Enn Eesmaa tagasivaade 11. juuni: Henry VIII, Ben Jonson ja Richard Strauss
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Tere teile kõigile. Kutsun teid tänagi meil praegu käsil oleva päeva ajaloolisi tähetunde meenutama. Ja neid on palju, sest üheteistkümnes juuni on rikas kuulsate inimeste sündide ning sündmuste poolest, mida juba ammu peetakse ajaloolisteks.
Alustame värvikas-patusest inglise kuningast Henry Kaheksandast, kes täna täpselt 506 aastat tagasi võttis naiseks piltilusa, kuid kahjuks poja sünnitamiseks kidura Aragoni Katariina, tõenäoliselt aimamata, et naitumisest saab tema jaoks otsekui eesmärk omaette. Kõik see tõi kaasa suure usutüli ning anglikaani kiriku tekkimise, rahuldamaks Henry Kaheksanda rahuldamatust. Ning need olid segadused maiste ja taevaste jõudude vahel, pingeid ja plahvatusi oli rohkem kui rohkesti ka kuningriigis eneses, mis kõigiti kärises.
Veerand sajandit pärast Henry Kaheksanda surma sündis teine kuueteistkümnenda sajandi suurmees, kes kuulsaks sai juba järgmisel aastasajal. Üheteistkümnendal juunil 1572 alustas Londoni vanalinnas Westminsteris oma eluteed Benjamin Jonson, kes maailma kirjandusklassikasse jääb Ben Jonsonina. Ta saavutus on seda märkimisväärsem, et Jonson oli William Shakespeare’i kaasaegne. Suuta sellise üligeeniuse kõrval välja paista on mitu korda raskem kui talendihõredamal maastikul. Ben Jonsoni lapsepõlv oli raske. Oma isa ta ei näinudki, sest Jonson seenior suri kuu aega enne poja sündi. Ema läks peagi mehele müüriladujale. Jonsoni anne ilmnes juba Westminsteri koolis, kus ta juhendajaks oli tuntud õpetlane William Camden. Kuigi Ben Jonson ei käinud ülikoolis, sai ta hiljem nii Oxfordi kui Cambridge’i audoktoriks. Noor Jonson oli tuline mees, oma isa kombel oli temagi aktiivne protestant ning võitles edukalt isegi paaril duellil oma usutõde relvaga kaitstes. Oivalise huumorisoonega Ben Jonsoni lausa jälitasid õnnetused. Ta seitsmeaastane poeg suri katku. Isa hakkas jooma ning elas mõni aeg riski piiril, mida peenemalt väljendudes võiks nimetada ka boheemluseks. Kuulsaks kirjutas Jonson end aastal 1598 avaldatud meisterliku Elizabeth Esimese aegade komblusekomöödiaga „Igaüks oma loomuse järgi“, mis oli pühendatud ta õpetajale Camdenile. Varsti pärast seda rippus Jonsoni elu jälle juuksekarva otsas.
Ta kutsus duellile kohaliku näitleja Gabriel Spenceri, kes kahevõitlust üle ei elanud. Kirjanik vangistati ja ta pääses üle noatera surmanuhtlusest. Vabanemist tähistas Jonson uue meistritööga „Igaüks oma loomuse vastu“. Kui arvate, et sellega Ben Jonsoni kriitilised eluhetked lõppesid, siis eksite rängalt. Peagi oli ta uuesti vanglas, sest kirjutas koos John Marstoni ja George Chapmaniga näidendi, milles üsna ühemõtteliselt tögati uut briti kuningat, Mary Stuarti poega James Esimest.
Kaks vähemtuntud kirjanikku vangistati otsekohe, Jonson järgnes neile türmi vabatahtlikult, kinnitades, et näidendi autorite hulgas oli ka tema. Jonson pääses seegi kord suhteliselt kergesti, osalt seetõttu, et menukirjanik hakkas õukonna teatri tarbeks kirjutama niinimetatud maskimänge. Ben Jonsoni suurimaks meistriteoseks peetav satiiriline komöödia „Volpone“ ilmus kaks aastat pärast Elizabeth Esimese surma ning uue kuninga troonile tõusmist aastal 1605. Volpone oli Jonsoni raamatus Veneetsia ahne ja lastetu aadlik Volpone, mis itaalia keeles tähendab kavalat rebast. Teos annab detailiderohke ülevaate Elizabethi aegse Inglismaa madalast moraalist ja hinge- ning ihulodevusest, ennekõike aga ärimeeste himurast saamahimust, mis Ben Jonsonile viha tegi. Ta kirjutas veel terve rea komöödiaid, kokku üle kahekümne, nende seas on tuntumad „Alkeemik“ ja „Pärtlilaat“. Ben Jonson elas paarkümmend aastat oma sõbrast ja konkurendist Shakespeare’st kauem, oli vanemas eas üsna tõbine ning üle mõistuse paks. Tänase päevani inglise kirjandusklassikute eliiti loetud Ben Jonson suri kuuekümne neljaselt augustis 1637 Londonis.
Nüüd aga meenutame üht sündi, millest sai alguse kuulsa sakslase elu. Ütleme, et on üheteistkümnes juuni 1864 ning mõtteliselt oleme Münchenis. Sel kaugel päeval nägi kohaliku metsasarvemängija peres ilmavalgust poiss, kellele pandi nimeks Richard. Strauss oli juba ta isa ja vanaisa. Isa-papa ei sundinud poega õppima oma kapriisset pilli, vaid Richard harjutas klaverit ja viiulit, peagi asus koguni kompositsiooni õppima, sest noormees oli väga andekas.
Oma esimese sümfoonia kirjutas Richard Strauss juba kuueteistkümneselt, teise neli aastat hiljem. Sinna vahepeale aga mahtus veel isale kirjutatud esimene metsasarvekontsert. Straussi dirigendikarjäär algas edukalt ja peagi oli ta tollaste tippude hulgas. Richard Strauss dirigeeris Meiningenis, Münchenis ja Weimaris. Kuulsaks heliloojaks kirjutas Strauss ennast sümfooniliste poeemidega. Neist esimene oli „Don Juan“, mille esiettekanne toimus aastal 1889. Siitpeale lõi Richard Strauss terve rea teoseid, mis põhinevad ajaloost või maailma kirjandusklassikast tuntud tegelastel.
Sümfoonilised poeemid „Till Eulenspiegel“ ja „Nii kõneles Sarathustra“ valmisid veel üheksateistkümnendal sajandil. Straussi kuulsamaid oopereid „Salome“ Oscar Wilde’i teose ainetel esietendus aastal 1905. Antiigist inspireeritud „Elektra“ oli samuti ekspressionismi sugemete ning moonutatud harmooniatega ooper, mis omas ajas oli uuenduslik, seda eriti orkestri kasutamise pärast. Richard Straussi kuulsaim ooper on siiski koomiline „Roosikavaler“, mis põhineb Viini olustikumuusikal. Sellegi teose libretist oli Hugo von Hoffmanstahl, kelle „Elektra“ töötlusest sai mõni aasta varem samanimeline lavateos. Retroromantiline „Roosikavaler“ valmis tavatult kiiresti ning esietendus Dresdenis triumfaalselt jaanuaris 1911. Strauss jätkas tööd dirigendi ja heliloojana veel aastaid. Ta oli Berliini ja ka Viini Riigiooperi peadirigent.
Kui juhtute Austria pealinna ja teil on mõni tund vaba aega, otsige üles maja, milles aastaid elas Richard Strauss. See asub väikese väljaku ääres, mida kaunistab Papageno kuju, ümber nurga aga ootab külastajaid „Papageno“ hotell. Selle hoone vastas üle tee aga näete Punase Risti lippu, mis lehvib hoonel, milles elas aastaid ooperikunsti suur reformaator Christoph Willibald Gluck. Siis saab igaüks aru, miks Viini kohta öeldakse, et kõik linnad on kaetud asfaldiga, Austria pealinn aga kultuuriga. Lisaks kokku viieteistkümnele ooperile kuulub Richard Straussi loominguparemikku ka umbes 200 laulu, mis tänagi kõlavad sageli ja parimas esituses. Strauss elas kõrge vanaduseni ning hääbus vaikuse maile pärast sõda septembris 1949 Garmisch-Partenkirchenis. Richard Straussi mõjusid on selgesti kuulda Bartoki, Schönbergi ja Szymanovski loomingus. Kuid ega teda ka kõik ei kiitnud ega hinnanud.
Igor Stravinski oli Straussi loomingu innustunud vastane, kuigi esindas isegi üsna samasugust uuendusmeelsust süvamuusikas. Võimalik, et just seetõttu, et tegemist oli konkurendiga, mis ju sageli isegi suurimate annete vahel tavainimesele arusaamatuid pingeid tekitab. Lev Tolstoi ei võinud kannatada Fjodor Dostojevski loomingut ja nimekirja võiks veel pikalt jätkata.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
