Enn Eesmaa tagasivaade 15. juuni: Benjamin Franklin ja džässivirtuoos Erroll Garner
Tere teile. Soovin kõigile head viidipäeva, mil vanarahva tarkuse soovitusil oli vaata et viimnepäev kapsaste istutamiseks. Hiljem ei kasvatanud elukogemuste põhjal kapsad enam päid. Kuna viidipäev langes maarahva jaoks kõige kibedamale tööajale, sulas aastatega see kokku jaanipäevaga, mil ju niiku nii pidu peeti ja hommikuni üleval oldi. Viidipäev oli enam-vähem teada veel üheksateistkümnenda sajandi alguses. Balthazar Russowi andmetel aga peeti viidipäevast kõvasti lugu keskaja Eestis. See, et viidipäev oma alguse sai neljanda sajandi usumärtrist kellestki Vitusest oli juba me esivanemate esivanemail ammu otsekui tuul peast viinud.
Muide täna tähistatakse kogu maailmas Tuulepäeva, mis annab inimestele võimaluse pisut süveneda tuulte pööriseisse, selle me planeedil sadade aastate eest elanud inimeste arvates ei tea kust tuleva ja kuhu kaduva nähtuse olemusse, et sedaviisi tuulte kasulikke kasutusvõimalusi kaaluda. Tuulepäeva tähistatakse täna meil Eestiski. Ruhnu saarel toimetatakse väiketuulikute iseehitamise töötoas. Selle mõtteka ürituse korraldasid Eesti Tuuleenergia Klaster koos Eesti Arengufondi energiaühistute programmiga. Asi on pingutusi väärt, sest kogu maailmas võtab tuuleenergia kasutus üha rohkem tuult tiibadesse. Ainuüksi mullu investeeriti vastavasse tööstussektorisse ligi sada miljardit dollarit. Euroopa Liidus kaetakse praegu koguni kümnendik energiavajadusest tuulest mitte viidud vaid käivitatud tehnoloogiatega.
Benjamin Franklinit huvitas tuul, mis äikesepilvi taevalaotusse ajas, eriti aga neist pilvedest maa poole sähvatanud purustavad välgunooled, mida tavalised inimesed kardavad, geenius aga nägi selles ilmastikunähtuses inimestele kasulikku potentsiaali. Täpselt ei mäleta seda enam keegi, kuid traditsiooni kohaselt viis Franklin viieteistkümnendal juunil 1752 eksperimendi näol ellu oma idee tõestamaks, et äike on elektriline nähtus. Selleks oli ilm piisavalt pikseline ning Franklin sai oma tuulelohe otse pajapõhjana mustavasse äikesepilve lennutada. Geeniuse ettenägelikkus osutus tõeks – märja lohenööri külge kinnitatud tavalisest võtmest lendas sädemeid. Lisaks rõõmule teoreetilise suursaavutuse puhul viis uus olukord Franklini õnnelikule ideele piksevarras inimkonnale välja mõelda.
Selle suurmehe kohta võiks mõnes viktoriinis küsida: „Mitmes USA president oli Benjamin Franklin?“. Vaatamata tuhandete inimeste ettekujutuslikule arvamusele polnud Franklin kunagi selle superriigi liider. Sellegipoolest ilmestab ka täna selle inimese portreepilt maailma üht hinnalisemat, sajadollarilist rahatähte. Tulevane riigimees, teadlane ja publitsist sündis jaanuaris 1706 Bostonis. Ta oli erakordselt lasterikka perekonna kümnes poeg, kuid tal oli veel viis õde. Franklin seenior oli Bostoni tuntumaid seebi- ja küünlameistreid. Isa värkstuba sai peagi ka Benjamini töökohaks, kuid seebivalmistamisest rohkem huvitus poiss lugemisest. Koolis sai ta käia vaid kaks talve ning siis alustas tööd oma venna trükikojas. Viis aastat tegutses Benjamin trükkalina, kuid samal ajal jätkas õpinguid, luges palju ning hakkas oma mõtteid kirjasõnas väljendama. Ta saatis valenime all oma venna lehele kaastöid ja need trükiti ära.
Vähe sellest, Franklini mõtted tekitasid vastukaja, vahel tormilistki. Aastal 1723 läksid vennad millegipärast tülli, Benjamin lahkus Bostonist ja kolis Philadelphiasse. Pennsylvania osariigi kuberneri soovitusel purjetas Franklin Londonisse, et seal trükimasinaid osta ja oma tööstust alustada. Juhtus nii, et kuberner ei andnud Franklinile lubatud raha ja mees pidi Londonis kaks aastat töötama, et trükimasinad ära osta. Tagasi Philadelphiasse jõudis Franklin aastal 1726, avas oma trükitööstuse, võttis naise, sai isaks, kuid poeg suri neljaselt. Franklinite tütar elas siiski oma vanematest kauem.
Benjamin Franklin asutas kohalikult tuntud ajalehe „Pennsylvania Gazette“, kirjutas Richard Saundersi pseudonüümi all „Vaese Richardi almanahhi“ ja trükkis oma masinatega osariigi rahatähti. Franklini initsiatiivil sai Pennsylvania esimese avaliku raamatukogu, tänu temale alustasid tegevust tuletõrje, politsei ning Pennsylvania ülikooli eellane Philadelphia akadeemia. Ta asutas ka esimese poliitikute vaidlusklubi Junto.
Aastal 1744 leiutas Franklin ahju, mis varasematest tunduvalt vähem tossas. Samalaadset ahju kasutatakse paljudes maakohtades veel tänagi. Samal ajal alustas Põhja kolooniate peapostmeistriks valitud Franklin katseid elektrivooluga, mis viisidki tulemuseni, millest meenutuslõigu alguses rääkisin. Franklin müüs varsti oma trükitööstuse maha ning pühendus teaduseksperimentidele. Ta lõi ühtse elektriteooria, mille kohaselt keha võib olla elektriga laetud positiivselt või negatiivselt olenevalt sellest, kas keha sisaldab elektrit tasakaaluolekuga võrreldes rohkem või vähem. Poliitökonoomias jõudis Franklin ühena esimestest väärtuse olemuse mõistmiseni. Ta valiti osariigi seadusandlikku kogusse, kus töötas 14 aastat. Franklin esindas oma osariiki Kontinentaalkongressil ning tegi juba siis ettepaneku kolooniate ühinemiseks. Paraku pidas enamus seda ideed enneaegseks. Viis järgmist aastat esindas Benjamin Franklin Ameerika kolooniaid Londonis, võttis siis osa Teisest Kontinentaalkongressist ja oli üks Iseseisvusdeklaratsiooni koostajaist. Thomas Jefferson ütles hiljem, et Franklin oleks võinud Iseseisvusdeklaratsiooni teksti ka ise valmis kirjutada, kuid ta sõbrad arvasid, et siis oleks selles olnud liiga palju naljalugusid.
Aastaid töötas Franklin saadikuna Pariisis, tegi palju liidu sõlmimiseks Prantsusmaaga ja võttis aktiivselt osa rahulepingu sõlmimisest Suurbritanniaga. Benjamin Franklinist sai kuulsaim ameeriklane Pariisis, kuningas Louis Kuueteistkümnes autasustas teda ordeniga. Franklin pöördus Philadelphiasse tagasi alles aastal 1785, jätkas tegutsemist mitmel alal, kuid haigestus ja oli elu lõpuni voodihaige. Vaid mõni kuu enne lõplikku lahkumist koostas Franklin USA Kongressile esimese üleskutse orjuse kaotamiseks. Benjamin Franklin suri aprillis 1790.
Toona olid tulevase džässivirtuoosi Erroll Garneri esivanemad alles orjad. Vaid viiekümne viie aastaseks elanud ja viieteistkümnendal juunil 1921 sündinud klaverikunstnik on täiesti eraldiseisev nähtus pianismiloos. Ta ei jäljendanud kedagi ning proffide hulgas pole ka Garneri matkijaid olnud. Seda rohkem aga taidlustasandil. Pittsburgist pärit Garner ei tundnud nooti, kuid lõi oma stiili, millest vaimustusid isegi ta konkurendid. Koos oma vanema venna Lintoniga alustas Erroll klaverimänge juba kahe aastasena. Seitsmeselt esines ta kohalikus raadios. Ta oli alles kuusteist, kui mängis juba kohaliku saksofonikuulsuse Leroy Browni ansamblis. Nooruses mõjutas Garnerit Zez Confrey ja Fats Walleri stiil. New Yorgi vallutamist alustas Garner aastal 1944. Ta mängis tavaliselt koos oma trioga või soleeris. Kuulajaid vaimustas Garneri esinemisi saatev musikaalne mõmin ning pianisti võime mängida raskeid palu ilma klaviatuurile vaatamata. Kriitikud märkasid kiiresti ta sarnasust teise Pittsburgist tõusnud pianisti Earl Hinesiga.
Supertähtede hulka tõstis Erroll Garneri ta koostöö esisaksofonist Charlie Parkeriga. Pianisti menu rohkendas ta helilooming. Selle pärl „Misty“ jääb veel kauaks džässi lemmiklugude hulka. Paljude arvates oli Erroll Garner džässi Debussy. Pianist töötas palju ja kiires tempos. Ta plaadistustest räägitakse legende veel tänagi. Väga vähesed on suutnud ühe päevaga sisse mängida kolm plaati, pealegi ühe ja ainsa korraga. Garner andis lugematu arvu kontserte mitmel kontinendil. Ometi hinnatakse eriti kõrgelt Garneri oskust süvenenult ja intiimselt musitseerida. Algajatele pianistidele peaks tuttav olema Garneri tuntud soolode üleskirjutused, mida tegi klahvigeeniuse sõber ja kolleeg Morris Feldman. Aastal 1975 maestro haigestus ja lõpetas avalikud esinemised. Erroll Garner hääbus igaviku-uttu jaanuaris 1977.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
