Enn Eesmaa tagasivaade 18. juuni: Avicenna, Friedrich Esimene Barbarossa ja Paul McCartney

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tere teile kõigile. Olen biitlite austaja ning kaasaegsena arvan, et tänase päeva leitmotiiviks muusikas sobib oivaliselt „Yesterday“. Kuid sellest pikemalt veidi allpool.

Esimese ülemaailmset tähelepanu vääriva tähtpäeva leiame aastast 1037, mil täiesti kindlatel andmetel suri inimkonna legendaarsemaid ihu- ja hingetohtreid Avicenna ehk Ibn Sina. Kuulsa mehe täpses sünnipäevas on mõnesuguseid kahtlusi. Teada on, et ta sündis aastal 979 või 980 Buhhaara lähedal. Teda peetakse üksmeelselt tadžikiks, iraanlased loomulikult oma rahva suurmeheks. Avicenna päris nimi oli Abu Ali Hussain ibn Abdallah ibn Sina. Lapse ja noorukina õppis ja elas ta Buhhaaras, siis põgenes kuuldavasti jälitamise eest Horezmi ja hiljem Iraani, oli õukonnaarst ja vesiir. 

Ta pidi olema üligeenius, sest Avicenna kirja pandud vaimupärandisse kuuluvad kõikmõeldavad teosed alates loodusõpetusest ja lõpetades filosoofiaga. Kuigi ta pärines ismailiitide usulahku kuulunud perest, jõudis ta analüütiline mõistus täiesti tänapäevaste tõdedeni. Avicenna pidas olemist objektiivseks ja mateeriat igaveseks, tema arvates oli maailm tekkinud vääramatu loomuliku paratamatuse ajel, mitte jumaliku loomingu tulemusena. Avicanne kaitses üheteistkümnenda sajandi alguses filosoofia sõltumatust usust. Ta esitas teaduste klassifikatsiooni, kirjutas luuletusi ning filosoofilisi jutustusi. Ibn Sina kuulsamatest töödest on kõige tuntumad entsüklopeedilised koguteosed „Tervekssaamise raamat“, „Pääsemise raamat“ ja „Tarkuseraamat“. 

Kokku olevat Avicenna neil kaugetel aegadel kirjutanud üle kahesaja raamatu. Veel pool tuhat aastat pärast teadlase surma kasutati Euroopas laialdaselt ta „Arstiteaduse kaanonit“, milles on muude tarkuste kõrval ära toodud ka tuhande neljasaja taime andmed ja kirjeldused, kuidas Araabia arstid neid raviks kasutasid. See monumentaalne töö tõlgiti ladina keelde kaheteistkümnendal sajandil. Avicennast paremini on raske arstitööd iseloomustada. Kord kirjutas ta nii: „Arstil olgu kotka pilk, tütarlapse käed, mao tarkus ja lõvi süda“. Tema päevil veel laialdaselt kasutatud pulsi- ja keelediagnostika on aegade jooksul ära unustatud ning alles suhteliselt hiljuti uuesti hakatud huvi tundma selle kasutamise vastu. Ega ta kõike ka ise avastanud ja leiutanud. Avicenna arendas edasi Aristotelese ja kuulsa Rooma keisrite arsti Claudius Galenose tähelepanekuid ja tarkusi.

Avicenna suurus oli selles, et ta suhtus kriitiliselt kunagiste legendide pärandisse ja arendas edasi nende suurmeeste õpetust uutes oludes, ennekõike aga uute avastuste turvil edasi. Avicenna suri tänapäeva mõistes üsna noorelt, alla kuuekümneselt Hamadanis kaheksateistkümnendal juunil 1037.

Tõenäoliselt oli Avicenna arstientsüklopeedia juba ladina keeles saadaval, kui kaheksateistkümnendal juunil 1155 krooniti Friedrich Esimene Barbarossa Püha Rooma keisriks. Seega oli tegemist Saksamaa ja Põhja-Itaalia ühendatud kuningriigiga. Tavaliselt käis asi nii, et Saksamaa kuningaks valitud mehe kroonis paavst Püha Rooma keisriks. Friedrich oli Švaabimaa hertsogi poeg ja eelmise keisri Konrad Kolmanda nõbu. Kui Konrad suri, valisid saksa vürstid
Friedrichi Saksa kuningaks ning vana kombe kohaselt õnnistas tollane kõigelooja asemik planeedil Maa Hadrianus Neljas Friedrichi Püha Rooma keisriks, keda itaallased hakkasid peagi kutsuma Barbarossaks, siis punahabemeks. Friedrich Esimene oli karm mees, ta laskis hävitada iidse Milano linna ning tegi kõik temast oleneva, et Itaaliat ka sisuliselt oma kontrolli alla saada. Ega see tal lõpuni õnnestunudki ning aastal 1177 pidi Barbarossa pärast kaua kestnud sõjategevust tegema ebavõrdse rahu veelgi sõjakama paavsti Aleksander Kolmanda vägedega. 

Friedrich Esimene tegutses edasi Saksamaal, kus ta jõud veel vastastest üle käis. Siis jättis ta riigi oma poja hoolde ning läks ise Palestiinasse uskmatuid kantseldama. Ristisõjas võitis ta moslemeid paaril korral, kuid uppus narrilt üle jõe ujudes.

Täna täpselt kahe sajandi eest püüdis raskest olukorrast välja ujuda Napoleon Esimene. Belgia külakese Waterloo all seisid prantsuse väeüksuste vastas Briti-Hollandi väed, keda lahingupäeva teisel poolel asusid otsustavalt toetama ka preislased. Inglaste üksusi kamandas Wellingtoni hertsog, preislasi marssal Blücher. Loomulikult polnud Napoleon enam see, kes ta oli kümnekonna aasta eest. Venemaalt oli ta häbiväärselt minema kihutatud, niinimetatud Rahvaste lahingus Leipzigi linna all Vene-Austria-Preisi vägedelt lüüa saanud. Seesama Wellingtoni hertsog oli prantslased Hispaaniast välja ajanud ning ise Prantsusmaale tunginud. Kuigi Napoleonil oli veel toetajaid oli ta usutavus hägus ning kunagise lausvõitja oreooli asendas luuseri vari, kui tänapäevaselt väljenduda. Niisiis seisid Brüsseli lähistel umbes 70 tuhat Briti-Hollandi sõjameest koos saja kuuekümne suurtükiga, preislastel oli laskejõudu rohkemgi, nende poolt hävitas prantslasi 243 suurtükki, mehi oli nende taga ja püsside all 69 tuhat. Napoleoni armee oli poole väiksem, mehi umbes 72 tuhat, suurtükke niisama palju kui preislastel. 

Tänaseni peetakse Waterloo lahingu määravaks teguriks marssal Blücheri osavust jälitavate prantslaste eest Waterloo alla ilmuda kiiremini kui Napoleon seda lootis. Temale tähendas lahingu kaotus lõplikku hävingut, parlament loobus Napoleoniga koostööst juba kolmandal päeval pärast Waterloo katastroofi. Paari päeva pärast loobus Napoleon teist korda troonist, juulis 1815 alistus ekskeiser inglastele. Napoleon saadeti Lõuna-Atlandi Saint Helena saarele, kus ta mais 1821 suri.
Saate lõpuminutid aga pühendame mehele, kes kaheksateistkümnendal juunil 1942 Liverpoolis sündis. Tema nime Paul McCartney teatakse levimuusika ringkondades tõenäoliselt igavesti, sest ansamblist The Beatles pole vähemalt tänaseni midagi suuremat ja andekamat inimkonna teadvusse ilmunud. Pealegi oli see esimene superbänd. Täisnime ja tiitliga Söör James Paul McCartneyst on aastate jooksul nii palju räägitud, et midagi ennekuulmatut oleks raske tema kohta öelda. Seepärast räägin teile tänase sünnipäevalapse noorusest, mil Paul oli täiesti tavaline Liverpooli Merseyside’i poiss. 

Ta inglasest isa Jim oli puuvilla kaupmees, õigemini rohkem nagu proovireisija. Kuid Jim oli ka harrastuspianist, kelle lemmikuks oli džässimuusika. Pauli ema oli iirlanna, seega katoliiklane, kes käis lapsehoidjaks paljudes Liverpooli kodudes. Paulil on ka noorem vend Michael. Ema suri rinnavähki, kui Paul oli vaid neljateistkümneaastane. Üsna varsti pärast matuseid kirjutas Paul oma esimese laulu. Juulis 1957 kohtus ta John Lennoniga, kes esines ühel kirikupeol oma ansambliga The Quarrymen. Paul kutsus bändi ka oma sõbra George Harrisoni. Kurnavatel esinemistel Saksamaal hakati kasutama nime The Beatles. Vahepeal trummide taga istunud Pete Best lahkus bändist ja tema asemele võeti Ringo Starr. Biitlite esimene lööklaul oli „Love Me Do“. „Please, Please Me“ jõudis juba edetabelite tippu ning samanimeline esimene album jõudis poodidesse veebruaris 1963. 

Kõik ülejäänu on juba ammu popmuusika särav ajalugu koos kaheksateistkümne kauamängiva heliplaadi, kümnete kuld- ja plaatinaplaatide, edetabelivõitude, filmide ja telesaadetega. Täna on pooled biitlid juba teisel pool igavikujõge. Paul McCartney aga jätkab muusikukarjääri. Londoni olümpiamängude avatseremoonial esines teiste kuulsuste seas ka Paul McCarney, kes esitas ühe oma megalauludest „Hey, Jude“. Staari seni viimane heliplaat „New“ koosneb originaallugudest, mis paljudes riikides tõusid kõrgetele edetabelikohtadele. Elu ja looming jätkuvad, kuigi see, mis kunagi oli biitlite ajal on täna juba Yesterday, kuid milline!

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15