Taimetark Mercedes Merimaa: kõige tähtsam on vabaneda tõketest, mille oleme endale ise seadnud

Tänu taimetark Mercedes Merimaa õpetustele ja retseptidele on paljude Eesti perede toidulauale jõudnud naat, nõges, võilill ja teised väekad taimed. „Avardage oma mõtlemise piire,“ kõlab tema soovitus.

Seda, et taimed annavad väge, on näha Mercedese enda elust. Tema nädalasse võib mahtuda kolm loengut erinevates Eestimaa nurkades, kogu laupäev kestev keetmine-küpsetamine uue kokaraamatu tarbeks ja lugematud sõbrad, keda tema külalislahke kodu Pärnumaal Soomra külas magnetina tõmbab. Seda kõike igapäevase palgatöö, Pärnu Lahe Partnerluskogu tegevjuhiameti kõrvalt.

Kui küsida, kuidas ta leidis üles väekad taimed, kõlab lihtne vastus: „Ma pole neid kunagi ära kaotanudki!“

Lapsepõlv taimede keskel

Maal viielapselises peres kasvanud tüdruku sõprus taimedega sai alguse varases eas. Saatuse tahtel põles nende maja maha, kui Mercedes oli kolmeaastane ja noorem õde kahenädalane. Toitu tuli teha sellest, mida peenral, põlluservas ja metsas leidus. „Mäletan aegu, kui mulle tundus, et seened on kõrgemad kui mina.“ Üht praegust lemmiktaime võilille õppis ta sööma siis, kui koolist tulles sõbrannaga lambaid mängis.

Taimedega ravimist sai aga õppida ema kõrvalt ja oma kogemustest. „Kui jooksin lapsena sakilise servaga konservikarbi otsa, mis kanna pikkupidi lõhki lõikas, tulin ise selle peale, et määrida kand männivaiguga kokku ja panna lepalehed peale. Kand oli varsti terve,“ meenutab ta.

Ajapikku kogunes taimetarkust nii palju, et kui ülikooli malevasuvedel või matkadel juhtus kellelgi varbale vill või muu tervisehäda tekkima, vaatasid kaaslased harilikult Mercedese otsa. Tema leidis ikka loodusest sobiliku ravimi ja vajaduse korral ka söögikõlbulikud taimed.

Laps tuli õpetama

Ülikooli ajal Tartus elades avastas naine, et on ülitundlik joogivee kvaliteedi ja õhu koostise suhtes. Pärast kolme kuud linnaelu koos suure vaimse koormusega tabasid teda niisugused kõhuvalud, et tundus, nagu oleks surm silme ees. Sel ajal ei suutnud ta kiiresti kõndida ega linnaliinibussiga sõita. Samuti on kehv seedimine Mercedest lapsest saati sundinud jälgima, millised toidud sobivad tema kehale ja millised mitte.

Ehk oleks naine kõigele vaatamata linnaelu jätkanud, kui appi poleks saabunud vanem tütar Merle, keda ema peab oma kõige karmimaks õpetajaks. Mercedes töötas Tartu Ülikoolis õppejõuna ning valmistus kaitsma teaduskraadi poliitökonoomias. Merle aga ei kohanenud lasteaiaga ning keeldus seal rääkimast, mängimast ja söömast. Laps juhtus tühja kõhuga närima lasteaia värvitud aeda ning allaneelatud värvitükid seiskasid tema seedimise. Küsimus oli elus ja surmas, tavameditsiin aga ei suutnud aidata.

Ülikooli professorite soovitusel otsis ema välja Hiina taimravi seedefermendid, mille abil õnnestus lapse seedimine taastada ja tüdruk sai terveks. See muutis põhjalikult noore ema mõttemaailma. „Laps teadis minust paremini, et pean kolima linnast ära, taimedele lähemale,“ ütleb ta.

Tüdruk kohanes maalasteaiaga pärast seda, kui ema oli mänginud igas liivakastis ja jätnud maha lapsele olulise energeetilise jälje.

See kõik pani Mercedest mõtlema, et peab olema veel midagi peale käegakatsutava ja tavateadusega seletatava maailma. Ta hakkas senisest veelgi põhjalikumalt uurima ravimtaimede, mahepõllunduse ja alternatiivmeditsiini saladusi. Mercedes õppis taimravi Inglismaal Emersoni kolledžis, tema õpetajaks on olnud ka Soome Frantsila ürditalu perenaine Virpi Raipala-Cormier ja Eesti taimetark Tiiu Väinsaar.

Just Mercedes tõi Eestisse õieteraapia, mille abil saab aidata inimese hinge harmooniasse, nii et füüsiline keha paraneb iseenesest.

Taimetarkusi sai katsetada kõigepealt enda ja oma pere peal. Kui lapsed olid väikesed, katsetas Mercedes erinevate köögiviljade kasvatamist ja rajas kodutalus ravimtaimeaia, millel ladinakeelsete taimenimedega sildidki juures. Kui järeltulijad soovisid Fantat, mida maal kusagilt võtta polnud, segas ema neile joogi ebaküdooniasiirupist ja astelpajumahlast. Jook maitses kõigile ning isegi lapsed ei suutnud seda pärisfantast eristada.

Pere ja sõbrad

Taimetarga neiupõlvenimi oli Mercedes Pent. Tema isa soovis tütrele eesnime, mida pole kellelgi teisel, kuid unustas mõelda sellele, millise huvitava kombinatsiooni see koos perekonnanimega moodustab.

Kui naisel tuli Saksamaa reisil transpordimuuseumi külalisteraamatusse kogu delegatsiooni eest oma nimi kirjutada, küsiti temalt, miks esineb ta Saksa autofirma nime all. Kord maksuametis teatas sekretär tema tulekust: „Mercedese esindajad saabusid!“ Vahel, kui naine end telefonis eesnime pidi tutvustab, kõlab vastuseks: „Siis mina olen Ford!“

Naine on oma eesnime üle uhke – Mercedes kui eliitklassi auto tähendab ju parimat!

Lapsepõlves luges Mercedes palju reisiraamatuid. Ühes neist kirjeldati külalislahket kodu, mille uksed olid headele inimestele ja väsinud ränduritele alati avatud. „Siis mõtlesin, et mina tahaksin ka mööda maailma rännata ja oma koduuksed kõigile lahti hoida,“ meenutab naine.

See unistus ongi täitunud. Mercedese rännuteed on viinud teda paikadesse teisel pool maailma ning tema kodu on lähedalt ja kaugelt saabunud külalisi alailma täis.

Kui sõbrad on külas, vaheldub saunaskäik filosofeerimise ja jääauku hüppamisega ning šamaanitrummi saatel võidakse varaste hommikutundideni tantsu lüüa.

Külas käivad noored õpivad siin, kuidas tunda asjadest rõõmu, ilma et peaks neid omama. Selles majas pole kunagi tuntud põlvkondade vahet. „Mu sõprade vanusevahe võib ulatuda 60–70 aastani, kõik saavad hästi läbi ja võivad üksteiselt midagi õppida,“ ütleb Mercedes. Ta lisab, et kui vanematel inimestel on kalduvus pidada noorust hukkaläinuks, siis oma noori külalisi vaadates on tema veendunud vastupidises: iga põlvkond on eelmisest nutikam ja hakkajam.

Kümmekond viimast aastat elab taimetark üksinda. Kuigi abikaasast viis elutee lahku, suhtlevad nad laste kaudu sõbralikult edasi. „Mul on maailma parimad lapsed ja neil on väga hea isa,“ ütleb naine.

Merle, Mihkel ja Margitil on kolmekümne ümber. Lapsed on emalt pärinud erakordselt hea loodusetaju ja -armastuse.

Köögiviljamäed

Kui Mercedes hakkas katsetama kõikvõimalike köögiviljade ja maitsetaimede kasvatamist, olid need temalegi esialgu võõrad. Näiteks vürtsbasiiliku lõhn tundus nii imelik ja vänge, et esimesel aastal kuivatas ta küll saagi, kuid seda kasutada ei osanudki.

Lõpuks taipas ta, et kui liha või kala on väga spetsiifilise lõhnaga, tuleb seda tasakaalustada tugeva maitsetaimega. Tasapisi hakkas ta proovima erinevaid retsepte, kuni kasvas retseptidest välja ja hakkas ise katseid tegema.

Perenaisele meeldib olla toitu valmistades loominguline: patta või pannile rändab see, mida parasjagu kapis või põlluserval leidub, kogused määrab ta kindlaks tunde järgi ja roog viib alati keele alla.

Paljud põnevate taimetoitude, näiteks maltsapesto või marineeritud küüslauguõievarte retseptid on sündinud siis, kui perenaine on vaadanud õues ringi sooviga külalistele midagi maitsvat lauale panna.

Mõne aasta eest ostis taimetark aiamaa väetamiseks sõnnikut, kuid selle kohale vedanud auto jäi põllule kinni. See pani mõtlema, kuidas saaks rammusat, köögiviljade kasvatamiseks sobivat mulda lihtsamate vahenditega.

Üsna pea tuli mõte võtta peenramaana kasutusse põllul kõrguvad künkad, mis olid sinna tekkinud maaparanduse käigus. 15 aastaga oli talupõldudelt kokkulükatud mullast ja taluhoonete jäänustest saanud kolme meetri paksune huumusekiht. Perenaine rajaski oma köögiviljapeenrad küngastele.

Päikesepoolsel küljel valmivad tomatid varemgi kui kasvuhoones ning sügisel annavad kõrvitsamäed tonnide kaupa saaki. Küngastel kasvatavad köögivilja ka noored sõbrad, kes Mercedeselt taimetarkusi ja põllupidamist õpivad.

Avasta looduse toidulaud

Ärimeeste seltskonnas ütleb Mercedes tihti, et tema armastab teha koostööd kõige väekama ja rikkama ärimehega. Kui uuritakse, kes see siis on, vastab tema: „Päike!“

Taimetark julgustab korjama toiduks kõiki söödavaid taimi. Süüa kõlbavad aga peaaegu kõik taimed, mis pole mürgised.

Mercedes leiab, et see, kas ja kui palju lubame endal loodusest korjatud taimi toiduks tarvitada, sõltub eelkõige sellest, kui „äraõpetatud“ me oleme. Näiteks oleme harjunud pidama heaks C-vitamiiniallikaks apelsini ja muid troopilisi puuvilju. Kuid nõges, nurmenukk ja teised meie tavalised taimed sisaldavad C-vitamiini apelsinist mitu korda rohkem. Üks astelpajumari on väärt sama palju kui kümme apelsini.

„Kõige tähtsam on vabaneda tõketest, mille oleme endale ise seadnud, järgides toiduvalikul sageli ainult pere harjumuslikke tavasid,“ leiab taimetark. “Kui loobume mõttepiirangutest, vaatame loodusele otsa ning võtame temalt vastu taimed ja toidu, mille ta meile parimal viisil on kasvatanud, oleme rikkad inimesed.“

Tihti ollakse nõus oma mõistmise piire avardama alles siis, kui tervis üles ütleb. „Siis nimetame varem vastikuks umbrohuks peetud taime ravimtaimeks ja oleme nõus teda kalli raha eest apteegist ostma. Kuid sama taim oleks võinud olla juba ammu meie igapäevasel toidulaual,“ leiab Mercedes.

Taimetark soovitab kõigil olla arukas ja sekkuda looduse loomulikku ellu võimalikult vähe – siis saab loodus ka inimest kõige paremini aidata.

Mercedese kevadhooaeg algab veebruaris, kui ta külvab aknalauale potti kaeraterad, laseb tõusmetel mõne sentimeetri pikkuseks kasvada ja mikserdab neist jõujooki, mis annab väge ka kõige kurnatumale inimesele. Samal ajal alustab ta idandatud terade söömist.

Kui esimestel päikeselistel mäenõlvadel on lumi sulanud, ilmuvad lagedale vitamiinirikkad nõgeselehed. Väga maitsva ja väeka salati saab nurmenukulehtedest, naadist, noortest raudrohulehtedest, läänekollakast, põldsinepist, teelehest ja kortslehest. Et meie organism taimedes peituvaid aineid paremini omastaks, tuleks igale salatile lisada kaste, mis sisaldab haput, magusat ja õli.

Kevade lõpus, kui looduslikud salatitaimed enam nii mahlased ei ole, saab peenrast juba omakülvatud salatilehti.

Võiksime jälgida taimede arenguetappe ning looduslikke rütme pisut ise täiendada. Näiteks nõges ja naat tuleks suvel maha niita, et saaks hiljem uue mahlase saagi.

Taimetark ei mõista neid inimesi, kellel on muru vaid selleks, et see nudiks niita, umbrohtu mürgitada ja viimasedki võilillejuured välja juurida. Tegelikult on võilill tulnud inimese juurde selleks, et aidata teistel taimedel paremini kasvada. See maapealne päike ilmub appi igale poole, kus inimtegevuse tulemusena on elu mullas muutunud liiga ühekülgseks.

Selleks, et inimestele meelde tuletada võilillede väge, on Mercedese koduküla selts algatanud võilillefestivali traditsiooni. Festivali peetakse Pärnumaal Kihlepa külakeskuses iga aasta mai keskpaigas, võilillede õitsemise aegu.

Perenaine peab elu asulakärast eemal, oma salvkaevu, tiigi, metsade, kassi ja aeg-ajalt maja lähedale jalutavate metsloomadega luksuseks. Ta plaanib viia täide ka oma ammuse unistuse – magada üle pikkade aastate taas suvel värsketel heintel. „Ka võimalus õppida iseendaga hästi läbi saama on nauding, mis kestab kogu elu,“ lisab ta.

Kasvata endale nõiataim

Enne vegetatsiooniperioodi asub taime kogu arengupotentsiaal seemnes. Külvamise eel võiksid lutsutada seemneid suus, niisutades neid süljega, et taim saaks sinu kohta informatsiooni. Nagu parim meditsiiniaparaat, loeb taim süljest välja, mida külvaja vajab. Kui paned taime kasvama ja hoolitsed tema eest, annab taim endast parima, mis on selles kasvukohas võimalik.

Nii kasvatatud taimi nimetatakse nõiataimedeks. Nõiataim sobib kõige paremini oma kasvatajale, kuid aitab samuti tema peret ja sõpru.

Elukiri, juuni 2012