Psühholoog: kui lapsed ei saa küllaldaselt toetust, siis otsivad nad armastust valest kohast
Milline on autoritaarne lapsevanem? Liiga lubav lapsevanem? Ükskõikne lapsevanem? Kas neil kõigil on eeliseid? Kas olete lapsevanemana väsinud võimuvõitlusest? Abiks võib olla Laura Markhami raamat “Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed”. Siit leiab praktilised juhendid, kuidas muuta oma kasvatusmeetodid positiivseks.
Inimkäitumist ei saa lahterdada ja kasvatusstiilid pole siin mingi erand. Kuid peaaegu viiekümne aasta eest jälgis Diana Baumrindi juhitud uurijate rühm perekondi ja määratles neli kasvatusstiili, mida vanemad enamasti rakendavad. Laste arengu eksperdid kasutavad nende kaasajastatud versioone siiamaani kui viisi, kuidas mõista vanemate käitumist. Kas te tunnete ühes neist ennast ära?
1. Autoritaarne. Autoritaarsetel vanematel on lastele kõrged nõudmised, mis on uurimistulemuste alusel hea. Just nii saavad lapsed häid hindeid, õpivad ennast vastutustundlikult juhtima ja väldivad probleemidesse sattumist. Häda on aga selles, et sellised vanemad ei paku oma lastele eriti palju tuge. Nad jagavad korraldusi umbes sellises stiilis, et pane sokid jalga, selg sirgu, tee nii, nagu ma ütlen... Tavaliselt on selliseid vanemaid kasvatatud omal ajal samas vaimus ja nad leiavad, et neist sai asja, kuid uurimistulemused näitavad, et nende lapsed on teismeeas enamasti mässumeelsed. Ühtlasi mõjutavad sõbrad neid rohkem, kuna nad pole harjunud ise mõtlema ja oma käitumise eest vastutust kandma – seda sellepärast, et kui lapsed ei saa küllaldaselt toetust, siis otsivad nad armastust valest kohast.
2. Liiga lubav. Need vanemad, kes liiga palju lastele lubavad, üritavad kõigest väest vältida karmikäelist kasvatusviisi, mida nende endi vanemad kunagi kasutasid, nii et nad lähevad teise äärmusesse. Need vanemad pakuvad muidugi lastele suurt tuge, mis on väga oluline. Kuid sellise kasvatusstiiliga kaasneb kaks probleemi. Esiteks edastavad vanemad niimoodi lastele sageli sõnumi, et pettumust, ärritust ja teisi meelehärmi põhjustavaid emotsioone tuleb iga hinna eest vältida. Nende lastel on raskem õppida õnnetust seisust välja tulema, mis on vastupidavuse arendamisel väga oluline. Teiseks välditakse liialt lubava kasvatusstiiliga piiride seadmist ja kõrgeid ootusi.
Mõned vanemad arvavad, et see on hea – nad ei taha lapse loomulikku arengut häirida. Teised jälle ei talu lihtsalt lapse kannatusi, kuna ei suuda omaenda ärevust reguleerida. Kuid lastel, kellel pole vaja iseennast juhtida, et piiridega toime tulla ja ootustele vastata, on raskem enesedistsipliini arendada. Ärge saage minust valesti aru: sellist asja nagu liiga palju lugupidamist või liiga palju empaatiat pole olemas. Kuid mida te õpetate lapsele suhete kohta, kui lasete tal teha kõike, mis tal pähe tuleb, ja kohelda kõiki nii, nagu tal pähe tuleb? Sellise kasvatusstiili tulemusena kasvavad üldiselt sellised lapsed, kes on enesekesksed, ärevad ja mitte just eriti vastupidavad.
3. Ükskõikne. Ikka on vanemaid, kes ei paku lastele sellist armastust ja hoolt nagu nad vajavad. Olgu siis põhjuseks alkoholism, nartsissism või lihtsalt kahel töökohal rügamine, et perekonda ülal pidada. Ükskõike kasvatusstiil tundub tänapäeval väga levinud olevat – vähemalt teatud ringkondades. Lapsi kiputakse üha nooremana päevahoidu panema ja kui nad suuremaks saavad, jäetakse nad oma elu ja sõprade hooleks, nii et selleks ajaks, kui nad teismelised on, pole vanematel neile enam mõju.
Kõige silmanähtavamalt ükskõiksemad vanemad on sellised, kes vajuvad vahel narkouima või jätavad pere maha. Kuid ma näen ka hoolivaid „normaalseid“ peresid, kus vanematel on töö või seltskonnaelu tõttu liiga palju tegemist, et laste jaoks aega leida. See pole sugugi ebatavaline, kui sellised vanemad jagavad lastele tähelepanu asemel raha. Lapsele edastab selline asi alati sõnumi, et ta pole armastust väärt, ja kui kumbki vanemaist talle tähelepanu ei pööra, on sideme puudumise tulemuseks sageli ärevushäiretega või mõnuaineid pruukiv nooruk.
4. Autoriteetne. See on kasvatusstiil, mille tulemusena kasvavad üles kohanemisvõimelised lapsed, nagu joonistus välja Baumrindi uuringus. Autoriteetsed vanemad (vastandina autoritaarsetele) pakuvad lastele ohtralt armastust ja tuge nagu needki, kes neile palju lubavad. Kuid ühtlasi on neil kõrged ootused nagu autoritaarsetel vanematel. Loomulikult on ootused eakohased. Nad ei oota, et kolmeaastane koristab ise oma tuba. Kuid nad aitavad teda selle juures, nii et kuuendaks eluaastaks oskab ta seda juba ise teha. Sellised vanemad on emotsionaalselt lapsega seotud ja isegi nõudlikud. Nad eeldavad, et õhtusöögi ajal koguneb pere ühe laua taha; nad peavad kogu keskkooli vältel lastega ohtralt arutelusid; nad ootavad, et lastel oleks head hinded ja nad käituksid vastutustundlikult. Kuid ühtlasi pakuvad nad lastele täielikku toetust nende ootuste täitmisel.
Oluline on see, et sellised vanemad pole kontrollivad nagu autoritaarsed vanemad. Nad kuulavad lapse seisukoha ära, teevad kompromisse ja annavad võimaluse korral ka kontrolli käest. Pole siis üllatav, et lapsed jäävad neile lähedaseks – selliste vanemate lapsed väidavad sageli, et usaldavad ühte oma vanemat probleemide korral. Sellistel lastel läheb reeglina koolis hästi ning õpetajad iseloomustavad neid vastutustundlike ning toredate lastena, sest nad meeldivad teistele õpilastele ja nendega on rõõm koos olla.
Kuna termin autoriteetne sarnaneb nii väga terminile autoritaarne ja ajab vanemad sageli segadusse, siis ma eelistan esimese puhul kasutada väljendit empaatiline piiride seadmine.
Oluline on märkida, et see ei tähenda pelgalt kuldse kesktee leidmist karmi ja liialt lubava kasvatusviisi vahel. Tegelikult seisnes Baumrindi uuringu tähtsus selles, et ta lõimis kaks üksteisega seotud lähenemist: nõudlikkuse ja paindliku reageerimise. Varsti leiate vastused paljudele kasvatusdilemmadele. Ma selgitan kohe, kuidas need kaks – nõudlikkus ja paindlik reageerimine – on neis neljas kasvatusstiilis esindatud.
Nagu järgmisel leheküljel näete, on liialt palju lubavate vanemate puhul nõudlikkus madal, kuid paindlikkus kõrge. Autoritaarsete vanemate puhul on aga vastupidi: nõudlikkus on kõrge, kuid paindlik reageerimine madal.
Ükskõiksetel vanematel on mõlemad madalad. Ja autoriteetsetel vanematel, kes kasutavad empaatilist piiride seadmist, on nii nõudlikkus kui paindlik reageerimine mõlemad kõrged – mis pole ju mingi üllatus.
Kas te saate aru, kuidas see igapäevaelus välja näeb? Mida näiteks teevad vanemad, kui kaheksa-aastane tuleb koju kehva tunnistusega?
*Autoritaarne vanem karjub lapse peale ja seab ranged piirangud vaba aja kasutamise osas kuni järgmise tunnistuseni, kus hinded peavad olema paremad. Kogu lugu. Võib-olla võetakse järeleaitaja, mida esitatakse karistusena, ja võib-olla tehakse seda mõne tegevuse arvelt, mis lapsele meeldis, näiteks korvpallimängu asemel. Laps kaotab motivatsiooni, on vihane ja peab ise välja mõtlema, kuidas asja parandada.
*Liialt lubav vanem kuulab last empaatiliselt. Ta aktsepteerib lapse vabandust, et see kõik on õpetaja süü, ja palub tal järgmisel korral rohkem pingutada. Ta võib öelda lapsele, et usub temasse, ja teha isegi ettepaneku rohkem vaeva näha, kuid ta ei aita lapsel tegelikult välja mõelda, kuidas asju muuta; ta ei paku välja mingit uut plaani, kuidas laps saaks päriselt omandada informatsiooni ja uusi oskusi. Kui laps näitab välja mingit haavatavust, näiteks oma hirmu, et ta ei oska matemaatikat või mingeid asju organiseerida, siis liigselt lubav vanem ei talu ärevust ning veenab lihtsalt last, et ta on selleks võimeline. Laps jääb oma muredega üksi.
*Ükskõikne. Mis tunnistus?
*Empaatiaga seatud piiride puhul küsib vanem, kas laps on ise sellise tunnistuse peale üllatunud, mis lapse arvates selliste tulemuste põhjuseks on ja mida ta saaks enda arvates ära teha, et materjal omandada ja hindeid parandada. Ta lepib lapsega koos kokku tegevusplaani, mis sisaldab hulganisti piire ja kõrgeid ootusi, sest kaotatu tuleb ju tasa teha. Kuid see ei käi nii nagu Viiburi sõjakoolis. Lapsevanem tunneb täielikku empaatiat selle suhtes, kui raske see muutus lapsele on. Lisaks sellele näeb ta end osaliselt vastutavana ja enda olulist rolli olukorra parandamisel. Ta toetab last, väljendades rahulikku lootust, nii et laps suudab sellest enda tekitatud august välja ronimisel oma ärevust juhtida.
Näete nüüd, kuidas see käib? Lapsevanemal, kes kasutab empaatiaga seatud piire, on sama kõrged ootused nagu autoritaarsel lapsevanemal, ning ta on laste jaoks samal määral liider. Kuid lapse ja vanema suhtes on rohkem partnerlust, mõistmist, kuulamist ja lugupidamist, nii et laps ei lähe kaitseseisundisse ja võtab suurema tõenäosusega vastutuse. Liigse lubamise ja empaatiaga seatud piiride kasutamise vahe seisneb kõrgemates ootustes ja oma ärevuse paremas reguleerimises, nii et laps leiab toetust, kui tal on raske. Ja lapsevanemate kaasatuse osa peaks nagunii selge olema: empaatiaga seatud piire kasutavad lapsevanemad on kõige enam kaasatud ja kontaktis, kui võrrelda neid nelja kasvatusstiili. Ilmselt just sellepärast ongi nad kõige õnnelikumad lapsevanemad.
Raamat “Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed” on täiesti uus lähenemisviis, mis puudutab vastutustundlike, võimekate ja rõõmsameelsete laste kasvatamist.
Laura Markhami mõneti ebatavalisena tunduvad nõuanded aitavad vanematel paremini mõista oma emotsioone ja neid ühtlasi ka valitseda. Tänu sellele õnnestub neil seada lastele normaalsed piirid, tunda empaatiat ja väljenduda selgelt – ning tulemuseks on hästi kasvatatud lapsed. Raamatus on palju näiteid vanusegruppide kaupa alates imikueast kuni üheksanda eluaastani.
Milline lapsevanem või vanavanem oled neist aga sina?
