Enn Eesmaa tagasivaade 16. juuni: Waterloo lahing, koomik Stan Laurel ja James Joyce’i maailmakuulus romaan „Ulysses“
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Täna alustan mõnevõrra sõjakalt, sest kuueteistkümnendal juunil on mitmel rindel ägedaid lahinguid löödud. Kaks päeva enne kurikuulsa Waterloo tapluse algust olid kuueteistkümnendal juunil 1815
selle Belgia külakese lähistel üles rivistatud kaks armeed, Napoleon Esimese ja liitlaste oma. Prantsusmaa endisel imperaatoril oli kulumas niinimetatud sada päeva pärast Elbalt salaja Pariisi tagasijõudmist. Senati poolt oli ta kõrvaldatud, loobunud troonist oma poja kasuks, siis aga maapaost tagasi tulnud, kiiresti väikese armee kokku kogunud, monarhi Pariisist minema kihutanud, võimu taaskord enda kätte võtnud ning saavutanud mõnegi põhiministri toetuse.
Esimesel juunil 1815 andis NapoleonMarsi väljakul truudusevande konstitutsioonile, nädal enne Waterloo lahingut võttis üle prantsuse vägede juhtimise. Täna päevapealt kakssada aastat tagasi purustas äsja Napoleoni poolt marssaliks ülendatud Emmanuel de Grouchy Ligny külakese lähistel preislased, keda ülemjuhatas marssal Gebhard Leberecht von Blücher. Samal päeval suutis Napoleoni poolt vapramatest vapraimaks ülistatud marssal Michel Ney peatada Wellingtoni hertsogi Arthur Wellesley juhitud brittide pealetungi Quatre Bras’ lähistel.
Napoleon saatis Grouchy jälitama taganevat Blücheri armeed, kuid preislased tegid osava pettemanöövri ning kadusid prantslaste vaateväljast. Kuueteistkümnendal juunil 1815 andis Napoleon marssal Neyle käsu asuda Waterloo lahinguväljal pealetungile.
Päevase täpsusega sada kakskümmend üheksa aastat hiljem langesid Teises maailmasõjas Londonile esimesed Wernher von Brauni juhtimisel Peenemündes valmistatud esimesed natside tiibraketid V-ühed. Brittide pealinna purustasid veidi hiljem põhjalikumalt siiski V-kahed, mis olid esimesed ballistilised raketid maailmas. Neid lennutati Londonisse ligi poolteist tuhat ning kindlasti olete näinud filmikaadreid, milleks need surmarelvad võimelised olid.
On ju üldiselt teada, et inimesi nutma panna on hulga lihtsam, kui neid naerma ajada. Üks läinud sajandi kuulsamaid koomikuid oli kuueteistkümnendal juunil 1890 Inglismaal sündinud Arthur Stanley Jefferson, kes inimkonda aastakümneid naerutas Stan Laureli nime alla koos tüseda Oliver Hardy’ga. Noor Jefferson alustas koos Charlie Chapliniga legendaarse Fred Karno pantomiimitrupis. Koos rändasid nad ka USA-sse, kus etendusi anti. Selleks ajaks juba Stan Laureli nime all publikut naerutanud noor mees oli vajadusel esimene Chaplini dublant ja imitaator maailmas.
Esimesed filmiosad sai Laurel aastal 1917 ja üks neist viis ta kokku algaja koomiku Oliver Hardy’ga filmis „Õnnelik koer“. Maailm ei avastanud neid kohe, meeste järgmine ühisfilm „45 minutit Hollywoodis“ esilinastus alles üheksa aasta pärast.
Koomikupaari põhifilmid tehti kolmekümnendatel aastatel. Nende „Mängutoos“ tunnistati aastal 1932 Oscari vääriliseks lühifilmiks. Pikkade naljafilmide paremikku kuulusid „Võõrasteleegionis“, „Mustlaslaagris“ ja „Lennuässad“. Stan Laurel oli ka paljude filmide väljamõtleja ning produtsent.
Naerutandemi täht hakkas tuhmuma sõja aastail, mil lapsikult heasüdamlikud jandid surmtõsiseks muutunud maailma enam naerma ei ajanud. Nende viimane menukas film oli „Härjavõitlejad“ aastast 1945. Mehed tegid panuse lavaesinemistele ning lõikasid loorbereid Inglismaal. Pärast Hardy surma aastal 1957 lõpetas Stan Laurel avalikud esinemised. Kolme aasta pärast anti talle elutöö-Oscar teedrajavate saavutuste eest kinokomöödia arengus.
Soomerootslane Eugen Schauman polnud mingi naljamees, veel vähem külahull. Ta oli Soome kindrali poeg, kõrgesti koolitatud intelligentne inimene, kes otsustas elu hinnaga pöörata maailma tähelepanu oma sünnimaa kurjadele oludele Vene kotka küünte all. Kuueteistkümnendal juunil 1904 tulistas Schauman kolm korda Soome kindralkuberneri Nikolai Bobrikovi Senati teise korruse trepil ning seejärel surmavalt ka iseennast. Schaumani taskust leiti kiri tsaarile, milles mees kinnitas, et Bobrikovi surmas ei tasu otsida mingit salaliitu. Kahjuks ei muutunud otsekohe midagi. Bobrikovi järglaseks sai veel samal kuul vürst Ivan Obolenski, keda soome rahvas austas ja armastas niisama vähe, kui eelmist kindralkuberneri. Kui aastal 2004 küsiti rahva arvamust, kes on olnud läbi aegade suuremad soomlased, osutus Eugen Schauman sada inimest sisaldavas eliitnimekirjas koguni kolmekümne neljandaks.
Maailma kultuuriloos on üsna vähe tippteoseid, milles on kuupäeva täpsusega ära märgitud, millal selle tegevus toimub. Üks selliseid haruldusi on James Joyce’i maailmakuulus romaan „Ulysses“, milles on juttu kuueteistkümnendal juunil 1904 peamiselt peategelase Leopold Bloomiga toimunust. See on vaid kokkusattumus, et samal päeval ja aastal leidis Helsingis oma otsa kindralkuberner Bobrikov, kes iirlastele mitte midagi ei öelnud, ega vist tänagi rohkemat tähenda. Raamatu ülesehituses on hoopis palju ühist legendaarse „Odüsseiaga“. Romaani tegevuskohaks on Dublin, mis selles linnas sündinud autorile oli hästi tuttav. Sama kinnitab ka James Joyce’i Itaalias kirja pandud menukas novellikogu „Dublinlased“.
Oma elukevade elamustest ja mõtisklustest saab aimu, kui lugeda romaani „Kunstniku noorpõlveportree“, eriti kui jälgite Stephen Dedaluse ettevõtmisi selles raamatus. Kahe maailmasõja eest varjus James Joyce Zürichi rahusse. Nendest aegadest on mõndagi jäädvustunud ta näidendis „Pagulased“.
Suurromaan „Ulysses“ jõudis lugejateni autori neljakümnendal sünnipäeval veebruaris 1922. Joyce kasutas kirjutamisel niinimetatud teadvuse voolu tehnikat, mis tähendab vähest reaalsuse kujutamist, seda rohkem aga sisemonoloogide kaudu inimese tundemaailma süüvimist.
Joyce’i teostes satute kummalisse aegruumi, sest romaani aeg on midagi muud, kui kella ja kalendriga mõõdetav. Seega kätkeb romaani „Ulysses“ tegevusaeg kuueteistkümnes juuni 1904 tegelikult hoopis pikemat ajaperioodi, antud teoses Dublini reklaamiagendi juudisoost Leopold Bloomi tervet elu.
Bloom ilmus esimest korda Joyce’i teose lehekülgedele juba „Dublinlastes“. Lugejatele need teosed meeldisid, eriti aga veel Leopold Bloom. Mõnevõrra uskumatugi, kuid täna tähistatakse paljudes riikides Bloomipäeva, mis originaalis kõlab Bloomsday romaani „Ulysses“ peategelase, kuid küllap ikka ka autori austuseks. Kaks aastat enne surma ilmus Joyce’i viimane romaan „Finnegans Wake“, milles kirjanik paljude asjatundjate arvates kasutas erakordselt komplitseeritud inglise keelt. Neil aegadel oli James Joyce juba praktiliselt pime, autor ise tunnistas ühes kirjas, et teost alustades oli tal suuri raskusi sulepea leidmisega. Kui töövahend aga käes alustas Joyce romaani „Töö käib“, mis hiljem muutus meile tuntud teoseks „Finnegans Wake“. Joyce’i lühiiseloomustus teose kohta mahub lausesse „Leopard ei saa lahti oma laikudest“. James Joyce sisenes igavesse rahusse jaanuaris 1941 tema jaoks igiturvalises Zürichis. Ta sümpaatne rohkem kui täispikkuses skulptuur vaatab ühel Dublini tänaval läbi prillide taeva ja tähtede poole otsekui otsiks või näeks kirjanik seal midagi, millest James Joyce oma maises elus oleks võinud ehk isegi pidanud, kuid millegipärast jättis paberile panemata.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
