Miks me haigestume ehk kas haigus on juhus? Miks on abivajajaid aina enam ja nad on aina nooremad?
Vahel paistab, et otsime meeleheitlikult väljapääsu saabuvast keskonnakriisist, linnade ühiskonnahädadest ning loomulikult üha enam meid tabavatest haigustest.
On palju inimesi, kes otsivad tähendust ja sihti ning tahavad elada harmoonias iseenda, üksteise ja loodusega. Seda näitab üha selgemalt massiliselt taasärkav vaimsus ja suur huvi tervedamispraktikate vastu.
Nii on toimumas suur muutus ka tõestuspõhises meditsiinis. Püüd ravida iga määratlevat haigust põhjustavat patogeeni - olgu see siis aidsi põhjustav viirus või tavaline külmetus, mõni reeturlik vähigeen või kahjulik bakter,- on silmnähtavalt üha tabamatum. Tänapäeva meditsiin ei suuda pidada sammu selle „otsi ja hävita“ strateegiaga.
Viimase 50 aasta jooksul on teadus andnud meditsiinile tohutult: antibiootikumid, laserravi, koomaseisundis patsientide kunstliku hingamissüsteemi, keemiaravi, märkimisväärse valiku keemilisi ravimeid jne.
Vaatamata nendele tohututele edusammudele meditiinis tekib küsimus: Miks on abivajajaid aina enam ja nad on aina nooremad?
Ärge saage minust valesti aru. Materiaalne püüdlus haigust ravida on tähtis ja õilis ülesanne. Paraku on see ülesanne tänapäeva lääne meditsiinis ületähtsustatud.
Pole uudis, et tervise ja haiguste tõeliseks mõistmiseks peab meditsiin vaatama kaugemale füüsilistest põhjustest ning vaatama inimelu tervikuna.
Meditsiin kui selline on justkui parandusmasin. Peamine probleem on, et meditsiin on endiselt suletud vanasse teadusesse. Endiselt usutakse, et haigusi põhjustavad keemilised, bioloogilised, geneetilised ja füüsilised tegurid.
Minu meelest on siin puuduv tegur energia. Kogu elu, eostamisest surmani, hoiab füüsilist organismi koos elujõud või energia, millel on kujundav mõju.
Inimtegevuseks on vaja energiat igas molekulis, luus, lihases ja elundis. Seda ka siis, kui me mõtleme või magame. Iga mõte, organitöö ja füüsiline töö kaasab suurel hulgal keha läbivaid bioelektrilisi ja biokeemilisi signaale.
Olen õppinud tundma mitmeid lääne ja ida tervendamiskunste, mind on õnnistatud võimalusega õppida tundma mitmeid vaimseid õpetajaid ja traditsioone ning omandada seejuures uusi lähenemisviise inimese siseilmale. Võin ausalt öelda, et mida enam olen õppinud ja kogenud,seda enam mõistan, et inimese energiakeha on keerulise ja mitmetasandilise ülesehitusega.
Inimese energiasüsteemi elujõud juhib energiat läbi peenenergiakihtide. Just aktiivne energia paneb meie jäsemed liikuma ja laseb meil kogeda emotsioone ning teha vabu valikuid. See elustab meie meeli ja kaitseb meid stressiolukorras.
Väidetakse, et kõikide haiguste algus on stress. See on üle võetud inglisekeelsest sõnast pinge. Ei ole olemas ju elu ilma pingeteta. Me anname sellele sõnale aga negatiivse tähenduse, unustades, et pinge iseenesest ei saa olla ei hea ega halb.
Inimest ei lõhu mitte stressisit tekkinud pinge, vaid ettevalmistamatus eluks ja olukordadeks.
Inimesel tekivad kõik probeemid seetõttu, et pole piisavat tõhusat sisemist strateegiat kohtumisel tundmatuga.
Kas siis stressi tekitab hirm? Võib ka nii öelda. Liiga palju stressi võib põhjustada kõike: külmetushaigutest vähini, peavalust närvivapustuseni.
Hirm on üks baasemotsioone. Ja emotsioonide tunnistamine füüsilise tervise osaks on viinud traditsioonilise meditsiini silmitsi holistilise tervisekäsitlusega:
Enamik füüsilisi haigusi tuleneb emotsionaalsetest, hingelistest ja vaimsetest kriisidest.
Holistiline meditsiin käsitleb väga palju erinevaid teraapiaid ja ravimeetodeid, kuid neid ühendab 3 põhimõtet:
1. Keha haigestub emotsionaalse, hingelise ja vaimse stressi mõjul
2. Täielikuks tervenemiseks on vajalik stressiallikad kindlaks teha ja need vabastada
3. Inimene on ise enda tervenemisprotsessi eest vastutav
Tõhususe määrab just kolmas põhimõte. Ravimid ei suuda summutada emotsionaalset valu ja operatsioon ei eemalda hirmu, süütunnet, vimma ega viha. See töö tuleb alati inimesel endal teha.
Holistilise ravi puhul tuleb silmas pidada, et inimene ei puutu siin kokku mitte ainult uute ravivõtetega, vaid ka täiesti teistsuguse maailmavaate ja mõtteviisiga.
Mõningaid olulisi stressi allikad
Stressi allikas võib peituda lapsepõlves, mil tuli taluda äratõukamist või ebaõiglust, kuid tegemist võib olla ka lähimineviku sündmustega (näiteks lähedase surm). Lahenduseta jäänud probleemide või sügavalt häirivate olukordade mõjul tekkinud stress esineb suurel määral iga haigestunud inimese elus.
Igalühel meist on omad uskumused, hoiakud ja kogemused. Suhtumine iseendasse on kõige tähtsam tegur tervenemise ja terveks jäämise juures. Arvatakse, et kõige ennasthävituslikumad on süütunne, kriitikameel ja vimm. On jõutud isegi arvamusele, et paljud haigused hakkavad arenema andeksandmise puudumisest. See, mida inimene arvab jumalast, teisest inimesest, saatusest ja õnnest, mängib elus väga suurt rolli. Meie uskumused on väga tihedalt seotud meie emotsioonidega, mõjutades emotsionaalseid elusündmusi. Jõuduandvad uskumused ja positiivsed hoiakud on kehalise ja vaimse tervise säilitamisel otsustava tähtsusega. Haigestunud inimesel on sageli uskumuste süsteem, mis õõnestab nende eluenergiat ka mõningatest positiivsetest hoiakutest hoolimata.
Inimeste elud keerlevad ümber armastuse ja kui lähisuhted on stressirohked, võib füüsiline tervis kergelt üles öelda.
Inimene, kes elab oma elu armastuse ja inimliku soojuseta, on esimene, kelle haigused üles leiavad.
Töökogemuste põhjal võin väita, et meie seas on vähe inimesi kes ennast armastavad. Peamiselt kuulen mõtet, et „ma pole piisavalt hea“. Ja selle vale kujutluse tõttu oleme õnnetud. See kahjustab meie vaimset, emotsionallset ja füüsilist tervist. Tapab kogu rõõmu me suhtlemisel sõprade või pereliikmetega.
ÕNN ON SEE KUI SUL ON ENDA ÜLE HEA MEEL
Armastamise ja vastuarmastuse kogemine ei anna meile mitte ainult head enesetunnet, vaid teeb meile ka reaalselt tead: stimuleerib meie harknääret, mis mängib olulist rolli immuunsüsteemi kaitsmisel pingelistes olukordades.
Stressi allikaid on veel palju, kuid selge on see, et juhuseid elus pole olemas. Ja juhus pole ka see, miks me haigestume. Igal haigusel on meie jaoks oma õppetund. Võimalik, et haigestumise põhjus peitubki siin: see on ainuke võimalus oma õppetundi omandada.
Mida need õppetunnid meie jaoks tähendavad, on väga personaalne. Ainult inimene ise suudab selle põhjuse välja uurida. Kuidas te seda teete, on paljuski seotud omaenda sisemise hääle kuulamisega. Kõik saab selgeks, kui hakkate endalt küsima, mida see hagus tähendab. Miks ta mu ellu tuli just praegusel hetkel? Mida ma pean tegema, et ennast aidata? Haigus annab meile kindlasti aja asjade üle järelemõtlemiseks, mida me tahame oma eluga peale hakata. Võib-olla on see just täpselt see, mida te vajate - aega, et järele mõelda ja saada aimu oma sügavatest sisemistest vajadustest. Võib juhtuda, et tuleb teha muutusi oma mõttemaailmas või suhtumises ümbritsevasse, aga peamiselt suhtumises iseendasse.
