Kalašnikovi lugu: talupoja pojast kõige kuulsama automaadi loojaks

Kui sellised omal ajal tuntud Vene suurnimed nagu Lenin või Brežnev hakkavad kattuma ajalootolmuga, siis üks venelane on sama popp nagu pool sajandit tagasi. Ka kirjaoskamatu neegripoiss, tähti veeriv Ladina-Ameerika narkogangster või üksnes koraani tundev araablane teab seda nime une pealt – Kalašnikov. Üle miljoni maailmas müüdud automaadi AK-47 (автомат Калашникова образца 1947 года) on teinud üle-eelmisel aastal surnud Mihhail Kalašnikovi surematuks.

„Kui poleks teid sakslasi olnud, poleks minust relvakonstruktorit saanud,“ naljatles vana Kalašnikov mõned aastad enne surma Saksa ajakirjanikega. Temast aga sai N Liidu ja Venemaa ühe kõige menukama ekspordiartikli ametlik isa. Arvatakse ka, et ühegi teise relvaga pole maailmas nii palju inimesi tapetud kui selle populaarse käsirelvaga. Aatompomm oma Hiroshima ja Nagasakiga on seni olnud nagu läkaköha võrreldes legendaarse automaadiga AK-47.

Automaadi number 47 näitab, et selle relva sünniaastaks on 1947. Alguse sai ta muidugi juba II maailmasõja ajal, kui konkreetne sõjavajadus pani inimesed ühes suunas mõtlema ja riigilt just selles suunas totaalset toetust saama. Samas eks ole ju relvatööstus läbi aegade olnud üks kõige paremini finantseeritud ja võimude toetatud majandusharusid.

2007. aastal tähistati suurejoonelise pidulikkusega Moskvas, Iževskis ja mujalgi Venemaal AK-47 60. sünnipäeva. Mihhail Kalašnikovi aga ülistatakse meie suurel naabermaal tänaseni Venemaa kangelaseks.

Automaadi erilist staatust näitab ka see, et ta on jõudnud isegi riigilipule. Mosambiigi lipul on ristatud AK-47 ja kõblas. Ka äärmusorganisatsiooni Hezbollah vapil võib seda vajalikku relva näha. Kui põline kommunist ja antiimperialist Mihhail Kalašnikov kutsuti 1991. astal pärast suurt avanemist USAsse ringreisile, siis võtsid sealsed relvafännid ja -töösturid ta suure vaimustusega vastu. Kui aga president Obama kehtestas pärast Ukraina sõja algust muude sanktsioonide kõrval ka keelu importida Venemaalt automaate AK-47, siis selgus, et vana hea kalašnikov on relvahullude ameeriklaste seas üllatavalt populaarne. Kõigepealt ostsid relvakaupmehed enne sanktsioonide algust kümnete kaupa automaate varuks ja siis lubasid kohalikud firmad hakata USAs tootma seda populaarset automaati. Tänapäeval on autoriõigused ja patendimajandus nii keeruliseks aetud, et küllap ikkagi on praktilisem menuautomaate salakaubana sisse tuua.

Mihhail Kalašnikov sündis 1919. aastal Altai krais Kurja külakeses talupoja perekonnas. Ta oli seitsmeteistkümnes laps. Hiljem sündis perre veel kaks maimukest, kuid üle poolte lastest surid juba lapseeas. 1930. aastal kuulutati vana Kalašnikov kulakuks ja saadeti kodukülast natuke põhja poole Tomski oblastisse. Eestlasele tundub juba Altai krai enam-vähem maailma lõpp, aga ikka oli võimalik veel kuhugi edasi saata. „Mu isa oli väga töökas mees ja loodetavasti olen selle talt pärinud,“ on kuulus Kalašnikov hiljem öelnud.

Ta lõpetas 7 – 9 klassi, arv kõigub erinevates autobiograafiates. Ise on ta vanuigi öelnud, et kõigepealt 7 ja pärast tagasikolimist kodukülla käis ta veel aasta koolis. Nõukogude ajal tehti elulugusid mitte faktide põhjal, vaid nii, nagu vaja oli. Ehk ei mäletanud vanainimene isegi enam, milline variant parajasti kehtib.

Pärast kooliskäimise lõppu töötas tulevane relvakorüfee Kasahstanis raudteelasena ja 1938. aastal kutsuti sõjaväeteenistusse. Õppis utšebkas tankistiks ja suunati seejärel äsjavallutatud Lääne-Ukrainasse läänepiiri äärde tankidiviisi.

Kalašnikovi elulugu on täis liigutavaid jutte, kuidas ta juba väikese poisina muudkui meisterdas midagi, hiljem pakkus välja tehnilisi uuendusi nii raudteel kui tankis. Mis õige, mis vale, ei saa maailm enam kunagi teada. Stalini üks lemmikkirjanikke Mihhail Šolohhov ei olevat paljude kirjandusteadlaste arvates ühtegi oma suurteost ise kirjutanud, kuid sotsrealismi esikirjanikuks sai ta ikkagi. Kõige rohkem meeldib mulle lugu sellest, kuidas Lenini lesk Nadežda Konstantinovna Krupskaja olevat hakanud nurisema mingi Stalini juhitud reorganiseerimise või seaduse üle. Selle peale oli Stalin talle öelnud, et kui ta mokka maas ei hoia, leitakse Leninile uus lesk ja kirjutatakse partei ajaloos lihtsalt üks peatükk natuke ümber. Krupskajal olevat selle peale hakanud pea tudisema ja tudises surmani.

Õnne peab olema

Mihhail Kalašnikovi kohta võime kindlalt öelda vaid, et suure sõja alguses oli ta vanemseersandist tankikomandör ja sai juba 1941. aasta oktoobri alguses Brjanski kandis raskelt haavata. Tema sõda oli lõppenud enne, kui enamikul kaaskodanikest see alata jõudis. Tagantjärele vaadates suur vedamine.

Pikalt hospidalis lamades olevat ta hakanud tegelema automaatrelvade probleemiga. Ta oli näinud sõja alguses saksa trofeerelvi ning sedagi kogenud, et need olid efektiivsemad kui Nõukogude armee vintpüssid. Hospitali raamatukogus olevat leidunud hulk teoreetilisi relvastust käsitlevaid erialaseid raamatuid, palatinaabriks sattunud dessantvägede leitnant, kes juba pikalt enne sõda spetsialiseerunud käsitulirelvadele ja nii edasi. Oli kuidas oli, aga Mihhailil õnnestus oma automaadikavandiga äratada tähelepanu seal kus vaja. Tema tehnilist taipu, leiduriandekust, armastust tehnika vastu ja, mis alati kasuks tuleb, ka kõrget poliitilist teadlikkust, ei saa kuidagi eitada. Mitukümmend patenti ja hiljem ka välismaiste kolleegide austavad arvamusavaldused näitavad tema andekust. Pärast hospidali ja rehabilitatsiooni tagalas komandeeriti noormees juba relvaseppade juurde tööle.

Alates 1942. aastast töötasid sajad inimesed erinevates laboratooriumides, instituutides ja katsepolügonidel teiste laskerelvade kõrval ka Kalašnikovi automaadi väljatöötamisel. 1947. aastal valiti erinevate protüüpide hulgast välja just AK-47 ning saadeti seeriatootmisse. Kaks aastat hiljem tuli Iževski mototehasest, sealt kus ametlikult ka mootorrattad IŽ, välja esimene partii, 1500 Kalašnikovi automaati, ja saadeti tegevteenistusse. Kuna automaadile jäigi ametlikult Kalašnikovi, aga mitte näiteks Morošnikovi nimi, siis oli Mihhail Kalašnikovi elu ja kuulsus kindlustatud, legend, sümbol sündinud. Kõigepealt Stalini, siis Lenini preemia, hiljem kaks Nõukogude Liidu ja üks Venemaa kuldne kangelasetäht, kamaluga nõukogude ja vene ordeneid ning medaleid. Kadunud president Hugo Chavez autasustas teda Venezuela kõrgeima riikliku autasuga.

Schmeisseri peatükk Kalašnikovi loos

Hugo Schmeisser, kelle isa oli juba hinnatud relvainsener ja –konstruktor, osales esimese maailmasõja lõpul uut tüüpi automaatrelvade MP-18 väljatöötamisel. Pärast kaotust I maailmasõjas keelati Saksamaal igasuguse moodsa sõjatehnika arendamine, aga ega siis teadmised kuhugi kadunud. Vennad Schmeisserid jätkasid nokitsemist automaatrelvade kallal ja kui Hitler võimule tuli, sai Hugo Schmeisser tugeva riikliku toetuse. Just tema töötas põhimõtteliselt välja tolle aja kohta moodsad püstolkuulipildujad, mis pärast teiste tehtud arendusi kandsid ikka rahvapäraselt nime „schmeisser“ ning olid II maailmasõjas Saksa sõjaväes populaarsed relvad. Eesti mehedki on sõjamälestustes tihtipeale rääkinud „oma schmeisserist“. 1944 sai aga valmis lõpuks tõeline automaat MP-44 ehk Sturmgewehr 44. Kahjuks oli Hitler sellele alguses vastu ja sõja lõpus ta enam suurt rolli ei mänginud. Küll aga rabasid nii ameeriklased-inglased kui teiselt poolt venelased igasugust infot, mida arenenud saksa sõjatööstusest vähegi võtta oli.

Üks saksa sõjatööstuse keskusi Suhl, kus Hugo Schmeisser elas ja töötas, langes kõigepealt ameeriklaste kätte, relvakonstruktoreid kuulati küll põhjalikult üle, aga jäeti koju. Pärast seda, kui nõukogude väed tulid, Suhl jäi Ida-Saksamaa ehk DDRi osaks, siis veeti kõigepealt relvanäidised, aga seejärel ka Hugo Schmeisser koos paljude kolleegidega Venemaale. Nad töötasid aastaid nõukogude relvatehastes. AK-47 on küll võrreldes Sturmgewehr 44 edasi arendatud, aga välimuselt äratuntav. Tänase päevani usuvad mõned skeptikud, et venelased pätsasid Schmeisseri ideed ja oskused ning tegid vene automaadi Kalašnikovi. Ajal, kus ka lihtsa automaadi arendamise ja tootmise taga on suured meeskonnad ja tohutud kompleksid, ei maksa muidugi ühe inimese osa nii või teisiti üle hinnata. Kuid venelastele meeldib tänase päevani mõelda, et suhteliselt harimatu iseõppija Mihhail Kalašnikov nuputas põlve peal välja geniaalse massirelva AK-47.

Inimene sureb, legend jääb elama

Nii nagu ta pärast sõda Iževskisse kolis, nii elas ja töötas Mihhail Kalašnikov terve elu seal Udmurtia pealinnas. Ta olevat tegelenud Iževski masinaehitustehase salastatud sõjalises osas tänapäeva mõistes arendustöö juhtimisega. Kuulsal automaadil on tänaseks üle 100 mitmesuguse modifikatsiooni või arenduse. Iževskisse kolis ka Kalašnikovi poeg Viktor esimesest abielust, kellest sai diplomeeritud insener, erialalt isa järeltulija ja kes töötab tänaseni relvatööstuskompleksis „Kontsern „Kalašnikov“ (varasem „Izmaš“).

Muidu hea tervisega relvakonstruktor põdes viimased aastad palju, 2013. aasta 23. detsembril suri Mihhail Iževski haigla reanimatsioonioskonnas. Kindralleitnant Kalašnikov maeti Moskva lähedal äsja avatud sõjaväe memoriaalkalmistule. Iževskis on tema monument, tema nime kannab Iževski tehnikaülikool.

Eks küsiti ka Kalašnikovi käest veel enne surma rohkem kui kord, kas tal on südametunnistus puhas, kas tuhanded tema väljatöötatud relvaga tapetud inimesed unes ei kummita. „Ma kaitsesin oma kodumaad, olen patrioot,“ kinnitas ta visalt. „Relv ei tapa. Inimene tapab.“ Alles pärast surma tuli välja, et 91-aastasena olevat Mihhail Kalašnikov läinud esimest korda kirikusse ja hiljem 2012 kirjutas ka kirja patriarh Kirillile. Kirjas väljendas relvakonstruktor kahtlusi ja hingepiinu temanimelise relvaga sooritatud tapmiste pärast. Loomulikult lohutas patriarh teda vastukirjas, et Kalašnikov on kõik õigesti teinud, ärgu muretsegu.

Oma 90. juubeli puhul antud intervjuus ütles relvamaestro järgmised sõnad: „Pole vaja kõike mõõta rahas. Minu jaoks on kõige kallim, kui inimesed ütlevad „Teie relv päästis mu elu!“ Milleks mulle miljonid. Ma elan niigi hästi.“

Mihhail Kalašnikovi pöördumisest noortele (2009):

„Oli ühtne nõukogude, enne seda vene rahvas, kes kannatas välja nii palju katsumusi, et iga teine oleks murdunud, aga meie rahvas muutus ainult tugevamaks, ühtsemaks. Kuid rahulikul, suhteliselt külluslikul ajal, juhtus katastroof: lagunes mitte ainult reaalne, poliitiline, aga ka hingeline tervik. Kuritegelik märatsemine, küüniline kihk isiklikule rikastumisele, püüd loobuda isiklikust vastutusest, aga süü veeretada naabrile – kõik see räägib hingelisest laostumisest.

Vene rahvas, nagu ei keegi enam maailmas, räägib oma kodumaast kui „Pühast Venest“. Aga see tähendab – jumalat armastav, ohvrimeelne, nõrgemaid kaitsev, õigluse poole püüdlev ja kui häda tuleb, valmis hävitama vaenlast – vot see kõige põhilisem, milline on meie Venemaa. Et selline Venemaa eksisteeriks, peab ta olema suurvõim – vaid nii loob ta ise ja aitab luua harmooniat maailmas.“