Taksojuhtide lood: konsul, kes armastas viina ja prostituute
See on üks peatükk raamatust "Elu läbi taksopeegli". Raamatu autor Alan Adojaan käis taksojuhtide kursustel ja töötas taksojuhina, et koguda taksojuhtide lugusid ja need kirja panna.
Sattusin tema juurde üsna tavalisel moel. Tuttava soovitusel, helistas mulle ükspäev ning pakkus lahkesti, et temal üks tuttava tuttav, diplomaat, otsib kedagi, kes oleks nii autojuhi kui asjaajaja eest, maksab kenasti ja eeldab, et oskaksin suu kinni pidada, ikkagi riigisaladused ja värgid. No ma pikalt ei mõelnud, riigiametnik ja diplomaat, maksab hästi, mis sa hing veel tahad. Keera aga rooli, hoia mokk maas ja plekki tuleb, johhaidii. Unistuste töö, arvasin mina.
Alguses oli kõik kena. Härra oli selline imposantne tegelane. Pikk kasvu, suhteliselt kerekas mees, uhke mantel ja kaabu, valge sall, krokodillinahast kohver, no täismäng.
Selline ehe klišee, nagu filmist välja astunud. Raha liikus tal korralikult ning sellega ta oma enamuse sigadustest ka silus.
Ei saa salata, ka mina ostsin selle aja järel uue auto. Toona aga sõitsin tema autoga. Loomulikult oli selleks must S-klassi Mercedes, mis see muu saigi olla?
Nagu öeldud, reisis härra palju, nii et tihti tuli käia lennuväljal, kus ka meie esimene kohtumine aset leidis. Tuttava tuttav tuli ühel päeval, tõi autovõtmed ja instrueeris pisiasjade suhtes. Selle lühikese briifingu lõpus pillas ta lause, mis oleks pidanud tähelepanelikuks tegema: “Kõva närvi siis, sägakene.”
Tal oli selline häiriv komme inimesi sägadeks kutsuda ja tuttavaid sägakesteks. Kelleks ta sõpru kutsus, ei oska öelda.
Sägakene leidis puhtusest karjuva mersu üles ning oli tubli veerand tundi varem lennujaamas ootel. Läks aga tubli tund, ja mitu lennukitäit rahvast oli juba välja jalutanud, enne kui klaasuksed lahti prahvatasid ning konsul koos mingi hallipäise vene härraga välja kõikus. Kaabu oli uljalt kuklas, krokodillinahkne kohver võttis hoogsaid kaari ning härra jutt oli vali, nagu esineks suure auditooriumi ees. Läksin ja tutvustasin end. Konsul lõugas seepeale rõõmsalt üle lennujaama: “Oi, tervist-tervist, vaat kus, ja mina unustasin täiesti! Näe, Miša, saage tuttavaks, minu autojuht. Täiesti uus autojuht, otse pakendist. Hahaha!” Mõlemad möirgasid naerda ja kõikusid nagu punased merepoid. “Me jäime veidi puhvetis juttu ajama,” teatas konsulihärra, ning juhatasin nad autosse.
Autos meenus talle, et suur kohver oli ka vaja lindilt võtta ning seda ta tooma ka läks, marssis passi lehvitades tagasi piiritsooni ja hiivas kaasa oma kohvri, ning sõit läks ühte kesklinna hotelli. Esimene kohtumine oli läbi.
Õppisin üsna kiiresti selgeks, et kui on vaja mingit jama klaarida, kuskile pääseda või kuskilt lahkuda, siis konsulihärra taskus on selle tarvis üks imeline tumesinine raamatuke, mille peale on kirjutatud maagilised sõnad “Diplomatic Passport”. Seda raamatukest tuli mul järgneva aasta jooksul korduvalt kasutada lunatähena ja pääseteena kindlatest ja tõsistest jamadest. Vedasin teda keskmiselt paar korda kuus, kui ta oli Eestis “asju ajamas”. Ma küll täpselt ei tea, kas need olid riiklikud või eraasjad, mida härra ajas, ent käisid need ohjeldamatu prassimise ja hooramise saatel. Kuna olin tihti sunnitud toimuvat pealt nägema, selles teataval määral osalema või lihtsalt probleemide vältimiseks klaarima, siis mõnest loost võin pajatada. Osadest aga on parem mitte rääkida.
Nagu juba aimata võite, oli konsulihärra kõvem napsumees. Olen kuulnud, et see pidi diplomaatidel lausa kutsehaigus olema – tinti panna, nii et maa must. Minu auväärt boss polnud selles mõttes mingi erand, võib isegi öelda, et oli selle stereotüübi esinduslik ja väljapaistev alalhoidja. Konsul, nagu mainitud, oli pikk ja jäme mees, ning kandis grandioosseid alkoholikoguseid. Tõepoolest, see mees jõi kolm kord nii palju, kui mina oleks iial suutnud. Üsna raske oli tema kogustel ja liialdamisel järge pidada, aga olen ise kokku arvutanud, et ühel õhtul, kui mul tuli teda seljas autosse tassida, oli ta endale sisse virutanud üle pooleteise liitri viina. Muud joogid pealekauba. Konsul klaasi ei sülitanud iial, ütleme nii. Noh, ta käis ka paar korda õhtu jooksul vomitaariumis oksendamas – nagu ta ise ütles ja kavalaks trikiks pidas. “Nii jõuab rohkem süüa-juua. Juba vanad roomlased tegid seda. Targad mehed need roomlased, jaa-jaa.”
Hämmastav oli see, et kuigi tal oli raha laialt käes, suutis ta kavalalt panna alati teised maksma restoranides. Üldse valdas ta tervet arsenali psühholoogilisi vigureid, et teistega manipuleerida. Ta oli võimeline helistama sulle kell 9 pühapäeva hommikul ja veenma sind, et sa tooks talle: „Viivitamatult, kordan, otsekohe, paki punast Marlborot, kuus Saku Heledat ja kassitoitu.” Kass oli konsulil ka, jah. Doktor Täpp. Väga leebe ja sõbralik kass. Aga ega sellise maniakiga suudabki vaid leebe ja sõbraliku iseloomuga kass koos elada. Kuigi ma olin ta autojuht, ei olnud ma ta jooksupoiss.
Ent ta oskas vajutada alati õigetele klahvidele, nii et 8 minutit hiljem olin juba koduriietega poes ja siis autos, et viia talle suitsu, õlut ja kassitoitu. Kui ma keelduda üritasin ja midagi vabanduseks ütlesin, siis vahetas ta sekundiga tooni ja mängis kohe välja uue kaardi: “Sa oled mu parim sõber ja jään sulle teene võlgu, ole hea, aita hädast välja. Ma maksan kõik kinni.” No mida sa teed sellise tõpraga? Eriti kui maksabki kõik kinni.
Nüüd aga inetumate tegude juurde. Nimelt kippus konsul täis peaga vägivallatsema ja igasugustesse konfliktidesse sattuma. Ning need enam naljakad polnud. Eriti halvasti käitus ta naistega. Kuna tegemist oli elukutselise poissmehega, siis oli ta usin libude tellija. “Olen mees, kes on kolme jalaga maa peal,” ütles ta selle kohta. Eriti meeldisid talle noored ja paksud litsid. Tal oli lausa oma mees selleks, kes talle neid välja otsis, täpselt selliseid mahlaseid tükke, nagu härrale maitsesid. Mul käib terve armee selliseid pontšikuid silme eest läbi praegu, kui räägin. Ei tea, kas see oli jälle kavalalt
valitud sihtrühm, aga kõik need tüdrukud olid väga litsakad ja vulgaarsed, valmis igasugu ilgusi kaasa tegema; ja madala enesehinnanguga, nii et konsul sai rõõmuga toorutseda nendega.
Tihtipeale algas eelmäng juba autos, kus end juba korda teinud konsul täiel rinnal laule kaasa röökides neid lahtise käega näkku peksis või suhu andis. Vahest ka mõlemat. Teinekord tüdrukuid minema viies oli näha, et tappa on ikka korralikult antud. Ka tüdrukute pärastised pisarad ja vihane vandumine: “Nu urod, bljäd!”, andis aimu, mis mehega on tegu magamistoas. Aga maksis ta oma ilguste eest vist hästi, sest paljud tulid mitmeid kordi ka tagasi ja tundus, et mõnele isegi meeldib. Friike on igasuguseid ju.
Härral oli ka küljes suurejooneline pulbriviga. Hiljem ma mõistsin, et kokaiin vist ongi see raketikütus, mille pinnalt see jurakas niimoodi kihutas ja kummutas. Peatamatu nagu kaubarong. Kui ringi liikusime, siis harjusin käisega või salvrätiga tema järelt koristama. Ta tegi seda tõesti kõikjal, liftis, restoranis laua taga, tänaval, riigiasutustes. Autost muidugi rääkimata. Mul oli pidev paranoia, et üks hetk meid sellega kinni võetakse. Kuna vana tolmutas ikka mehiselt, siis tal oli alati pirakas kaugas kaasas, kus sees oli paras pihutäis kraami. See oli nagu isetäituv kotike, nahast käsitöö. Käis klõpsuga kinni ja puha. Nagu ta ise ütles: “Mina Colombia käsitööliste ees ei kummarda!”, ning seetõttu ei teinud ta mitte triipe kuskilt pinnalt, vaid tõstis pulbri väikese spetsiaalse lusikaga endale nina alla ja siis tõmbas. Selle protseduuri käigus pudiseb aga üsna palju maha.
Lõpuks ostsin autosse patareidel töötava tolmuimeja, et istmeid koristada.
Koka tegi teda närviliseks ning suurtes kogustes ka tigedaks. Olen kaks korda pealt näinud, kuidas ta käeseljaga avalikus kohas ettekandjale vastu nägu virutas heleda laksuga.
See pole enam mingis hotellitoas litsi nüpeldamine ja seda jama andis alles klaarida. Õnneks, nagu laulab Matvere: “Raha, sel on imekange vägi, selle eest saab andeks mitme häbi.” Väikesed Lõõtspillid olid konsulihärra üks lemmikuid.
Mul on kõik need laulud siiani peas seetõttu. Otseselt kaklustesse me ei sattunud, ent solvatud, häbistatud ja mõnitatud inimesi jäi ta teele ikka igal õhtul.
Tal oli tohutu lugemus, faktimälu ning vastupandamatu isu kõiki peedistada, lolliks teha ja paika panna. Vastik tüüp ühesõnaga. Ent samas ääretult karismaatiline. Tihti võttis ta seltskonnast mõne inimese ning suunas kogu oma positiivse tähelepanu talle, tegi talle absurdseid komplimente, juhtis ilustades tähelepanu peenelt tema mingitele joontele ja pani teise tundma ennast ääretult erilisena ja tema suure sõbrana. Kui aga see mäng teda ära tüütas või see inimene oli õhtusöögi kinni tagunud, leiutas konsul mingi vaidluse või teema, mille kaudu oma vastsel lemmikul peenelt vaip alt ära tõmmata, ta paika panna või ässitas hoopis ülejäänud seltskonnast kellegi lemmiku vastu, provotseerides konflikti. Salakaval värdjas, ma ütlen. Ta kohe nautis teiste inimestega mängimist. “Täna käitun oma halvima äranägemise järgi,” tavatses ta öelda.
Temalt õppisin ma kombe vajalikele inimestele jootraha anda. Hämmastav, aga väike jootraha liigutab teinekord mägesid.
Hotellide adminnid, šveitserid, restode kelnerid, misiganes teenindav personal. Kõik sitsisid kenasti, kui härra saabus. Igas kohas oli tal käpp sees ja oma inimene, keda oli vajalikul määral määritud, et öösel leida minutiga laud, pudel viina, tuua ära kott pulbrit või juhatada kohale lõkerdav ja purjus vene libude paar. Olen seda jootrahavärki ka hiljem proovinud ning hämmastav, mida suudab õigel kohal surgatud kahekümnekas muuta.
Ühel hetkel mul sai sellest pidevast paugutamisest kõrini. Lõpupoole muutusin tema autojuhist rohkem joomakaaslaseks ja see hakkas elu segama, ning ega ta ühise joomise eest enam palka maksma ka ei kippunud. Lahkusime siiski sõpradena. Nüüd pole enam aastaid temast midagi kuulnud, ega kuskil näinud. Pole väga uurinud ka, eks ta vast mõnes välisriigis laiab ja laamendab endiselt. Sellised ei hävi ega rahune. Värvikas värdjas oli, ja ega ma ei kahetse tema juures töötatud aega.
Alan Adojaan "Elu läbi takspeegli", kirjastus Pilgim 2015
http://www.pilgrimbooks.ee/product/18128/?cid=3762
