Ööl vastu ülehomset aastal 1812 piirijõgi ületati ning algas sõjakäik, mis prantslastele nii suure häbiga lõppes. Jõuame sellest pikemalt rääkida ülehomme, sest täna täpselt seitsmekümne nelja aasta eest ründasid Saksa väed sõda ametlikult kuulutamata Nõukogude Liitu.

Õigupoolest võis hingelt müstik Hitler Barbarossa plaani vastu võttes tõsiselt mõelda Napoleonile ning olla kindel, et temaga Venemaa põhjatuil teedel ja ääretuis avarustes midagi samasugust juhtuda ei saa. Kuupäev kahekümne teine juuni oli füürerile ilmselt mitmeti südamelähedane. Aasta varem ehk siis kahekümne teisel juunil 1940 lavastas Hitleri meeskond Esimese maailmasõja lahingute lõpupäeval kogetud alanduse heastamiseks Compiegne’is niinimetatud vaherahu, sisuliselt aga kapituleerumise vahetunud rollidega kordusetenduse. Vaherahu kohaselt läks koguni kaks kolmandikku Gallia riigist Berliini kontrolli alla. Suvel 1940 kinnitas Hitler Suurbritannia kiire vallutusplaani koodnimetusega „Merelõvi“, mis osutus küll niisama kohmakaks kui plaani loivav nimekaim.

Enne kui kommenteerin täpsemini Moskva poolt vaadatuna Suure Isamaasõja algust, räägin mõne sõna ühest vähetuntud Kremli vallutusplaanist, mis Moskva võimumeeste ahnuse ja valelikkuse viib hoopis uude dimensiooni. Juba mõnda aega on asjatundjad rääkinud Nõukogude Liidus detailideni välja töötatud sõjaplaanist „Groza“ , mis nägi ette Punaarmee otsekui äikesepilvena sööstmist Lääne-Euroopat vallutama. Kuuldavasti on „Groza“ koopiad tänase päevani Vene kindralstaabi hoolikalt kaitstud arhiivis, isegi nende täpne asukoht, fond, säilik ja toimik olevat teada. Mine tea. Kui kahekümne teise juuni ööl 1941 Stalin kuulis, et natsiarmee tungis tema riiki vallutama, olevat kõigi rahvaste suurim sõber esiotsa olnud täiesti löödud ja pahv.

Suur juht ja õpetaja kadunud mitmeks päevaks Moskva lähedasse datšasse Tsinandalit jooma. Äsjaöeldu taustal, pean silmas „Groza“ plaane, võis Stalini masendusele olla mitmeidki põhjusi. Natside Barbarossa plaani esialgse variandi kohaselt pidanuks pealetung algama juba paar nädalat enne eestlaste esimest küüditamist, kuid sõjateated Jugoslaaviast ja Kreekast hoidsid sakslaste, itaallaste ja rumeenlaste diviise veel mõni aeg sotsialismikantsi piiride taga. Mõne päeva pärast kuulutasid Nõukogude Liidule sõja ka Slovakkia, Soome ja Ungari. Tapluste esimesed nädalad olid ründajaile menukad. Rinne rebenes rõõmsas rütmis ning surus hajevil vastast pealinna ning teste suuremate linnade suunas. Juhtunust toibunud Stalin kirjutas Vjatšeslav Molotovi käega juulis 1941 Moskvas alla Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahelisele vastastikuse abistamise lepingule. Tookordset meeleolu ja ülbust väljendas oivaliselt Londoni nimel lepingule alla kirjutanud Briti suursaadikule Stafford Crippsile, käsi taskus, mahhorkasuitsu näkku puhunud Molotov. See kõrkdiplomaatiline vahepala jäädvustus igaveseks kroonikakaamera ees. Ning ega rõõmustamiseks veel erilist põhjust polnudki.

Nüüd aga lisan sellele üldpildile mõned Eestit valusalt puudutanud detailid, mis me rahva saatust ja suhtumisi kuni tänase päevani on vorminud. Neljateistkümnendal juunil 1941 hakkasime konkreetselt tasuma arvet ja vigu, mis johtusid me riigi liig rahumeelsest kapituleerumisest sõjaka Nõukogude Liidu ees. Esimene suurküüditamine viis loomavagunites Siberisse jõhkralt purukskäristatud perekonnad, kokku üle kümne tuhande inimese. Neist sajad ei jõudnudki nii-öelda kohale, sest ebainimlikud tingimused murdsid nõrgemad juba poolel teel, kuhu jäi veel mõni päev varem vaba inimest paremal juhul tähistama kiiruga kaevatud haud kuskil pärapõrgu teivasjaamas. Paljudest meestest ja naistest, kes suutsid neetult töökaid küüditajaid, vältida said Eesti esimesed metsavennad ja –õed, kes laante ja rabade vaikuses ootasid paremaid päevi ning punase terrori lõppu.

Rinne aga lähenes esialgu veel peatumatult Moskvale ja Leningradile. Tartu all sakslaste pealetung siiski rauges ja venelased said Põhja-Eestis läbi viia neli üldmobilisatsiooni. Lisaks küüditatuile viidi Venemaale veel vähemalt 30 000 meest. Neist kolmandik ei jõudnud kunagi rindele, sest hukkus juba tööpataljoni ebainimlikes tingimusis. Augustis 1941 viidi lõpule Eesti Territoriaalkorpuse moodustamine. 29 000 eestlast, neist suurem osa kunagise Eesti rahvaväe sotsialistliku jäänuki liikmed, paisati looderindele kaitsma meie rahvale nii võõrast Stalini üritust Porhovi ja Staraja Russa all. Ligi viis tuhat neist jooksis sakslaste poole üle, poolteist tuhat hukkus juba esimestes lahingutes, üksikud, teiste hulgas ka Arnold Meri said Nõukogude Liidu kangelasteks.

Kodu-Eesti pöörati taaskord relva jõul saksa aega. Augustis 1941 vallutasid natsiokupandid Tallinna, oktoobris lehvis haakristilipp ka Eesti saartel. Uued peremehed ei täitnud sinisilmsete lootusi Eesti iseseisvuse kiirest taastamisest. Eestist sai Ostlandi osa, kindralkomissariaat Estland pikantse nimega kohaliku füüreri Karl Litzmanni juhatuse all. Tema korraldusi hakkas usinalt täitma niinimetatud Eesti Omavalitsus korrektselt kuuleka Hjalmar Mäe juhtimisel. Teise maailmasõja otsustava etapi alguses oli sakslaste edenemisel võhm väljas nii Smolenski kui Kiievi all.

Moskva lahing, mis algas juba septembris, arenes detsembri alguse lumes venelaste säravaks vastupealetungiks. Stalini eeskujul võttis Hitler peagi maavägede üldjuhtimise oma rahutuisse kätesse. Füüreri relvastatud vastastest tõusis kiiresti Nõukogude Liidu kangelase Georgi Žukovi täht. Aastal 1941 oli ta veel Reserv- ja Leningradi rinde, aasta lõpus aga juba Läänerinde juhataja. Veel polnud Žukov marssal, kuid ta seljakott juba punnitas. Seitsmendal detsembril 1941 toimus traagiline sündmus, mis tõi maailmasõja käiku olulise pöörde ning lõpptulemusena lähendas verevalamiste lõppu. Seni põhiliselt neutraalsena püsinud Jaapan ründas ootamatu karmusega USA mereväebaasi Pearl Harbor Havail ning kuulutas Ameerika Ühendriikidele ja Suurbritanniale sõja. Kohe pärast suurrünnakut filmiti Washingtonis president Roosevelti tundeküllane kõne, millest tegelikult ja lõplikult algas Teine maailmasõda, samas ka selle otsustav ning õnneks ka viimne faas, mis kahjuks küll aega võttis veel ligi neli aastat.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid