vaielda.

*

Samal ajal, kui mina juhendan Andrew’d söepliidile tuld alla panema, astuvad ema ja Jaak Uganda pinnal oma päris esimesi iseseisvaid samme. Nad seadsid endale eesmärgiks saja meetri kaugusel asuvast baarist ise õlut osta. Kiitsin mõttele takka ja saatsin nad kohviku väravast välja.

„Andrew, selgita mulle, mida me nüüd täpsemalt selle kohviga tegema hakkame,“ pöördun koka poole.

„Ära muretse, ma röstin selle kohvi sinu jaoks valmis,“ lubab Andrew uhkusega. Olen õppinud, et kui keegi ei taha sulle selgitada, kuidas ta mingit tööd teeb, siis suure tõenäosusega tähendab see, et ta ei tea seda veel isegi. Püüdes siiski oma töötajate suhtes optimistlikku meelt säilitada, annan Andrew’le võimaluse.

Pop Upi esimene kohv valmib erinevatelt kontinentidelt pärit inimeste amatöörliku ekspertiisi seguna. Andrew arvab, et kohv peab muutuma süsimustaks, mina arvan, et oad peaksid olema ühtlast pruuni tooni, ning see nõuab pidevat segamist. Ema mäletab, et kohvile võiks lisada natukene õli. Röstitud ja jahutatud oad purustame köögikombainiga peeneks ning puru ongi valmis.

Ema ja Jaaguga saabusid Eestist kohvikusse annetusena presskannud Kaubamajalt ja piimavahusti Euronicsilt. Need lähevadki nüüd kohe käiku. Hakkaja inimesena pakib ema saadetised lahti, keedab kohvivee ning valmistab presskannus esimese Pop Upi kohvi. Ta suudab kohviku mööblita verandal tekitada sooja koduse tunde. Mitte millestki kodutunde tekitamine on üks paljudest emade salajastest annetest, mis mõjub pärast kuid omaette sahmerdamist kui memme musi.

„Nii, olete valmis?“ hüüatan kohvitassi suule tõstes.

Vastuseks on vaikus ja minule suunatud pilgud. Ilmselt oodatakse, et esimese katse ise sooritaksin. Tumepruun sadet täis vedelik voolab mu kurgust alla. Esimesena tunnen kõrbenud maitset, siis keelele kogunenud sademetükke ning lõpuks ka midagi kohvi mõrudust meenutavat. Mu nägu on tõmbunud krimpsu ning peegeldab vastikustunnet.

„Oi, kui rõve!“ võtan kogemuse verbaalselt kokku.

Näen ema muigel suunurki ning püüet naeru lonksu kohviga alla suruda. Jaak haarab enesekindlalt kruusi järele ning valab musta vedeliku kõrist silma pilgutamata alla.

Ekspertidena teeme omad kokkuvõtted: õli oleks võinud lisamata jätta, röst on liiga põlenud, oad on liiga peeneks purustatud. Ehkki Pop Upi esimene kohv pole ligilähedanegi sellele, mida klientidele pakkuda võiksime, pakin endale purgi värsket kohvi sellest hoolimata Põhja-Uganda ringreisile kaasa. Lahustuvast kohvist on see siiski parem.

*

Ema ja Jaak sõidavad juba järgmisel päeval Murchisoni rahvusparki. Kullar ja mina ühineme reisiga päev hiljem Gulus. Kohtume Põhja-Uganda suurima linna peeneimas hotellis Acholi Innis, et enne mudateedel sõitu veel korralikult kõhud täis süüa. Autojuht Paul ennustab, et sõit järgmisesse linna Kitgumisse kestab neli tundi.

Acholi Inni menüüs on kirjas kõiksugu Euroopa nimedega roogasid, sealhulgas salateid ja pastasid. Tellimise ajal selgub, et reaalselt on neil pakkuda vaid kana ja riisi. Püüdes ema ja Jaaku eelseisvaks kogemuseks ette valmistada, teen kõval häälel märkuse: „See on siis Põhja-Uganda peeneima hotelli parim roog“ ning mühatan.

Pärast sööki põrnitseb Jaak pingsalt meile esitatud arvet. Tahan teda juba noomima hakata, et niisuguse olekuga võib ta inimesi solvata, kui ta avastab, et meie arvele on kolmandik juurde lisatud. Kui Jaak ettekandjale sellekohase küsimuse esitab, püüab ettekandja esialgu selgitusi otsida, kuid on sunnitud lõpuks tunnistama, et arve on vale. Seda, et ta oleks tahtnud meid teadlikult petta, ta muidugi ei tunnista.

Piinlik, et oleksin lasknud end nõnda lihtsalt lolliks teha. Ma pole ammu igapäevaseid oste sooritades kahtlustavalt sente lugenud. Paari kuuga said kõik hinnad selgeks ning kui esialgse ettevaatliku arvutamise tulemusel tüngade otsa ei sattunud, siis olen end ebamugavast pidevast kontrollimisest vabastanud. Tänane olukord tõestab, et tasub siiski valvel olla.

Veel sama päeva õhtuks jõuame kenasti Kitgumisse kohale. Enne päikeseloojangut jõuame jalutada läbi kohaliku turu ja linna peatänava. Ööbima suundume kohaliku sõbra soovitusel Boma hotelli, kus pärast õhtusööki avastame oma suureks üllatuseks, et seal on olemas saun.

Katkend raamatust "Minu Uganda", kirjastus Petrone Print.