Enn Eesmaa tagasivaade 26. juuni: lord Kelvin ja JAAK JOALA
Juba tulevase geeniuse isa oli kivikõva matemaatik ja inseneriteaduste professor. Williami ema suri, kui poiss oli vaid kuuene. Sestpeale oli ta esimeseks juhendajaks ja õpetajaks isa James Thomson. Peagi kolis perekond Glasgow’sse, sest isa alustas tööd kohaliku ülikooli matemaatikakateedri juhatajana. Vaatamata oma teadlasekarjäärile luges James Thomson innukalt ka pühasõna ning harjutas selle kombe külge ka oma lastele, sest Williamil oli kaks õde ja vend. Poiss oli tänu isalt saadud geenidele väljapaistvalt andekas matemaatikas. Kümneselt sai temast juba tudeng, mis tähendas, et tegemist oli imelapsega. William õppis hästi ja saavutas kiireid edusamme ka keemias, astronoomias ning füüsikas.
Viieteistkümneselt kirjutatud essee „Maa kuju“ tõi talle esimese ametliku akadeemilise tunnustuse, Glasgow ülikooli kuldmedali. William Thomsonist sai termodünaamika rajajaid. Tema võttis kasutusele absoluutse nulli mõiste, mille saavutamisel kõik molekulid ja aatomid lakkavad liikumast. Aastal 1866 tõstis kuninganna Victoria Glasgow ülikooli professori, Londoni Kuningliku Seltsi liikme William Thomsoni üle Atlandi ookeani viiva telegraafikaabli projekteerimise eest aadliseisusse. 15 aastat hiljem sai Thomsonist hinnalise panuse eest teaduste arendamisse Šotimaa Largsi linna lord Kelvin.
Küllap kõik on kuulnud kelvini kraadist, mis kuulub rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi SI põhielementide hulka. Tegemist on termodünaamilise temperatuuriskaala kraadiga. Lord Kelvin esitas esimesena idee universumi soojussurmast. Kelvin oli ka üks esimesi elektromagnetismi uurijaid, koos Michael Faraday’ga esitas ta elektromagnetvälja idee, mida hiljem kasutas ja arendas edasi James Clark Maxwell. Teaduse ajalukku jäävad igavesti Thomsoni valem ja Thomsoni efekt, mis andsid oma olulise panuse mitme teadusharu arenguks. Lord Kelvin elas kõrge vanaduseni, ta suri kaheksakümne kolmeselt Šotimaal detsembris 1907.
Nüüd liigume Thomsoni poolt põhjalikult uuritud aegruumis ligi 40 aastat tänase kuupäeva poole ning meenutame maailmatähtsusega sündmust, mis toimus täpselt 70 aastat tagasi San Franciscos. Selles kaunis suurlinnas kirjutati kahekümne kuuendal juunil 1945 alla Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale. Selle olulise dokumendi aluseks võeti juba eelmisel aastal Dumarton Oakesi konverentsil välja käidud ideed, mille taga oli suuresti USA president Franklin Delano Roosevelt. Aprillis 1945 alanud ÜRO asutamiskonverentsil vaadati San Franciscos see dokument veel kord põhjalikult üle ning täna täpselt seitsmekümne aasta eest allkirjastasid viiekümne riigi esindajad ÜRO põhikirja, mis jõustus pärast viie suurriigi poolt ratifitseerimist sama aasta oktoobris. ÜRO peaeesmärkideks kuulutati põhikirja kohaselt rahu ja julgeoleku säilitamine kollektiivmeetmete kaudu, enesemääramise edendamine, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise koostöö soodustamine ning austuse tugevdamine inimõiguste ja põhivabaduste vastu.
Tunnustatud rahvusvahelise isikuna ei kuulu ÜRO ruumid ega kontorid läbiotsimisele või muule sekkumisele. ÜRO ei allu finantskontrollile, organisatsioon on vabastatud kõigist maksudest. ÜRO varast ei või saada kohtuprotsessi objekt. ÜRO arhiivid on puutumatud, organisatsioon võib sõnumeid kodeerida ja kasutada diplomaatilise puutumatusega kullereid. Täna on ÜRO-s esindatud 193 maailma riiki, teiste seas septembrist 1991 ka Eesti Vabariik. Täna juhib meie esindust ÜRO juures suursaadik Margus Kolga, kes sündis Tallinnas aastal 1966.
Toona mängis ja laulis täna päevapealt kuuskümmend viis aastat tagasi Viljandis ilmavalgust näinud Jaak Joala juba ansamblis „Kristallid“. Jaak kasvas Pelgulinnas, kuuldavasti linna eelviimases majas. Ta vanemad tegelesid muusikaga, isa õppis mõni aeg koguni lauljaks. Kodus oli palju heliplaate ning väike Jaak laulis vahel mõnele kuulsale aariale koguni kaasa. Siis tuli autovõidusõidu harrastus, mis lõppes paari õnneks kergema traumaga. Koolis käis Jaak Joala esiotsa Tallinna seitsmeteistkümnendas, siis uues ja toona uhkena tundunud neljakümne kuuendas keskkoolis.
Suurem asi õppija Jaak polnud. Küll aga laulis ta tihti ja hästi. Ema soovitusel hakkas poeg flööti õppima, alguses Kalju Vesti juures, hiljem muusikakeskkoolis. Oma esimese kitarri tegi Jaak ise. Ta tuli vahetusmehena ansamblisse „Virmalised“. Nii see edulugu algas. Siis tuli telekonkurss ning Jaak Joala alustas „Kristallide“ solistina tõusu, millele Eestis pole mees-levilauljatest tänase päevani kellelgi midagi võrdväärset vastu panna.
Muusikakeskkoolile järgnes Tallinna Muusikakool, neljakümne viie aasta eest sai Joalast Riikliku Filharmoonia solist, ta laulis kõikmõeldavatel lavadel, ka varieteedes, saades kadestamisväärse esinemiskarastuse. Võimatu oleks kokku lugeda, kui paljudel meist on mingeid isiklikke mälestusi seotud tema lauludega.
Ta oli jõulise häälega romantiline laulja, kes ühtviisi istus nii vanadele kui noortele kuulajatele. Tõenäoliselt oli Jaak Joala Eesti esimene superstaar niivõrd, kui sellest saab tillukese riigi puhul, mis toona ju polnudki veel iseseisev, üldse rääkida. Täna on see ülivõrdeline kiidutermin kõvasti devalveerunud, kuid see on aja märk. Kuigi toona polnud mingeid seltskonna- ega kõmulehti, taheti Joala elust seda rohkem veel üksikasju teada saada, ta naisevõtust sai tõeline rahvapidu.
Loomulikult jõudis Jaak Joala varsti üleliidulisele ekraanile ja eetrisse. Teistes liiduvabariikides oli ta ühtaegu nii oma, kui pisut ka nagu võõras, läänelik välimuse ja maneeride poolest. Moskva kaudu jõudis Joala ka Sopoti lauluvõistlusele, mõnessegi välisriiki. Mäletan, et tegin siis oma esimese pikema portreesaate Jaagust pealkirjaga „J nagu Joala“, mis selgelt viitas laulja üldtuntusele. Peagi moodustas staar isikliku saateansambli „Radar“ ning esines ja laulis palju, kandes kohati uskumatut töökoormust. Olen ise ühe päeva temast „Estraaditähestiku“ saadet tehes veetnud koos „Radari“ ja Joalaga Tuulas, kus tol päeval anti viis kontserti, kuid see polnud kaugeltki veel rekord. Ometi tegi ta õigesti, sest tema alal vananetakse kiiresti ning Frank Sinatra ja Tom Jonesi taolised tähelennud on haruldased. Aastal 1980 omistati Jaak Joalale esimese Eesti mees-levilauljana teenelise kunstniku aunimetus. Ta hääl ja esinemiskindlus meelitas muusikalide lavastajaid ning Joala tegi kaasa „Estonia“ etendustes „Sel ööl“ ja „Suvitajad“. Omaette pika saate võiks teha Jaak Joala teenetest Eesti võistluskontsertide kuldajal. Talle kirjutasid laule paljud, ennekõike Arne Oit, kuid tahtsid kõik autorid, sest Joala soleerimine tähendas võidu saavutamisel palju. Loomulikult kirjutas Joalale tollane üleliiduline menumaestro Raimonds Pauls ning mõnedki venelased. Pärast lauljakarjäärist loobumist sai Jaak Joalast muusikaprodutsent ja Georg Otsa nimelise muusikakooli õppejõud. Nii ei jõudnudki Joala oma parematel päevadel Eestit esindama Eurovisiooni lauluvõistlustel, kuid tema kogemusi ja juhendamist osati hiljem kasulikult ära kasutada.
Täna on Jaak Joala juba teisel pool unustuse jõge. Mine tea, mis laule seal lauldakse, kui üldse. Joala laulud jäävad veel kauaks meiega, sest soojendasid me südant ka siis, kui väljas oli hall ja kõle nii ilma, kui olude tõttu. Seepärast on mulle ikka kõige rohkem meeldinud erakordselt ilus ja sõnumilt sügavtõsine laul „Mu kodu“, mis mõne minutiga võtab kokku me rahva aastakümnete pikkuse lootuse ja kartuse Eesti riigi ja rahva saatuse pärast.
Nende sõnadega ütlen teile Kuku-eetris hüvasti, sest siinkohal panen tagasivaadetele punkti. Neid saateid oli meeldiv teha ja olen kuulnud, et nii mõnigi teist on neist lugu pidanud. See aga on tegijale suurim tasu, kui keegi sinule tehtu eest tänulik on. Tõesõna.
