Emil Rutiku maitsev elu
Kui keegi küsib muusiku ja show-mehe Emil Rutiku käest, mis on tema hobi, vastab ta: „Elu ongi mu hobi!“ Õnn on siin ja praegu, ilm on ilus – ja kes rahulikult omi tegemisi toimetab, jõuab päeva jooksul miljoni asjaga tegeleda. „Elu on maitsev, kui teed kõike südamega,“ usub mees.
Väike loetelu Emili miljonist tegevusest: ta kasvatab koduaias igasugu imetaimi ja -puid, näiteks minikiivisid, goji-marjapuud ehk taralõnga, hõlmikpuud ja karritaime ning viinamarja. Veel katsetab ta šiitakeseente kasvatamist, peab kodus vutte ning tõhusa osa ajast veedab ka koduses savitöökojas. Kui aega jääb, siis ehitab: ta tegi ise pitsaahju ja ühe päris nutika, tellitava kõrgusega plaadiga grilli.
Tema kodus, kunagises koolimajas vaatab pea iga toa igast nurgast vastu mingi omavalmistatud masin. Mõne masinaga saab midagi lõigata, teisega midagi kuumutada. Siinsamas on vuttide eluruum – põhimõtteliselt lihtsalt üks rõivarest, kuhu igale vutile ehitatud oma latrike, millesse paigaldatud joogi- ja sööginõu. Põhjas on võrk, kust kukub läbi „pruun kuld“ – kasvuhoones väga vajalik kraam. Võrgusilmad on piisavalt tihedad, et munad sealt läbi ei mahuks.
„Näed, jälle üks muna,“ ütleb Emil rõõmsalt ja paneb selle riiuli kõrval ootavasse karpi, „Yeah, baby!“
Uued elanikud vutid
Vutid on Rutikute majapidamises uued elanikud, kevadel olid praegused kanged munejad alles ise munad, kes kõrvaltoas valguse ja soojuse sõõris tibudeks kasvasid. Emil mõtles neile välja spetsiaalsed sööginõud („See siin on minu rats!“), alguses väiksemad ja hiljem natuke suuremad. Vutid hakkavad munema – kanaga võrreldes – väga noorelt ning munevad tulistvalu umbes kaks aastat. Emil ja tema koolis käiv tütar Sofia söövad keedetud vutimune, nii veider kui see ka ei tundu, koos koortega! Et kaltsiumi saada.
Emil arvab, et kõik ained, mida kehale vaja, peaks saama toidust. Et kui sool on rafineeritud, on sellest välja võetud suurem osa kasulikke ained, näiteks magneesium. Ja siis öeldaksegi, et vaja manustada magneesiumit toidulisandina. Emil sellesse muidugi ei usu ja katsub koduaiast, kasvuhoonest ja sellest heast, mida naabrid kasvatavad, kõik vajaliku, maitsva ja tervisliku kätte saada.
„Näed see on stevia. Tead, mis see on?“ näitab Emil rohelisele puhmale, mis kasvab toas suures lillepotis. See meenutab ennekõike melissi või midagi niisugust, aga on tegulikult eesti keeli suhkruleht (Stevia rebaudiana). Juba pool lehekest teeb olemise suus nii magusaks, justkui oleks põses suhkrutükk. Steviat saab kuivatatult kasutada nii tee magustamiseks kui kookides. Aga koduõlle või siidri tegemiseks (ka need tünnid seisavad Emilil ühe toakese nurgas) stevia ei kõlba: maitse on küll magus, ent käärima panev jõud tal puudub. Stevia kõrval kasvab ingver.
Kasvuhoones näitab Emil suure uhkusega maripipart ehk üht kõige kangemat vürtspipart, mis ilmas olemas. Siis on seal veel karritaim, mis teeb tuppa hea õhu ja inimestele meeldiva enesetunde, üks eriline päevakübarasort, mille Emilile saatis hää sõber Ameerikast, mitut sorti peterselli, salveid, paprikaid ja tomateid ning ohtralt eri värvi ja suuruses basiilikut.
Emil sööb kõike. Absoluutselt kõike. Aga basiilik ja koriander on maitsetaimedest kõige rohkem mokka mööda. „Need on vää-ää-ga head,“ venitab ta ilmekalt. Oo, ja peaaegu oleks ununud, tiigis kasvavad linaskid, praegu küll veel väikesed, aga mõne aasta pärast saab juba teha Emili sõnul „nämm-nämm-nämm“!
Emil räägib, et tema kodukandis on lood hea päristoiduga väga head: lähedal kasvatab üks mees vilja ja jahvatab väikese kiviveskiga sellest ise jahu. Ka head kartulit ning kapsast-kaali saab lähikonnast. Kitse- ja lambaliha on Emilile mõlemad lapsepõlvest vanad tuttavad.
Kaukaasiast, täpsemalt Bakuust, on pärit Emili ema, nii et Emil käis lapsena Kaspia mere ääres vanavanematel külas ja jälgis põnevusega, kuidas aseri naised imetillukesi pelmeene veeretavad, sinna juurde laulavad ning mõnuga ka jutuveski rattaid ketravad. Suurem osa lapsepõlve möödus aga hoopis Antslas, kuhu muusikust isa tööle suunati ja kus oli ka aed ning põllumaad.
Lisaks armastusele hea toidu (emalt pärit) ning muusika ja kunsti (isa mõjutused) vastu sai Emil kodust kaasa lugemis- ja teadushuvi.
„Meie kodus oli alati teaduslikku ajakirjandust, Vene ajal igasugu venekeelset, ja isa oskas alati jätta raamatu huvitavast kohast lahti,“ meenutab ta ja hakkab naerma: „Tänapäeval loen rohkem kokandust ja... kuidas masinaid teha. Ühelt poolt olen ma tehnikainimene, teisest küljest emotsionaalne ja ilukirjanduslik, aga sisemiselt hoopis arvutiinsener!“
Parandab ilmaelu
Üle 15 aasta tagasi, kui Emil hingerahu huvides endalt linnatolmu raputas, sattus ta endale tuttavamasse keskkonda kui linn ehk seda ealeski on olnud. Ja aiatöö – seegi on ammusest ajast käe sees. „Ega ma ei mäleta küll, et ma oleks väga vastu puigelnud, kui lapsena pidi kõplama asuma,“ on tal meeles. Praegu teeb Emil aiatöid nii abikaasa Mariaga koos kui vaheldumisi. Meie ekskursiooni ajalgi nopib ta oskuslike liigutustega – justkui muuseas – kallihinnaliste söögitaimede vahelt umbrohtu.
Kui Emilil on vaja end rahustada või „tunda ja tunnetada“, läheb ta tuppa, kus paikneb trummikomplekt, ja kihutab kosmosesse mõned trummisoolod. Kõigi miljoni tegevuse kõrval on muusikategemist viimasel ajal vähemaks jäänud. Aga näiteks tegi Emil hiljuti Tallinna lennujaamale uue helikõlli.
„Kord, kui olin kuhugi lendamas, istusin Tallinna lennujaamas ja kuulsin seda teadustamisele eelnevat helisignaali, mis tundus nii tavaline ja mitte meile omane,“ jutustab ta. Tal plahvataski peas idee, et viisijupp võiks olla pigem mõni meie oma meloodia – ja et Eesti hümni neli esimest nooti olekski ju kõige ilusam kõll. „Mõeldud-tehtud! Tegin selle ise valmis, saatsin Erik Sakkovile (Tallinna lennujaama juhatuse liige ja samuti muusik – toim). Tema kiitis seda ideed, pidas nõu Lennart Meri perekonnaga ning asi läkski käiku! Nii et kui kuulete Tallinna lennujaamas seda kõlli, võite mõelda Emilile!“ soovitab mees reipalt.
Veel on Emilil plaan esitada Siim Kallase juhitud Euroopa transpordikontorile mõned ettepanekud liiklusohutuse parandamiseks.
Igapäevasematest asjadest aga tegeleb Emil näiteks juba mõnda aega ühe kokaraamatu projektiga, kus muusikud annavad nii oma retsepte kui ka muusikapalasid, mille saatel peaks toitu tegema või sööma või mis peab taustaks mängima, kui mingi asi näiteks külmkapis taheneb. Ühe raamatu, pealkirjaga „Kaukaasia köök“, on Emil juba teinud ning seda tehes sündiski idee edastada toidu valmimise aega mitte minutites, vaid näiteks The Doorsi lugudes.
Kunst olla õnnelik
Kui nüüd veel Emili tublidusest kõnelda, siis on mees osaline ka Kolga priitahtlike pritsumeeste ridades ning kiidab üldse oma kodukanti ja selle inimesi. „Külaelu aktiveerub, inimesed saavad omavahel läbi,“ ütleb ta ja lisab, et seal, kus on pereväärtused au sees, ei mõtle inimesed ainult selle peale, kuidas end võimalikult kiiresti täis juua.
„Öeldakse, et juuakse sellepärast, et midagi unustada. No mida sul nii väga unustada on?“ läheb Emil kirglikult keema. „See, kuidas meil ülejäänud maailmaga võrreldes läheb, on lõppkokkuvõttes ikkagi ju ainult suhteline,“ arvab Emil. Miljonid inimesed elavad näiteks nii, et saavad päevas ainult liitri vett, aga meie ei tea sellest mitte midagi ja me ei tahagi teada. Sest mida paremini meil endal läheb, seda vähem huvitab meid, kuidas teistel läheb!
„Aga Eestis võiks inimene ikka õnnelik olla. Või peaks olema. Võimalused selleks on ju olemas. Jah, raskused on ka, aga raskused ongi selleks, et inimene neist jagu saaks ja edasi toimetaks,“ usub ta.
Samasuguse stoilise rahuga suhtub Emil näiteks ka paljukirutud Eesti ilma – ja selle kirumisse – ning arusaamatute eesmärkide nimel enese hingetuks rabelemisse ja paljudesse asjadesse, mida tänapäeva inimene arvab endal vaja olevat.
Näiteks otsus maale elama tulla sündis arusaamisest, et põhjuseid, miks linnas elada, peaaegu polegi. „Sel hetkel oli vaja siginast ja saginast ära olla. Võtsin siis paberi ja panin kirja linnaelu plussid ja miinused ning sain aru, et plusse oli tunduvalt vähem!“ meenutab ta. „Mõni ütleb, et jube hea, kui pood on lähedal. Aga mis see pood annab sulle? Või mida annab arutu rabelemine?“
Elu ongi hobi!
„Kui keegi küsib, mis mu hobi on, siis ma vastan, et mu hobi ongi elu,“ teadustab Emil. Enamik inimesi töötab-töötab-töötab – selle nimel, et pärast midagi teha. „Aga õnn on siin ja praegu,“ usub Emil ning kinnitab, et iga inimene peaks tegema asju, mis talle meeldivad. Siis on võimalik ka õnnelik olla. Emil tsiteerib dalai-laamat, kes ütles: „Inimesed teevad midagi, et saada midagi, aga kui on oma eesmärgini jõudnud, pole neil sageli enam tervist, et seda nautida.“
Ehk teisisõnu: see, mis raske tööga kätte võidetud, tuleb nautlemise asemel hoopis tervise parandamise peale kulutada.
„Energial ei ole sellist kommet, et teed-teed-teed ja kõik läheb tühja,“ õpetab Emil. „Sa saad ju juurde kogemusi ja oskusi ning kõik salvestub sinusse.“ Ta võrdleb igapäist toimetamist ja kogemuste salvestamist aia rajamisega: kevadel teed aia, sügisel võtad saagi üles ja aeda polegi enam. Selleks, et sama protsess ka järgmisel sügisel juhtuks, pead aia kevadel jälle rajama – ja nii igal aastal. „See tsükkel on samasugune nagu elugi: salvestad-salvestad-salvestad, ja ühel hetkel on see teadmiste ja kogemuste energia nii suur, et võidki seda nautida!“ on Emil veendunud.
Ta on kindel selleski, et samamoodi peaks nautima iga päeva. Hommikul tõused, vaatad: „Oi kui ilus päev!“ Toimetad terve päeva ja õhtul ütled endale: „Oi kui ilus päev, tegin seda ja seda.“ Samas, sellist eluviisi pole inimestele üldse lihtne tutvustada.
Filosoofiateemadel vesteldes käime märkamatult läbi aia, naudime rahulolevate kanade loksumist ja uudistame Sofia puumaja – Emili tänase päeva üks ülesanne on vabastada puumaja herilastest. Ja jutt kisub jälle filosoofiliseks. Emil ütleb, et tegelikult on asjad inimeste maailmas samamoodi nagu metsaski.
„On olemas sipelgad, hundid, rebased ja kõik nad eksisteerivad koos. Ma ütlen seda ka kogu aeg, et pole olemas halba või head jänest ega halba või head hunti – me oleme ise justkui loonud illusiooni, et miski on halb või hea. Metsas on sellised reeglid, et kui võõras tuleb kellegi alale, siis omanik võitleb. Sipelgas teeb endale sellise pesa, sest ta teab, et see toimib. Mul sugulane ütles kord, et ellu jäävad ainult need, kes täidavad kokkulepitud reegleid absoluutse täpsusega. Sipelgatel on reeglid täpselt paigas. Kes üle piiri astub, see hukkub. Ja ongi nii, inimestel on samamoodi. Nii me saame ellu jääda ja toimida!“
Retseptid Emili varasalvest
Piprahoidis
- 1 kg rohelisi piprakaunu
- 150 g soola
- 150 g veiniäädikat
Pese piprakaunad, lao sügavasse klaasnõusse ja vala üle 4% soolalahusega. Aseta peale raskus ja sule anum õhukindlalt. Hoia neid nii seitse päeva, kuni kaunad muutuvad kollaseks. Vala soolalahus ära ja kalla peale äädikas. Hoia jahedas umbes paar nädalat, siis on hoidis söömiseks valmis.
Roheline kjükjü
- 2 muna
- pool punti rohelist sibulat
- 1 punt koriandrit
- 1 punt tilli
- suur punt spinatit
- 30 g sulatatud võid
- pipart ja soola
Pese ürdid hoolikalt, haki peeneks ja lisa pipar, sool ning lahtilöödud munad. Sega hoolikalt. Mõned lisavad omletitainale ka lusikatäie riivsaia või jahu. Sulata pannil või, vala segu pannile ning küpseta, kuni muna on hüübinud. Lõika neljaks, keera ringi ja küpseta, kuni tekib pruun koorik. Serveerimisel võib omletiviiludele asetada väikese võitüki.
Roosijook
- kaks peotäit roosi õielehti
- vett
- 1 tl sidrunhapet
- maitse järgi suhkrut või mett
Vali värsked aromaatsed õielehed, soovitavalt punased. Pane need kolmeliitrisesse purki, lisa sidrunhape, kalla üle kuuma veega ja jäta ööpäevaks päikese kätte. Selle ajaga muudab vesi värvi ja saab roosi õielehtedest maitset ja aroomi. Õielehed tõusevad pinnale ja neid võib võtta lusikaga, aga joogi võib ka läbi sõela kallata. Nüüd võid lisada suhkrut või mett vastavalt oma maitsele. Jahuta ja naudi.
Elukiri, august 2012
