Enn Eesmaa tagasivaade 12. juuni: üldlaulupidu Tallinnas, Nelson Mandela vangistamine ja Chick Corea
Sedakorda alustan türklastega seotud tähtpäevadest. Kaheteistkümnendal juunil 1683 asus Türgi vägi piirama auväärset kultuurilinna, mil nimeks Viin. Täpselt kaheksa aastat hiljem sai Türgi sultaniks Ahmed Teine, kes niisamuti oli esimese numbri vallutaja ning piiraja.
Paljusid piire ületava elektrilise telegraafi patenteerisid kaheteistkümnendal juunil 1837 William Cooke ja Charles Wheatstone, kes hiljem rüütliks löödi.
Päevapealt seitse aastat hiljem saabus Tallinna Soome lauluisa, „Kalevala“ koostaja Elias Lönnrot, kes meile tuli mõistatusi koguma või vähemalt nende autentsust kontrollima, sest tal oli lõpetamisel koguteos „Soome rahva mõistatused“, milles olid sees ka 135 eesti mõistatust.
Kohtumisel Kreutzwaldiga oli Võrus tõenäoliselt kõne all ka üldlaulupidude mõte ja soov neid Eestis korraldama hakata. Igal juhul kaheteistkümnendal juunil 1880 peeti esimest korda üldlaulupidu Tallinnas ja see oli kokkuvõttes juba kolmas kord, kui me rahvas oma otsustavust inimestena tunda lauludes väljendas. Pealinnas oli varemgi korraldatud massiüritusi, isegi ühislaulmisi, kuid need olid kõik sakslaste tegu ja nägu. Nüüd oli aga tegemist esimese vägeva eesti peoga. Ilm oli ilus ja pasunakoorid mängisid linnarahva äratuseks. Rongkäik algas „Lootuse“ seltsi maja eest ning siis liiguti Kaarli kiriku poole, kus peeti vabaõhu jumalateenistus. Rongkäik jätkus ning läbis kogu linna, jõudes lõpuks Kadrioru peoplatsile. Kuulajaid olnud üle kümne tuhande. Kontserti alustas Väägvere pasunakoor, siis järgnes 16 koorilaulu. Ühendkoori juhatas esimene kutseline eesti muusik Johannes Kappel, kes dirigeeris ka enda kirjutatud laule „Ööpik“ ja „Laulgem“. Tuntumatest lauludest kõlasid Karl August Hermanni „Ilus oled, isamaa“ ning Aleksander Kunileiu „Sind surmani“. Pidukõne pidas Jakob Hurt. Kahjuks ei saanud Tallinna sõita aukülalisteks kutsutud Kreutzwald ja Köler, kelle kirjaläkitused küll rahvale ette loeti. Peo korraldajate auks toimus hiljem pidusöök, millest sedakorda võisid esimest korda osa võtta ka naised. Pidutseti aga mehemoodi ning viimased virged olla magama lahkunud alles kell kolm hommikul, nagu ühel tõsisel eesti peol hiljemgi kuuldavasti juhtunud on.
Me järgmine lugu on ühest tõsisest aatemehest, kes täna täpselt viiekümne ühe aasta eest eluks ajaks vangi mõisteti. Nelson Mandela karmi otsusega lõppenud kohtuprotsess sai alguse juba läinud sajandi teise kümnendi alguses, mil asutati mitmerassiline rahumeelsete reformide teel kontinenti demokraatia suunas juhtiv organisatsioon Aafrika Rahvuskongress. Nelson Mandela sündis kuus aastat pärast ANC loomist. Tema aitas aastal 1943 moodustada organisatsiooni noorteosakondi.
Kahjuks polnud ühiskond veel kaua muutusteks valmis ja pärast Sharpville’i massimõrva aastal 1960 otsustasid Aafrika Rahvuskongressi liidrid, et aitab põskede ettesättimisest ning otsustati võitlust alustada. Võim oli aga nende vastu ning Aafrika Rahvuskongressi tegevus keelustati juba järgmisel aastal. Mandela moodustas koos oma mõttekaaslastega sissiarmee „Rahva oda“.
ANC liidrid, teiste hulgas ka Johannesburgi jurist Nelson Mandela vahistati. Aastaid suutis ta arreteerimisest pääseda ning teda kutsuti tunnustavalt Mustaks Pimperneliks. Mandelale pakuti mitu korda tehinguid, et vanglast pääseda, kuid mees ei taganenud apartheidivastastest nõudmistest. Nelson Mandela ja ta kaaslaste kohtuprotsess vältas kaua ning süüdistatav kasutas kohtuistungeid oma organisatsiooni ja selle eesmärkide tutvustamiseks. Tavaliselt Mandela lõpetas oma kõned sõnadega „Õiguse eest elada olen valmis surema“.
Kaheteistkümnendal juunil 1964 algas Mandela eluaegne vanglakaristus Kaplinna Robbeni saare ülikindlas türmis. Kuigi Mandela ei pidanud oma karistust lõpuni kandma, jäi mees siiski trellide taha kahekümne kaheksaks aastaks! Temast kujunes planeedi kuulsaim poliitvang. Aastal 1990 päästis Lõuna-Aafrika tollane riigipea Frederik Willem de Klerk Nelson Mandela uuesti vabadusse ning temast sai mustanahaliste kodanikuõiguste eest võitlejate ning apartheidi kaotamist nõudjate liider. Kolme aastaga oli rassirežiim Lõuna-Aafrikas murendatud ning peagi korraldati kõiki rasse hõlmavad vabad valimised.
Mais 1994 valiti kunagise hõimupealiku poeg, aastaid karjapoisina leiba teeninud Nelson Mandela ülekaalukalt Lõuna-Aafrika Vabariigi esimeseks mustanahaliseks presidendiks. Koos endise riigipea Frederik Willem de Klerkiga pälvis Mandela aastal 1993 teenitult Nobeli rahupreemia. Üks detsembris 2013 igavikku hääbunud Nelson Mandela mõttetarkustest kõlab nii: „Olemaks vaba ei piisa vaid ahelatest lahtisaamisest, vaid edasi tuleb elada viisil, mis aitab kaasa ja austab teiste vabadust“. Meil eestlastel aga tasuks kõrva taha panna suurmehe järgmine arvamus: „Kui tahad vaenlasega rahu sõlmida, pead õppima temaga koostööd tegema. Siis saab vaenlasest hoopis sõber“.
Oma rassi väärikas esindaja muusikas on täna täpselt seitsmekümne nelja aasta eest Massachussettsis sündinud Armando Anthony Corea, keda džässi ja popmuusika austajad tunnevad Chick Coreana. Poisipõlvest peale unistas pillimehe poeg Armando muusikast, ta esimeste eeskujude hulgas olid nii Mozart ja Beethoven, kui ka dzässigurud Horace Silver ja Bud Powell. Klaverit hakkas poiss õppima juba neljaselt. Koolis peeti teda imelapseks. Corea õppis mõni aeg nii Columbia ülikoolis, kui New Yorgi kuulsas Juilliardi kõrgemas muusikakoolis, kus end täiendanud ka mõned eestlased. Corea tuntus levis ning aastal 1962 mängis ta juba Mongo Santamaria ansamblis. Järgnes koostöö Stan Getzi, Herbie Manni ja Sarah Vaughaniga.
Järgmine etapp oli kolm aastat väldanud ühislooming kõigi poolt ülistatud Miles Davisega ning esimesed katsetused elektridžässis. Chick Corea mäng Fender Rhodesi klaveril oli tollane tipptase, mida hästi jäädvustas plaat „In a Silent Way“. Chick Corea esimeses legendiks arenenud avangardansamblis „Circle“ mängisid Anthony Braxton ja Dave Holland. Seitsmekümnendatel mängis Corea oma ansambliga Return to Forever rockdžässi. Siis sai temagi millegipärast mõjutusi saientoloogiast, mis kõlakuju omandas süntesaatoril Moog. Seda aega jäädvustavad albumid „No Mystery“ ja „Romantic Warrior“. Mõnikord esines Corea koos oma naise, laulja Gayle Moraniga, keda tavaliselt saatis akustilisel klaveril. Järgmisel kümnendil tõi džässi mõndagi uut Corea Elektric Band ning pisut hiljem Akoustic Band. Aastal 1992 asutas Chick Corea plaadifirma Stretch Records, mis hiljem sai veelgi suurema firma Concord Records filiaaliks. Corea asus plaadistama ka süvamuusikat ning jätkas viljakat koostööd maailma tipptasemel vibrafonimängija Gary Burtoniga.
Uusi võimalusi pakkus sekstett Origin, hiljem Vigil, millega Corea on edukalt mänginud akustilist džässi. Chick Corea ulatusliku loomingu hulka kuulub lisaks džässimuusikale muuhulgas kaks klaverikontserti, neist teise kirjutas ta Mozarti kahesaja viiekümnendaks juubeliks. Kakskümmend kaks korda Grammy auhinna võitnud Chick Corea alustas äsja Austrias oma maailmaturneed, mis vältab mitu kuud. Meile kõige lähem kontsert toimub staari kodulehekülje andmetel Kopenhaagenis üheksandal juulil. Siis musitseerib Chick Corea koos teise džässilegendi Herbie Hancockiga.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
