Enn Eesmaa tagasivaade 23. juuni: Võidupüha ajalugu ja tähistamine ning „Kabaree“ lavastaja Bob Fosse
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Tere teile ning soovin kõigile head võidupüha. Elame kuupäeva, millele on ajaloos koondunud nii mõnigi pidudega tähistamist vääriv sündmus. Kahekümne kolmandal juunil on alanud kaks Eesti üldlaulupidu – kolmas ja kümnes, lisaks veel kolmas koolinoorte laulu- ja tantsupidu aastal 1972, millel esinenud lastest on täna paljud kindlasti juba vanavanemad. Aeg lendab kiiresti ning paljud asjalood ja sündmused hakkavad vähemasti noorematel juba meelest minema, sama kogevad paraku ka vanad inimesed, kuid mõnevõrra teistel põhjustel. Seepärast otsustasin tänasel jaanilaupäeval pisut täpsemini meenutada, miks me rahvas kahekümne kolmandal juunil võidupäeva kogu südamest ülepea üldse tähistab.
Ametlik traditsioon sai Riigikogu kiiduväärt otsuse kohaselt alguse juba aastal 1934. Esialgu peeti kohalikke pidusid, riiklikul tasemel tähistati Võidupüha Eesti Vabariigi kahekümnendal juubeliaastal. Toona osales Võidu väljaku pidulikul paraadil 16 000 kaitseliitlast, naiskodukaitsjat, noorkotkast ja kodutütart. Pärast kõledaid nõukogude aastaid taastati üllas traditsioon ning alates üheksakümnendaist on Eestis Võidupüha igal aastal väärikalt tähistatud. Täna on paraadikohaks Kärdla.
Tagasivaateliselt on nüüd paras aeg meenutada kahekümne kolmandat juunit 1919, mil kindralmajor Ernst Põdder andis oma päevakäsuga korralduse sel päeval saadud võitude puhul meie, nagu tema väljendus, põlise ja äraandliku vaenlase üle linnades ja maakohtades lipud heisata ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid korraldada. Oli ka küllaga põhjust, sest äsja oli eestlastele võidukalt lõppenud neli päeva varem alanud Võnnu lahing saksa Landeswehri üle.
Tegemist oli meie jaoks osaga Eesti Vabadussõjast ning Võnnu ehk Cesise lahingus võitlesid meie poolel kaheksa tuhat, Landeswhri kuue tuhande mehe vastu. Vastastel oli kuulipildujaid ja suurtükke rohkem, meie meestel jälle vaprust ja visadust. Eesti väge, millesse kuulus ka Põhja-Läti brigaad, juhtis kolmanda diviisi juhataja kindralmajor Ernst Põdder, saksa üksusi Alfred Fletcher. Võnnu lahing oli meile peale surutud, sest sakslased oma ülemjuhataja krahv Rüdiger von der Goltziga rikkusid äsja saavutatud vaherahu tingimusi ning alustasid pealetungi. Meie võitlejad pidasid vastu ning sakslased otsustasid taanduda. Täna varahommikul aastal 1919 hõivasid Eesti väed Cesise ning võidupüha põhjuseks on sellest me rahva arvates piisavalt.
Loomulikult on Landeswehri sõja võidu eest eestlastele igavesti tänulikud lätlased, sest meie võitlejad päästsid Läti rahvusriigi. Rõõmu ja tänutunde kõrval ärme iial unusta neid, kes Võnnu lahingu võidu nimel oma elu andsid. Eestlaste kaotusteks olid 405 meest, lätlasi langes 43. Täna tähistavad mõlemad rahvad lisaks võidupühale ka jaanilaupäeva, mil lõkete valguses oleks tore leida mõni hetk meenutamaks seda koletut lahingutuld, mis tänu eesti sõduri vaprusele tänasel kuupäeval 1919 kustus andes Eestile ja Lätile võimaluse oma rahvusriik üles ehitada õnneks toona veel teadmata, et maailmas leidus veel liiga palju neid, kes me iseseisvust igati lämmatada ja kaotada soovisid. Need teemad ja mälestused jätan aga mõne teise saate meenutada.
Nüüd aga räägin lähemalt ühest multitalendist, kes üle maailma kuulsaks sai kinofilmide kaudu. Selle mehe karjääri krooniks oli Oscar legendaarse filmi „Kabaree“ lavastamise eest. Mehe nimi oli ja on igavesti Bob Fosse, ta sünnipäeval, kahekümne kolmandal juunil 1927 antud eesnimed olid Robert ja Louis. Perekonnanimes Fosse elab edasi ta isapoolse suguseltsi Norra päritolu. Professionaalse tantsijana töötas Bob Fosse juba enne suurt maailmasõda. New Yorki kolis ta kindla eesmärgiga saada uueks Fred Astaire’ks. Teda panid tähele tollased staarid Jerry Lewis ja Dean Martin, kes kutsusid Fosse’i ja ta lavapartneri Ann Nilesi viiekümnendatel menukasse NBC telerevüüsse „Colgate’i komöödiatund“. Aastal 1953 kirjutas tõusev tantsutäht alla lepingule kinofirmaga MGM ning juba samal aastal tegi ta kaasa kolmes filmis, neist üldtuntud on „Kiss Me Kate“, mille tantsud Bob Fosse seadis ning esitas mõnda neist ka ekraanil. Õnnestunud filmidebüüt avas tee Broadway lavadele. Bob Fosse’l õnnestus oma teatritööd ka kinolinale kanda, Broadway perioodil abiellus ta tuntud tantsija Gwen Verdoniga, kes oma mehe lavastustes võitis paar Tony preemiat. Kokku oli staaril kolm ametlikku naist.
Fosse’i teatrikuulsus kasvas menukate muusikalidega „Chicago“ ja „Sweet Charity“, millest sai aastal 1969 Bob Fosse’i esimene kinolavastus võluvalt andeka Shirley McLaine’ga peaosas. Kokku viiele Oscarile kandideerinud filmi üks kuulsamaid numbreid on kindlasti „Big Spender - Suur rahakulutaja“. Filmis võib näha ka legendaarset Sammy Davis juuniori, kes oli pärast Louis Armstrongi esimesi afroameerika meelelahutajaid, kes vaimustas nii valgeid kui tumeda nahavärviga vaatajaid.
Tõeline Kuldmehikeste sadu sai osaks Bob Fosse’i järgmisele kinolavastusele „Kabaree“, mis võitis 8 Oscarit, üks nendest kuulus teenitult režissöör Fosse’le. Saavutus oli seda märkimisväärsem, et samuti Kuldmehikesele parima lavastaja kategoorias kandideerinud Francis Ford Coppola jäi oma „Ristiisaga“ tol austamisõhtul Bob Fosse’i varju.
Järjekordse Tony preemia teenis Bob Fosse muusikali „Pippin“ lavastamise eest, „Kabaree“ tähe Liza Minnelli kontserdishow „Liza Z-tähega“ tõi Fosse’le Emmy auhinna. Ta enese elust ja loominguteest tegi Fosse aastal 1979 kinofilmi „Kõik džässi nimel“. Ekraanile toodi üsna täpne Fosse’i elulugu koos tavatu nikotiinisõltuvuse ning naistelembusega, mida tantsumaailmas just üleliia sageli ei kohta. Neli Kuldmehikest võitnud filmis mängis peaosa Roy Schneider, kes oma rolliga kandideeris Oscarile, võitis aga parima meesnäitleja Kuldse Palmioksa Cannesi festivalil. Bob Fosse’i viimne film „Star 80“, meie ekraanidel pealkirjaga „Dorothy elu ja armastus“ põhines Pulitzeri preemiaga pärjatud artiklil noorelt mõrvatud „Playboy“ staarist Dorothy Strattenist. Filmis mängis nimiosalist kirjandusgeenius Ernest Hemingway lapselaps Mariel. Kaamera taga oli selle ala raskekaallane Sven Nykvist, kes tavaliselt võttis üles Ingmar Bergmani filmid.
Bob Fosse’i tervis hakkas halvenema juba kümmekond aastat enne surma. Tal oli probleeme südamega ning langetõve tõttu elas ta pidevalt pinge all. Suur teatri- ja filmimees lahkus elavate hulgast jäädavalt septembris 1987. Tema ekraanitööd on aga täna ning hommegi üsna kergesti kättesaadavad ning neid tasub vaadata, sest tipp-professionaalidest tunned alati rõõmu ning ausalt öeldes ka puudust.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
