Enn Eesmaa tagasivaade 17. juuni: Taani kuninganna Margrethe, Rootsi kuningas Karl XII ja Islandi iseseisvumine
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Seitsmeteistkümnenda juuni sündmustest jututeemasid valides oli kerge märgata, et paljud olulised sündmused ja sünnid on selle kuupäevaga läbi sajandite seotud kuningriikide ja impeeriumite jaoks oluliste arengutega. Aga otsustage ise. Keskendun Eestiga rohkem seotule, seega näiteks ei räägi pikemalt inglise kuningast Edward Esimesest, kes sel kuupäeval aastal 1239 sündis või siis Ottomani impeeriumi mõjuvõimsast sultanist Mehmed Teisest Suurest, keda seitsmeteistkümnendal juunil 1462 püüti mõrvata: Muide, untsu läinud veretööga oli ametis ajaloolis-originaalne Dracula ehk Vlad Kolmas Dracul, keda ta hirmunud alamad kutsusid aupaklikult Tepesiks, mis tõlkes tähendab teibasse ajajat. Küllap Dracula verega maiustamised on suuresti ilu- või peaks otse välja ütlema et kolekirjanduslik väljamõeldis, mis suuresti põhineb asjaolul, et Dracula lugusid on kirja pannud eranditult vaid välismaalased. Rumeenias on Vlad Kolmandal Draculal tänaseni pigem türklaste vastu edukalt sõdinud rahvuskangelase oreool.
Pisut pikemalt kommenteerin aga sündmust, mis leidis aset tänasel kuupäeval aastal 1397, mil Taani kuninganna Margrethe Esimene ühendas Kalmari linnas sõlmitud unioonilepinguga Taaniga nii Rootsi kui Norra, kuigi ta juba valitseski neid kolme kuningriiki, sisuliselt aga just selle tõttu.
Kalmaris krooniti kolme kuningriigi ühismonarhiks Erik Kolmeteistkümnes, keda tuntakse ka Pommeri Erikuna. Ta oli Margrethe Esimese õetütre poeg ning Kalmari kroonimispidustuste ajal oli vaid neljateistkümne aastane. Kuid isevalitsejad on oma tarkuses hullemaidki totrusi korda saatnud.
Tegelikult valitses ju Margrethe ise edasi ning tegi seda tõelise monarhina, jättis paljud ametipostid täitmata, suunas otsustavatele kohtadele peamiselt taanlasi, mis Rootsis ja Norras tekitas pahameelt, seda rohkem, et neis riikides valiti toona kuningaid. Kalmari unioon oli mõeldud sisuliseks vastukäiguks Saksamaa jätkuvale tõusule. Kalmari liitlasriikidel oli ühine välispoliitika, kuid suur siseautonoomia. Kuna taanlaste domineerimine polnud kaugeltki kõigile meeltmööda, tekkis aeg-ajalt ka Taani vastaseid mässukatseid. Neist märkimisväärseim oli Rootsis viieteistkümnenda sajandi kolmekümnendail aastatel Engelberkt Engelberktssoni juhtimisel. Ometi pidas Kalmari unioon Rootsit Kopenhaageni alluvuses kuni Gustav Esimese Vasa juhitud ülestõusuni ja kuningaks valimiseni aastal 1523. Taani-Norra unioon aga pidas vastu veel ligemale kolm sajandit ning lakkas olemast aastal 1814, mil Norra läks Kieli rahu kohaselt Rootsi valdusse.
Selle kuningriigi kuulsamaid, tegelikult aga üks edutumaid kuningaid Karl Kaheteistkümnes sündis seitsmeteistkümnendal juunil 1682 Stockholmis, kus sel päeval oli kasutusel veel Juliuse kalender. Karl Üheteistkümnes sai poja tõele au andes ka üsna õnnetul ajal. Väike Karl oli alles kolmeteistkümneaastane, kui tänases heaoluriigis algas suur näljahäda, mis kestis koguni kolm aastat. Kuningriik oli tõsises kriisis, novembris 1697 kuulutas Riksdag Karli täisealiseks ning temast sai Rootsi kuningas.
Sageli pisut kadedad ja kasuahned naabrid lõid kokku tekkinud olukorra plussid ja miinused, said saldoks soodsa ennustuse ning Taani, Venemaa, Saksimaa ja Poola alustasid Rootsi hävitamiseks aastal 1700 Põhjasõda. Peagi tuli agressoreil tunnistada, et Karl Kaheteistkümnes oli kõvemast puust kui nad oma unistustes olid ette näinud.
Peeter Esimene sai hävitava kaotuse osaliseks, kuigi kahjuks Eesti linna Narva all, mis taplustes kõvasti kannatada sai. Vene vägi oli linna piiranud seda nii-öelda ohvrimeelselt ja kaotusterohkelt vabastada püüdes mitu verist kuud. Õnneks olid Peetri sõjardid halva väljaõppega, ka suurtükke polnud venelastel piisavalt ning Narva pidas vastu, kuni Rootsi vägi Pärnu kaudu kohale jõudis.
Narva lahingust võttis osa umbes 24 tuhat meest, neist peaaegu pooled jäid langenutena vaenuväljale. Peeter Esimene oli esimeste seas ettenägelikult Narva alt lahkunud ning Vene väe riismed andsid rootslastele häbiväärselt alla. Võit Narva all andis Karl Kaheteistkümnendale võimaluse tõsisemalt ette võtta Saksa vägede purustamise Riia lähistel. Rootsi kuningas viibis Eestis üsna pikka aega, oktoobrist 1700 kuni järgmise aasta juunini. Taani väljus toona lootusetuna tundunud sõjast kohe peale Narva lahingut, Saksimaaga pusis Karl veel kuus pikka aastat.
Edust joovastunud kuningas mõtles oma uljuses vallutada koguni Venemaad, sest ta ei teadnud, et seda maad ei suuda vallutada keegi peale venelaste eneste. Loomulikult polnud ta aimugi Napoleoni ja Hitleri kuulsusetust karjäärist tulevikus ja nende säravatest kaotustest ning seepärast sõlmis Rootsi kuningas salaliidu Ukraina hetmani Mazepaga, keda suur osa slaavlastest peab tänase päevani äraandjaks. Ühisväe sõjakäik Venemaale lõppes juba aastal 1709 Poltava lahingus, sest Peeter Esimene oli üheksa aastaga tüki maad suuremaks arenenud, kuid võimalik, et talle oli keegi tõeline selgeltnägija ennustanud, et kuni Putini päevadeni pole Venemaal vaja ühtki välisvaenlast üleliia karta.
Põhjasõjas oli toimunud otsustav murrang, millest Karl Kaheteistkümnes, kes Poltava lahinguväljalt imekombel tervena pääses, ka kuningana enam ei toibunud. Ta põgenes Türgimaale ning sealset külalislahkust nautis Rootsi kroonitud pea uskumatult kaua, ligi viis aastat. Siis püüdis ta edutult organiseerida Stralsundi kaitsmist, tuli lõpuks Rootsi aastal 1715 tagasi, kuid õnn teda enam ei soosinud. Karl Kaheteistkümnenda ajal sai Euroopa suurriigist teisejärguline Põhjala riik, loomulikult kurnas Põhjasõda Rootsi niigi laokil majandust ning Karl Kaheteistkümnenda langemist Norra sõjakäigul detsembris 1718 võeti mõneski Rootsi ringkonnas vastu kohmakalt varjatud meeleheaga. Pfalzi dünastia viimseks esindajaks Rootsi troonil sai paariks aastaks lahingus surma saanud kuninga noorem õde Ulrika Eleonora, kes lõpetas absolutistliku kuningavõimu ajajärgu Rootsimaal.
Islandil tähistatakse täna iseseisvuspäeva, sest seitsmeteistkümnendal juunil 1944 kuulutas see rahvas end sõltumatuks Taani kuningriigist ja Islandi vabariigiks. Mõnigi küsib nüüd, miks Island iseseisvus alles nii hilja. Olukord oli selline, et Island kuulus Taaniga niinimetatud personaaluniooni, mis oli viisakam termin koloniaalsõltuvusele või okupeerimisele. Tegelikult oli küll vahe ka olukorra olemuses. Juba ülemöödunud sajandi lõpus sai Island Kopenhaagenilt loa piiratud omavalitsuseks.
Detsembris 1918 muutus saareriik peaaegu juba iseseisvaks, kuigi äsja mainitud personaaluniooni raames, mis äraseletatult tähendas seda, et Islandi välis- ja kaitsepoliitikat aeti ikkagi Taani pealinnast.
Kui see on iseseisvus, siis mis on sõltumatus? Nii said asjast aru ka islandlased ning jätkasid püüdlusi vabaduse suunas. Mais 1920 võeti vastu Islandi põhiseadus. Teises maailmasõjas viibisid Islandil alguses Briti, siis aga Ameerika sõjaüksused. Kui unioonileping Taaniga lõppes, korraldati Islandil mais 1944 uues sõjalis-poliitilises olukorras rahvahääletus, mille tulemusena kuulutatigi saareriik seitsmeteistkümnendal juunil vabariigiks. Islandi esimeseks presidendiks valiti juristiharidusega veteranpoliitik Sveinn Björnsson, kes jäi ametisse kuni oma surmani jaanuaris 1952. Täna on Islandil juba viies riigipea, esimene islandlasest politoloogiadoktor, vasakpoolsete vaadetega Olafur Ragnar Grimsson.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
