Kuidas inimesed leiutasid jumalad
SEE, KES KORJAS ÜLES MAMMUTILUU TÜKI
Umbes 33 000 aastat tagasi praeguse Baden-Württembergi aladel Saksamaa edelaosas, mis oli tollal jäätunud taiga suurte jääliustike vahel, korjas keegi üles mammutiluu tüki ning asus seda lõkkesoojuse paistel nikerdama.
Kui ta tööga lõpule jõudis, oli tulemuseks vähem kui 2,5 sentimeetri ehk ühe tolli kõrgune kujuke. Kuigi tilluke, on see muljetavaldav ning ühtlasi veidi mõistatuslik. Figuur seisab kahel jalal, selgelt inimesele omases poosis, kuid pea kuulub lõvile. Pole selge, milleks seda kasutati, aga kahtlemata peeti seda tähelepanu väärivaks objektiks. Aja jooksul poleerisid paljud seda puudutanud käed kuju siledaks. Viimaks tehti see katki, kas sihilikult või kogemata, ning jäeti sügavasse Hohle Felsi koopasse. Sinna jäi kujuke 2002. aastani, kui selle avastas paleoantropoloog Nicolas Conardi uurimisrühm, kes figuuri hoolikalt taastas.
Miks see tilluke lõvi-inimene meid huvitama peaks? See on üks vanimaid kujutavaid kunstiteoseid, mis seni leitud. Kuid ühes mõttes, mis mulle eriti huvi pakub, võib seda esimeseks pidada. See on esimene selge näide religioossest kunstist. See on varaseim tõend, et inimesed uskusid üleloomulikesse olenditesse. Kas võime tõesti osata öelda, millesse uskusid inimesed 33 000 aastat tagasi? Üllataval kombel võime vastata jah.
Võiks küsida, miks peaks meid huvitama, millesse inimesed nõnda kaua aega tagasi uskusid? Lihtne vastus oleks, et uskumustel on komme püsima jääda. Hoolimata kõigist uue usu kuulutajatest paljude ajastute vältel, julgen ma väita, et pole olemas säärast asja nagu täiesti uus religioon. Religioonid on nagu sügavast liustikust väljapuuritud jääsüdamikud. Neid uurides võib leida eelnenud usundite kihte. Uskumused isegi 33 000 aasta tagusest ajast on tänapäeva maailmas endiselt alles. Käesolev raamat üritab mõningaid selliseid jääsüdamikke uurida, et avastada, kuidas need kihistused tekkisid ja kuidas need meie maailma mõjutavad, mõnikord vägagi ootamatul viisil.
Enne kui uurida, millesse lõvi-inimese nikerdaja uskuda võis, peatuksin hetkeks, et küsida, millised uskumusi eeldada võiks. Mida peaksid tänapäeva inimesed, usklikud või mitte, igasugusele religioonile omasteks eeltingimusteks?
Paradiis võiks sellise nimekirja tippu kuuluda. Kahtlemata on igasuguse religiooni üks peamine eesmärk pakkuda alternatiivi süngele tõdemusele, et meie olemasolu on vahest vaid ajutine. Sisuliselt kõik tänapäeva religioonid pakkuvad lootust, et nende järgijad jõuavad õnnelikku teispoolsusesse, kui vähemalt suurem osa ajast reegleid järgivad. Kuid nagu edaspidi näeme, tekkis kujutlus taevast alles 4000 aastat tagasi. Lõvi-inimesega võrreldes on see suhteliselt uus leiutis.
Aga kuidas on lugu moraalsusega? Paljud peavad seda religioonide tuumaks. Sisuliselt kõigi tänapäeva religioonide kohaselt hoiavad jumalad meie käitumisel hoolega silma peal ning tasustavad või karistavad meid vastavalt. Kuid ka moraalsus on võrdlemisi uus leiutis. Tundub isegi, et see tekkis koos kujutlusega taevast.
Kui taevas ja moraalsus pole religioonide põhielemendid, siis mis on? Väidan, et selleks on kindlustunne. Muistsetest aegadest peale on iga religioon inimestesse kindlust sisendanud, pakkudes – vähemalt järgijate arvates – toimivaid viise, kuidas hajutada nende hirmsamaid kartusi. Kartused on aja jooksul muidugi oluliselt muutunud. Inimeste elustiili muutustega käivad kaasas ka muutunud hirmud. Ma väidan, et just hirmude muutumise tõttu muutuvad ka meie religioossed ideed. Just vajadus kartusi hajutada on kaasa toonud inimkonna suurima loovprojekti: tohutu ettevõtmise, mis igasuguse ilukirjanduse varju jätab.
Mida kartsid inimesed kõige enam 33 000 aastat tagasi? Kuidas saaksime kas või ähmaselt mõista neid uskumusi, mis eksisteerisid tervelt 28 000 aastat enne seda, kui leiutati kirjakunst ja hakati säilitama inimajalugu? Vastus on lihtne: võrdluste teel ehk vaadeldes nüüdisaegseid rahvaid, kes endiselt elavad lõvi-inimese nikerdajaga sarnasel viisil. Nagu näeme, pole inimesed eriti originaalsed. Kui paigutame nad sarnasesse keskkonda, anname sarnased viisid elutunde mööda saata, sarnased vajadused ja hirmud, tekivad neis harilikult ka sarnased käsitlused ümbritseva maailma kohta.
Uurides veel lähiminevikus küttimise-korilusega tegelenud rahvaid, oleme jõudnud üllatavate tulemusteni. Kogu maailmas Arktikast Austraaliani, Patagooniast Lõuna-Aafrikani on need rahvad, kes pole kümnete tuhandete aastate vältel üksteisega kokku puutunud, siiski üpris sarnased. Nad kõik elavad sarnase suurusega hõimudes, mis koosnevad umbes 150 inimesest. Nad liiguvad paigast paika kooskõlas vahelduvate aastaaegadega, otsides jahisaagiks sobivaid loomi. Neid kõiki huvitab transsilangemine, mis oli nende uskumustes kesksel kohal.
Transsilangemise viisides kohtab hõimude vahel suuri erinevusi: need ulatuvad manustatud psühhotroopsetest ainetest pimeduse ja vaikuseni, millega tajud maha surutakse. Erineb ka rituaalisooritajate hulk: mõnedes hõimudes tegelesid transsilangemisega paljud, aga sagedamini tuli ette, et see jäeti vaid paari spetsialisti hooleks, keda sageli nimetati šamaanideks. Nende transikogemused olid kogu maailmas väga sarnased. Nad kuulsid hääli, mis meenutasid mesilaste suminat, nägid mitmesuguseid geomeetrilisi vorme ning kogesid tohutusse tunnelisse sisenemist. Neile tundus, et nad muutuvad kellekski teiseks, harilikult mõneks loomaks. Nad tajusid end lendavat, väites sageli, et neid juhib vaim-lind. Nad sisenesid vaimude maailma, kohates sealgi peamiselt loomi. Need vaim-loomad omasid võimet inimesi aidata, seda peamiselt kolmes valdkonnas, mis küttide-korilaste puhul kogu maailmas kattuvad. Esiteks, vaimud võisid haigeid tervendada. Teiseks, nad võisid juhtida saakloomade liikumist. Viimaks, nad suutsid ilma mõjutada.
Tundub, et siin avalduvadki muistsete inimeste hädad. Need hirmud ei tule üllatusena. Haigused kujutasid endast alatist ja mõistetamatut ohtu. Inimestele, kes olid sunnitud enamiku ajast lageda taeva all veetma, polnud halb ilm pelgalt ebamugavus, vaid otsene oht elule. Kui kütid-korilased saakloomi ei leidnud, tabas neid näljasurm. Nõnda on igati loomulik, et just haiguste, saakloomade rohkuse ja ilmastikutingimuste triumviraat oli inimeste murede hulgas tähtsaimal kohal.
Kas võime olla kindlad, et lähimineviku küttide-korilaste uskumused lähevad kokku Baden-Württenbergi külmas taigas 33 000 aastat tagasi elanud lõvi-inimese nikerdaja omadega? Tänapäeval arvatakse, et Hohle Felsi leid kujutab endast transiseisndis šamaani, kes usub, et ta on lõviks muundunud. Võime olla kindlad, et Hohle Felsi kuju polnud mingi suvaline loovuse avaldus, kuna lähedalasuvast koopast leiti teinegi, veel suurem lõvi-inimese kujuke, mis pärineb umbes samast perioodist. Tundub, et need figuurid väljendavad inimeste meeltes kanda kinnitanud uskumusi. Nõnda näib, et juba 33 000 aastat tagasi olid inimesed jõudnud religiooni lihtsama vormini. Kui siseneda transsi ja saada ühendus loomahingedega, võivad need aidata haiguste ja halva ilmaga toime tulla ning alatist saakloomade otsimist veidi lihtsamaks muuta. Leiti viis, kuidas vähendada eluga kaasnevat hirmutekitavat kindlusetust.
Edela-Prantsusmaal ja Põhja-Hispaanias avastatud hämmastavad koopamaalid, millest mõni on vaid umbes 1000 aastat lõvi-inimese kujukesest noorem, annavad vihjeid, mida see varajane religioon endast kujutas ja kuidas seda kogeti. Sisuliselt kõigil maalidel on loomad, seega usuti kaua, et neil kujutatakse jahistseene. Kummalisel kombel pole neil loomadel aga kapju, nii et nad näivad õhus hõljuvat. Maalidel ei leidu ka kivisid ega taimestikku. Mida see tähendada võiks? Kognitiivarheoloog David Lewis-Williams leidis võimaliku seletuse. Uurides üht viimast küttide-korilaste hõimu, mis on tänapäevani ürgset eluviisi alal hoidnud –sani rahvast Edela-Aafrikas –, ning vaadeldes hiljem ka muistseid Euroopa koopamaale, jõudis ta järeldusele, et seal kujutatakse loomade vaime.
Kuidas neid esimesi üleloomulikke olendeid austati? Mida kujutasid endast esimesed religioossed kombetalitused? Arheoloogilised leiud pakuvad vihjeid. Inimesed ronisid sügavale koopasse, kuhu ei jõudnud päikesevalgust, kasutades lihtsakoelisi lampe: lamedate kivitükkide peal põletati loomarasva ning taht oli tehtud kadakaokstest. Need heitsid nõrka ja võbelevat valgust, tuues nähtavale vaid väikese osa maalidest. Sügaval koopas koondus tilluke kogudus transsilangenud šamaani ümber, kes üritas vaimudega ühendusse astuda. Vahest kõlas ka muusika. Neist muistsetest koobastest on leitud luust flööte; inimesed võisid ka laulda ja leelotada ning stalagmiite looduslike gongidena kasutada, et sügavaid võnkuvaid helisid tekitada. Koobastes oli vähe hapnikku, mis süvendas osavõtjates teispoolsuse tunnet. Muusika, suitsu, hämaruse ja õhupuuduse koosmõju, millele lisandusid transsilangenud šamaani loitsud, tekitas erakordse õhkkonna.
Seega oli religioon juba kolmkümmend tuhat aastat tagasi kunsti oluline toetaja. Kuna inimesed soovisid maailma vähem hirmutavaks muuta, et nõnda abitustunnet vähendada, pühendasid nad palju tunde muusika tegemisele, kujude nikerdamisele ja maalide loomisele, mis tänapäevalgi kummituslikult kaunid tunduvad. See oli erakordselt viljaka koostöö algus. Tänapäevani on religioon tagant julgustanud hingematvalt kauni kunsti, arhitektuuri, muusika ja kirjanduse loojaid. Arvaku me religioonist mida tahes, oleme siiski sunnitud imetlema arvukaid suurepäraseid kunstiteosed, mis on sellest inspiratsiooni leidnud.
Enne kui tolle kauge ajastu seljataha jätame, sooviksin tõstatada veel ühe küsimuse. See viib meid tagasi veel kaugemasse aega, mille kohta ei leidu tõendeid, vaid ainult ähmaseid oletusi: miks pidid inimesed looma midagi nõnda kummalist nagu religioon? Miks pidid nad uskuma, et nende saatus on olendite kätes, keda nad väljaspool transiseisundit ei näe ega kuule? Pole üllatav, et me ei leia kindlaid vastuseid, kuid miski ei takista meil teooriaid luua.
Viimastel kümnenditel on aina enam huvi pakkuma hakanud üks erakordne inimvõime, mida võib pidada sama oluliseks nagu suutlikkust luua keerulisi keelestruktuure või kasutada tööriistu. Kuni viimase ajani ei pööratud sellele erilist tähelepanu, sest see võime on meile nõnda loomuomane: selleks on oskus näha asju teise inimese vaatenurgast ehk teadvuse teooria (Theory of Mind – toim.).
Teadvuse teooria on omane vaid inimesele. Isegi šimpansidel tekib kellegi teise vaatekohta ette kujutades raskusi. Teadvuse teooria on igasuguse ilukirjanduse aluseks ning jutuvestmine võis olla selle esialgseks harjutusvormiks. Siiski on teadvuse teooriat kõige lihtsam selgitada ilukirjanduse abil. Näitena kasutatakse sageli Shakespeare’i „Othellot“, kuigi sama hästi sobiks iga suvaline armukomöödia. „Othello“ puhul peab publik üheaegselt meeles pidama Desdemona vaatekohta (süütu ja teadmatuses), Othello nägemust Desdemonast (täis armukadedat kahtlust, millest naine ei tea) ning Jago nägemust Othellost (soovides Othellot eksiteele juhtida, süvendab Jago kuritahtlikul viisil tema kahtlusi). Lisanduda võivad veel Shakespeare’i nägemus kõigist tegelaskujudest ning lõpuks ka pealtvaataja hinnang kogu loole. Ainult inimene suudab neid nelja või viit vaatenurka hõlpsalt kombineerida.
Miks too võime inimeses nõnda kaugele arenes? Võib arvata, et see oli meie esivanemate ellujäämise võti. Küttide-korilaste hõimus, kus vägivald oli eriti tühja kõhu korral sagedane, võis meisterlikult vallatud teadvuse teooria aidata inimestel ära tunda ja eemale juhtida ohtu, mida ligimene endast kujutas. See võimaldas luua liite ja sõprussidemeid ning saada abi end ja lapsi kaitstes ja toites. Ellu jäid kõige intuitiivsemad.
Teadvuse teooriaga seonduv erakordne võime aitab meil ette kujutada teiste mõtteid kogu ärkveloleku kestel, tahame siis seda või mitte. Juurdleme pidevalt, mida teised meist arvavad, ning üritame aimata nende käitumise põhjuseid. Siit on lihtne jõuda tõdemuseni, et juba ammusel ajal viis see võime selleni, et hakkasime inimtaolisi isiksusi ette kujutama ka väljaspool inimeste maailma. Hakkasime neid nägema kõikjal. Nägime inimtundeid taevas, ilmastikus, ojas, kust vett jõime, puudes, mis saakloomi peitsid või meile varju andsid. Ennekõike hakkasime inimteadvust üle kandma loomadele, kelle mõtteid pidi mõistma, et neid leida ja küttida. Võisime isiksuse või vaimu omistada ükskõik millele. Muidugi otsisime neilt olendeilt abi just nagu teistelt inimestelt. Et vaimudega kontakti saada, sisenesid inimesed müstilisse transiseisundisse, sest sedagi osati hästi. Ja nõnda võisimegi jõuda oma esimeste jumalateni.
Mõistagi järgnes esimestele veel palju teisi.
"Jumalate leiutamine"
Mis sundis sügavates koobastes varju otsivat eelajaloolist inimest palves vaimude poole pöörduma? Ja miks usk sestpeale jõudsalt on edenenud, vormides oma teel tuhandeid põlvkondi šamaane, vaaraosid, asteekide preestreid, maiade valitsejaid, juute, budiste, kristlasi, natse ja saientolooge?
Nagu meie unistused ja hirmud on aastatuhandete jooksul muutunud, nii on muutunud ka uskumused. Meie loodud jumalad on arenenud meiega koos sel ajaloolisel teekonnal, mis on täis inimohvreid, poliitilisi rahutusi ja veriseid sõdu.
Usust sai inimeste suurim ja töömahukaim leiutis. See on jäänud meie lähedaseks kaaslaseks ning saatnud inimkonda kõigil mandritel kogu ajaloo vältel.
Matthew Kneale "Jumalate leiutamine", Ajakirjade Kirjastus 2015
http://www.raamat24.ee/jumalate-leiutamine/
