Psühhiaater: meie südame tunded mõjutavad pidevalt meie aju

Mitmed kardioloogide ja psühhiaatrite töörühmad on alles paarkümmend aastat tagasi avastanud, et südamehaiguste põhjusena on stress palju tähtsam riskifaktor kui sigaret. Samuti on avastatud, et infarktijärgne depressioon ennustab patsiendi surma kuue järgneva kuu jooksul täpsemini, kui igasuguse muu südamefunktsiooni mõõtmine. Kui emotsionaalse aju tegevuses tekivad häired, siis kannatab sellest süda ja väsib lõpuks ära. Nii kirjutab raamatus „Stressist vabaks“ David Servan-Schreiber.

„Hüvasti,” ütles rebane. „Vaat niisugune on minu saladus. See on väga lihtne: nähakse ainult südamega. Silmadele jääb oluline nähtamatuks.”
Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“.

Herbert von Karajan ütles kunagi, et ta elab ainult muusikale. Kahtlemata ei teadnud ta isegi, kui väga tõsi see oli: ta suri just sel aastal, kui ta pärast kolmekümmet Berliini Filharmoonikute ees veedetud aastat oli pensionile jäänud. Kuid kõige üllatavam on see, et kaks Austria psühholoogi oleksid võinud seda ette ennustada. Kaksteist aastat varem olid nad uurinud, kuidas maestro süda ta erinevatele tegevustele reageeris. Nad olid registreerinud kõige suuremad varieerumised siis, kui ta dirigeeris üht eriti suure emotsionaalse laenguga passaži Beethoveni avamängust Leonore No. 3. Tegelikult piisas tal vaid uuesti selle passaži kuulmisest, kui täheldati just sedasama südamerütmi kiirenemist. Selles teoses on passaaže, mis orkestrijuhile on füüsiliselt hoopis pingutavamad. Ometi kutsusid need Karajanil esile vaid nõrka südamerütmi kiirenemist. Mis aga puutus ta muudesse tegevustesse, siis näis Karajan neid tunduvalt vähem südamesse võtvat, kui nii võib öelda. Kui ta oma eralennuki maanduma juhtis või isegi pärast hädamaandumist uuesti õhku tõusis, pani ta süda seda vaevalt tähele. Karajani süda oli täielikult muusikas. Ja kui maestro muusikast lahkus, ei tulnud süda talle järele.

Kes pole kuulnud mõnest eakast naabrist, kes suri mõni kuu pärast oma naist? Või vanatädist, kes suri pärast poja kaotust? Rahvasuu ütleks, et nad surid ”südamevalust”.
Kaua aega suhtus meditsiiniteadus sellistesse juhtumitesse põlglikult, pannes need lihtsalt kokkusattumuse arvele. Alles paarkümmend aastat tagasi on mitmed kardioloogide ja psühhiaatrite töörühmad hakanud neid „anekdoote” uurima. Nad on avastanud, et südamehaiguste põhjusena on stress palju tähtsam riskifaktor kui sigaret. On samuti avastatud, et infarktijärgne depressioon ennustab patsiendi surma kuue järgneva kuu jooksul täpsemini kui igasuguse muu südamefunktsiooni mõõtmine. Kui emotsionaalse aju tegevuses tekivad häired, siis kannatab sellest süda ja väsib lõpuks ära.

Kuid kõige hämmastavam on veel avastus, et see suhe on kahepoolne.
Igal hetkel mõjutab meie südame tasakaal ka meie aju. Teatud kardioloogid ja neuroloogid lähevad isegi niikaugele, et räägivad lahutamatust „süda-aju süsteemist”.
Kui oleks olemas ravim, mis lubaks harmoniseerida seda südame ja aju vahelist lähedast seost, siis oleks sel tervistav mõju kogu organismile tervikuna. See aeglustaks vananemist, vähendaks stressi ja väsimust, pidurdaks ängistust ja hoiaks meid depressiooni eest, öösel aitaks see meid sügavamini magada ja päeval tegutseda nii hästi, kui meie keskendumisvõimed ja täpsus lubavad. Mis peatähtis – tasakaalustades suhet aju ja keha vahel, lubaks see meil hõlpsamini saavutada selle „voolamise” seisundi, mis on heaolu sünonüüm. See oleks kõrge vererõhu alandaja, rahusti ja antidepressant „kõik üheskoos”.

Kui see oleks olemas, siis mitte üks arst ei jätaks niisugust ravimit välja kirjutamata. Võib-olla laseksid valitsused seda isegi veele lisada nagu fluori hammaste jaoks.

Paraku pole sellist imerohtu veel olemas. Seevastu on meil viimasel ajal olemas lihtne ja tõhus kõigile kättesaadav meetod, mis näib loovat just niisuguse harmooniaseisundi südame ja aju vahel. Hoolimata asjaolust, et see meetod leiutati alles hiljuti, on mitmed uurimused juba näidanud mainitud meetodi soodsat mõju selle omaks võtnud patsientide kehale ja emotsioonidele, kaasa arvatud nende füsioloogia noorenemine.
Et mõista, kuidas see on võimalik, peame kõigepealt lühidalt tutvuma süda-aju süsteemi funktsioneerimisega.

EMOTSIOONIDE SÜDA

Me tunneme emotsioone oma kehas, mitte peas. Vähemalt näib see olevat enesestmõistetav. Juba 1890. aastal kirjutas William James, Harvardi professor ja Ameerika psühholoogia isa, et emotsioon on ennekõike keha seisund ja alles seejärel tajub seda aju. Ta järeldused põhinesid meie emotsioonide tavapärasel kogemisel. Tõepoolest, öeldakse ju, et „kõht tõmbub hirmust krampi” või „süda on kerge”, et „sapp hakkab keema” või et kedagi on „haavatud”? Oleks vale näha nendes väljendites vaid lihtsaid kõnekujundeid. Need väljendavad üsna täpselt seda, mida me erinevates emotsionaalsetes seisundites tunneme. Tegelikult on viimasel ajal kindlaks tehtud, et soolestikul ja südamel on kümneid tuhandeid omaenese närvirakke, mis on keha sees nagu „väiksed ajud”. Need kohalikud ajud on suutelised ise tajuma, muutma oma käitumist sellele vastavalt ja isegi oma kogemuste põhjal ümber kujunema, see tähendab, teatud viisil omaenese mälestusi talletama.

Peale selle, et südamel on olemas omaenese poolautonoomne närvirakkude võrgustik, on ta samuti ise väike hormoonide vabrik. Ta eritab omaenese adrenaliinivaru, mille ta vabastab, kui tal on tarvis täisvõimsusel talitleda. Samuti eritab ja kontrollib ta üht teist hormooni, ANF-i (atriaal-natriureetilist faktorit), mis reguleerib vererõhku. Ta eritab ka omaenese oksütotsiini – armastusehormooni varu. See voolab verre näiteks siis, kui ema imetab last, kui kaks inimest kurameerivad, ja orgasmi ajal. Kõik need hormoonid mõjustavad otseselt aju. Lõpuks seob süda kogu organismi muutustega oma ulatuslikus elektromagnetilises väljas, mis on avastatav kehast mitme meetri kaugusel, kuid mille tähendust veel ei tunta. On selgesti näha, et südame tähtsus emotsioonide keeles pole mitte pelgalt kujund. Süda tajub ja tunneb. Ja kui ta end väljendab, siis mõjutab ta kogu meie organismi füsioloogiat ajust alates.

Marie jaoks polnud sellised kaalutlused hoopiski mitte teoreetilised. Viiekümneaastaselt oli ta juba mitu aastat kannatanud äkiliste ängistushoogude all, mis võisid teda tabada ükskõik kus ja ükskõik millal. Kõigepealt hakkas ta süda liiga kiiresti, kaugelt liiga kiiresti taguma. Ühel päeval ühe piduliku vastuvõtu ajal oli ta süda äkki peksma hakanud ja ta oli pidanud klammerduma kellegi talle tundmatu mehe käevangu, kui jalad ta all nõrgaks muutusid. See pidev ebakindlus oma südame käitumise suhtes tekitas temas suurt rahutust. Ta hakkas oma tegutsemist tagasi tõmbama. Kokteiliõhtul juhtunust saadik käis ta väljas ainult kindlate sõprade või oma tütre saatel.
Oma maamajja sõites ei juhtinud ta enam üksi olles autot hirmust, et süda teda maanteel „alt veab” – nagu ta ütles. Marie ei osanud millegagi seletada, mis niisugused hood valla päästis. Ta süda oleks nagu äkki otsustanud, et teda hirmutab miski, millest ta üldseteadlik polnud: mõtted muutusid siis segaseks ja rahutuks, kogu ta keha hakkas vappuma. Tema kardioloog oli tal diagnoosinud „mitraalklapi prolapsi”, ühe südameklapi õige kerge rikke, mis arsti sõnul ei tohiks talle mitte põrmugi muret teha. Ta oli soovitanud südamekloppimise vastu sisse võtta beetablokaatoreid, kuid need tekitasid Marie’l väsimust ja kutsusid esile painavaid unenägusid. Seepärast oli ta omal algatusel nende tarvitamisest loobunud.

Kui ta minu juurde vastuvõtule tuli, olin äsja lugenud ajakirjas American Journal of Psychiatry artiklit, mille järgi osa selliste patsientide süda reageeris väga hästi antidepressantidele, nagu saaksid kohatud pekslemishood alguse pigem justkui klapi tasandilt. Paraku polnud minu ravi raasugi tõhusam kui mu kardioloogist kollegi oma, ja sellele lisaks oli Marie väga rahulolematu kilode pärast, mis ta minu välja kirjutatud ravimi mõjul oli juurde võtnud. Marie süda rahunes alles siis, kui ta oli õppinud seda otseselt ohjes hoidma. Mul on peaaegu tahtmine öelda: „kui ta oli õppinud sellega rääkima.” Suhe emotsionaalse aju ja südame „väikse aju” vahel on üks emotsionaalse intelligentsuse võtmeist. Õppides – sõna otseses mõttes – vaos hoidma oma südant, õpime taltsutama oma emotsionaalset aju, ja vastupidi. Sest kõige tugevam seos südame ja emotsionaalse aju vahel on see, mille loob süsteem, mida nimetatakse „autonoomseks perifeerseks närvisüsteemiks”, see tähendab see närvisüsteemi osa, mis reguleerib kõigi meie organite talitlust ja mis ei allu ei meie tahtele ega teadvusele.

Autonoomne närvisüsteem koosneb kahest harust, mis emotsionaalsest ajust lähtudes varustavad närvidega keha iga elundit. „Sümpaatiliseks”* nimetatav haru vabastab adrenaliini ja noradrenaliini. See juhib võitlus- ja nõgenemisreaktsioone.

Selle tegevus kiirendab südamerütmi. Teine haru, mida nimetatakse „parasümpaatiliseks”, vabastab erineva neurotransmittori, mis kaasneb lõõgastus- ja rahu seisunditega. Selle toimel süda aeglustub. Imetajatel need kaks süsteemi – pidurdus ja ärgastus – on pidevalt tasakaalus. Just see võimaldab imetajatel kohaneda äärmiselt kiiresti kõigi muutustega, mis nende ümbruses võivad toimuda. Kui küülik sööb turvaliselt oma uru ees rohtu, võib ta iga hetk söömise katkestada, tõsta pea, kikitada kõrvu, mis uurivad ümbrust nagu radarid, ja nuusutada õhku, avastamaks kiskja lähedust. Kohe, kui ohusignaal on möödas, pöördub ta kiiresti söömise juurde tagasi.

Ainult imetajate füsioloogias on näha sellist paindlikkust.
Et elus ette tulla võivate ootamatute pööretega toime tulla, on tarvis ühtaegu nii pidurdust kui ärgastust, need peavad olema täiuslikus töökorras ja mõlemad peavad olema ühesuguse võimsusega, et teineteist vastastikku kompenseerida, kui selleks vajadus tekib.

Ameerika teadlase Stephen Porgesi järgi on just see peen tasakaal autonoomse närvisüsteemi kahe haru vahel võimaldanud imetajatel evolutsiooni jooksul välja arendada üha keerulisemad ühiskondlikud suhted. Kõige keerulisem nende hulgas on ilmselt armusuhe, ja eriti selle iseäranis delikaatne võrgutamisfaas. Kui mõni mees või naine, kes meid huvitab, meid vaatab ja meie süda hakkab tugevasti põksuma või me punastame, tähendab see seda, et meie sümpaatiline süsteem on ärgastajale vajutanud, vahest pisut liiga tugevasti. Kui me hingame sügavasti sisse, et oma mõistust kokku võtta ja vestlust võimalikult loomulikult jätkata, siis oleme tegelikult parasümpaatilisele pidurile vajutanud. Ilma niisuguste pidevate modulatsioonideta oleks armunu lähenemine palju kaootilisem ja raskem ning põhjustaks arvukaid ekslikke tõlgendusi; nagu sageli juhtub noorukitel, kes oma autonoomse närvisüsteemi tasakaalu alles halvasti valitsevad.
Kuid süda ei rahuldu kesknärvisüsteemi mõjule allumisega: temast kulgevad koljupõhja poole närvikiud, mis kontrollivad aju talitlust. Seega, lisaks hormoonidele, vererõhule ja meie keha magnetväljale võib südame „väike aju” avaldada emotsionaalsele ajule mõju ka otseste närviühenduste kaudu.

Ja kui südame töö läheb sassi, siis veab ta emotsionaalse aju enesega kaasa. Just seda elaski Marie läbi. Sellise emotsionaalse aju ja südame vahelise edasi-tagasi liikumise peegelduseks ongi südamelöökide normaalne varieeruvus.

Sest autonoomse närvisüsteemi kaks haru on alati tasakaalus, nad kiirendavad ja aeglustavad südant pidevalt. Selle tagajärjel pole vaheaeg kahe teineteisele järgneva löögi vahel mitte kunagi ühepikkune. Iseenesest on see varieeruvus väga tervislik, sest see on märk pidurduse ja ärgastuse – ning järelikult kogu meie füsioloogia – heast talitlusest. Sel pole midagi tegemist arütmiaga, mille all teatud patsiendid kannatavad. „Tahhükardia” äkilised südamekloppimised (mitu minutit kestvad südame järsud kiirenemised) või need, mis kaasnevad ängistushoogudega, on ebanormaalse olukorra sümptom, kus süda ei allu enam parasümpaatilise piduri reguleerivale mõjule. Teine äärmus, kui süda lööb metronoomi korrapärasusega, ilma vähimagi varieeruvuseta, on väga tõsise seisundi märk.

Esimesena tundsid selle ära sünnitusabi arstid.
Südant ja aju siduvate mehhanismide seas mängib autonoomne närvisüsteem eriti tähtsat rolli. Ta koosneb kahest harust: „sümpaatiliseks” nimetatav haru ärgastab südant ja aktiveerib emotsionaalset aju, sellal kui „parasümpaatiliseks” nimetatav haru täidab mõlemale mõjuva piduri rolli.

Sünnituse ajal peegeldab see loote kannatusi, mis võivad olla surmavad, ja mida nad jälgivad väga tähelepanelikult. Ka täiskasvanu juures on see niisamuti, sest nüüdseks on kindlaks tehtud, et süda hakkab nii suure korrapärasusega tuksuma ainult mõned kuud enne surma.

David Servan-Schreiberi raamat „Stressist vabaks" ilmus Maalehe raamatusarjas „Tarkusepuu"