Enn Eesmaa tagasivaade 19. juuni: sünnib Blaise Pascal ja Vabadussammas jõuab New Yorki

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tere teile ja head jalutamispäeva. Loodan, et olete sellisest paljudes riikides tähistatavast päevast vähemalt kuulnud. Algne mõte tekkis läinud sajandi seitsmekümne üheksandal aastal ühes Michigani hotellis ning tõenäoliselt vastumeetmena toona üha menukamaks muutunud sörkimisvaimustusele. Tegelikult aga on meil õigust veelgi kaugemale tagasi vaadata ning võtta kätte ülemöödunud sajandi USA kirjaniku ja filosoofi, transtsendentalismi väljapaistva esindaja ning ühe ökofilosoofia rajaja Henry David Thoreau küllaltki kuulus esseistlik mõtisklus „Jalutuskäik“. Eesti keeles on see ära trükitud aastal 2006 ilmunud „Akadeemia“ kaheksandas numbris.

Jalutamispäeval, millest ka küpses elueas siinkõneleja suuresti lugu peab, tasub ennekõike nautida võimet liikuda, mida kogenud indiviid kunagi ei tohiks igavesti kestvaks põhiseadusega garanteeritud lõbuks pidada. Jalutuskäigul on aega kõike ümbritsevat rahulikult ja rõõmsal meelel nautida, mitte aga pidevalt pulsisagedust kontrollida, laubalt higi pühkida või silmanurgast stressi tekitavalt fikseerida, et keegi teine või seitsmes kaasteeline teeb samas pargis või metsasalus juba viiendat ringi, kui teie pusite alles teise kallal.

Esimene maailmakuulus tänane sünniaastapäevalaps oma kidura tervise tõttu isegi noorena tõenäoliselt eriline liikumisharrastaja polnud. Ta nägi poisina ilmavalgust üheksateistkümnendal juunil 1623 peaaegu täpselt keset Prantsusmaad asuvas kenas, täna Tartust pisut elanikerohkemas Clermont-Ferrandi linnas. Nüüd on paras aeg lisada, et juttu teen Blaise Pascalist, kelle isa oli kohalik võlgade ja maksude palati president, lisaks veel üsna professionaalne harrastusmatemaatik, kes pidas kirjavahetust Descartes’i ja Fermat’ga.
Blaise oli haiglane poiss. Täpselt ei teatagi, mis temaga tegelikult juhtus, tõenäoliselt hammustas teda marutõbine koer ja Blaise pääses imekombel surmast. Kuid kahjuks mitte kannatusist. Laps oli hämmastavalt uudishimulik, kuid mitte lihtsameelse poisi moodi.

Kaheteistkümneselt kirjutas ta pika traktaadi sellest, kuhu kaob heli fajanssnõust siis, kui seda sõrmega summutada. Kui tagasivaates meenutada, mida kaheteistkümneaastased poisid tavaliselt sel eluperioodil teevad, on kerge nõustuda, et Blaise Pascal oli juba sünnihetkel suurteks tegudeks otsekui ette programmeeritud. Peagi hakkas Blaise tuletama Eukleidese teoreemide järeldusi, omamata selleks algteadmisigi. Sirget nimetas ta kepiks, ringi rattaks, kuid sisuliselt tegeles Blaise juba geomeetria ning matemaatikaga. Kuueteistkümneselt tõestas Blaise Pascal oma kuulsa projektiivse geomeetria teoreemi ja kirjutas traktaadi koonuslõigetest.

Rene Descart polevat uskunud, et talle saadetud geniaalsete tööde autor oli vaid kuusteist aastat noor. Kuid Pascal alles võttis hoogu. Ta konstrueeris esimesed liitmis-lahutamismasinad ehk tänaste raalide eellased. Blaise Pascal oli vaid kahekümne nelja aastane, mil teda tabas halvatus ja noormehe liikumine muutus raskeks. Veel veidi tegi ta teadust edasi, huvitus tõsiselt Evangelista Torricelli töödest, arendas nende järeldusi edasi ja tõestas oma füüsikutest sõprade abiga, et mäe tipus on õhurõhk erinev sellest, mis mäe jalamil.

Pascal sõnastas hüdrostaatika põhiseaduse, mis tänase päevani kannab tema nime. See kõlab nii – rõhk kandub vedelikus või gaasis edasi igas suunas ühteviisi ja on risti rõhutava keha pinnaga. Veel aastani 1653 seda tänapäeval koolilapselegi teada tõde inimkond ei tundnud. Blaise Pascal pani kirja ka hüdraulilise pressi põhimõtte. Kahekümne viie aastaselt hakkas teadlase tervis kiiresti halvenema, millegipärast pöördus ta huvi teaduselt religiooni suunas, ilmselt otsis see haigustest piinatud inimene taevast põhjendust oma põrgulikele kannatustele. Ta sulgus koguni kloostrisse ja temast sai niinimetatud jansenistide liider ning seega jesuiitide kirglik vastane. Pascali usulis-filosoofilistest töödest sai mõjutusi Sören Kierkegaard oma filosoofilise antropoloogia ning eksistentsialismini jõudmisel. Ometi ei hääbunud Pascali talent lootusetult reaalmaailmast. Ta esitas esimesena mõtteid ja etüüde tõenäosusteooriast ning konstrueeris esimese omnibussi.

Kuid kurjal saatusel oli geeniuse jaoks veel midagi varuks. Lõpliku löögi sai Blaise Pascali tervis hobutõllaga juhtunud õnnetuses. Ta elas veel 8 aastat, kuid maailmaga sisuliselt enam ei suhelnud. See korduvalt karmilt karistatud hing, kes tahtis ja avastaski igavesi seadusi suri kolmekümne üheksa aastasena augustis 1662 Pariisis.

Nüüd aga ületame mõttes Atlandi ookeani ning liigume pisut üle sajandi tänase suunas. Ütleme, et on üheksateistkümnes juuni 1867. Sel päeval lasid Mehhiko vabariiklased hukata oma pealesunnitud keisri Maximilian Esimese. Maximilian Ferdinand Joseph oli Austria ertshertsogi ja keiser Franz Joseph Esimese noorem vend. Noore mehena oli ta mõni aasta Itaalias asuvate Austria valduste kindralkuberner. Üle ookeani sattus Maximilian nii-öelda tänu Napoleon Kolmandale, kes toetas Mehhiko sõjalist ekspeditsiooni, millest võtsid osa ka Hispaania ning Suurbritannia. Tegemist oli karistusoperatsiooniga Mehhiko president Benito Juarezi valitsuse otsuse vastu katkestada Pariisile, Madridile ja Londonile välisvõlgade tasumine.

Võõrväed okupeerisid Mehhiko peamised strateegilised punktid aastal 1862. Kui otsene eesmärk täidetud, lahkusid britid ja hispaanlased, kuid Pariis püüdis Mehhikos kauemaks kanda kinnitada. Kolmandal juunil 1863 vallutati pealinn Mexico ning kohalike usutegelaste ja konservatiivide toel kuulutati Mehhiko keisririigiks ning Napoleon Kolmanda soosik Maximilian peagi keisriks. Võimult tagandatud Juarez aga jätkas sõjalist vastupanu, hiljem võitis ta ka USA poolehoiu ning prantslased otsustasid ameeriklaste sekkumisähvardusel Mehhikost koju tagasi pöörduda.

Üksi jäänud keiser oli rahvuslastele juba kerge saak, Maximilian keeldus põgenemast, ta vahistati mais 1867 ning täna täpselt sada nelikümmend kaheksa aastat tagasi lasti saatuse poolt hüljatud mees maha. Vabariik taastati ja presidendiks sai uuesti Benito Juarez. Nüüd aga jääme samasse maailmaossa ning liigume aegruumis veel paarkümmend aastat praeguse suunas. Üheksateistkümnendal juunil 1885 jõudis New Yorki üle Atlandi kohale purjetanud ja Ameerika Ühendriikide sümbolkujuks saanud Vabadussammas. Mõte tähistada sedaviisi Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide kolooniate kunagist koostööd ja ühist võitlust ameeriklaste vabaduse nimel pärines Pariisi ajaloolaselt Edouard Laboulaye’lt juba USA kodusõja lõpuaastast 1865. Algselt oli megakuju nimeks „Vabadus, mis valgustab maailma“.

Kümne aasta pärast hakkas Prantsuse-Ameerika ühing raha koguma ja kujur Frederic-Auguste Bartholdi asus tööle. Läks veel kümme aastat, kui 46 meetrit kõrge hiigeldaam asus laeval New Yorgi poole teele. Kohale see koloss jõudiski täna täpselt 130 aastat tagasi.

Vabadussammas pühitseti pidulikult sisse ja kuulutati Rahvusmonumendiks aastal 1924. Kohe pärast Teise maailmasõja lõppu nimetati nelja hektari suurune Bedloe saar, millel see ameeriklaste uhkus seisab, Vabaduse saareks. Aastal 1965 liideti rahvusmonumendiga ka kuulus, et mitte öelda kurikuulus immigratsioonisaar Ellis.

Ronald Reagani initsiatiivil ja Chrysleri korporatsiooni toel asutati erifond rahvusmonumendi restaureerimiseks ja hoidmiseks. Vabadussambal on maailmas ka kaks vähemat koopiat. Aastal 1879 kinkisid tänulikud ameeriklased, kes elasid Prantsusmaal Pariisi linnale vabadussamba suhteliselt väikese koopia. Kolmas sammas asub detsembrist 2000 Tokyo lahe ääres. Seegi Pariisi sambast suurem koopia on tehtud rauast ja rohelisest vasest ning vabadustõrvikut kaunistab kuldne viimistlus. Üllatava detailina kasutatakse Jaapanis vabadussamba minikoopiaid kiirteenindusega lõbumajade märgistuseks. Ei tea küll, kust ja mille tähenduseks just selline vallatu mõte jaapanlastele pähe tuli.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15