Enn Eesmaa tagasivaade 10. juuni: Aleksander Suur ja Judy Garland, Liza Minnelli ema
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Täna alustan ühest maailmanimega poeedist, kelle surmapäeva ta riigis tänaseni tähistatakse rahvuspühana. Vormiliselt kõlaks nagu viktoriiniküsimus, kuid sisuliselt on kindlasti teil paljudel vastus küsimatagi teada, sest tegu on Portugaliga ning selle kauni riigi rahvuspoeedi Luis Vaz de Camoesiga.
Tema sünnipäeva ja isegi aastat ei mäleta täpselt enam keegi, kuid surmapäev oli sel andekal mehel kümnes juuni 1580. Kirjaniku elust võiks ja portugallased ehk koguni peaks tegema täispika mängufilmi või mõne osaga seriaali, sest de Camoesi elu oli värvikate seikluste rohke. Ta õppis tõenäoliselt Coimbra ülikoolis, kogutud teadmisi vaevalt et kasutas palgasõdurina Põhja-Aafrikas, kus ühes lahingus mauridega kaotas oma parema silma. Camoes võttis osa mitmest olulisest avastusretkest. Ta elas Mosambiigis, Goas ja Macaos ning oma sünnimaale naasis de Camoes alles kümme aastat enne surma Lissabonis. Kirjanikku teavad ja austavad portugallased sonettide, oodide ja laulude põhjal. Poeedi tähendus oma rahvale on sedavõrd suur, et nad ise kutsuvad sageli portugali keelt Camoesi keeleks ja sellega on kõik öeldud. Luis Vaz de Camoesi suurteose nimi on „Lusiaadid“. Neis ta kirjeldas ning jäädvustas oma rahva avastus- ja vallutusretki, millest mõnikord ka ise osa võttis.
Tema vägiteod siiski kahvatuvad inimkonna ühe ülima ja legendaarsema vallutaja Aleksander Suure võitude ja saavutuste kõrval. Temagi puhul pole sünnipäeva osas täpsemat selgust, aasta oli kindlasti miinusmärgiga 356. Ka surmadaatumi osas on kahtlejaid, kuid peamised teabeteosed kasutavad surres vaid kolmekümne kahe aastase suurmehe lahkumispäevana kümnendat juunit aastal 323 enne Kristust.
Ometi piisas Aleksandrile vaid kolmeteistkümnest aastast, et vallutada, tagasi vallutada ning rajada üüratu impeerium, mis ulatus Makedooniast kuni Induse jõeni, kui vaatlusteljeks valida Ida-Lääs. Aleksandri isa oli Makedoonia kuningas Philippos Teine. Poisi õpetajaks oli Platoni õpilane, kuid niisama legendaarne Aristoteles. Aleksander käis tihti isaga koos sõjakäikudel ning nägi ja kuulis, kuidas neid korraldada ja juhtida. Ta oli oivaline õpilane, kes kõiki oma juhendajaid üllatas ning kiiresti ületas. Aleksander oli ennekõike vapper sõdur, ta lausa kippus oma mustal tuliratsul Bukephalosel lahingusse. Sageli sai ta haavata ning jagas oma sõduritega sama saatust, mistõttu teda ka austati, ausalt öeldes koguni jumaldati. Aleksander täiustas sõjapidamise taktikat ja strateegiat, võttis kasutusele ratsaväe tiibhaarangu ja sellega kooskõlastatud faalanksi otserünnaku.
Aleksander Suur viis täide oma isale antud lubaduse vabastada Kreeka riigid Pärsia ikkest. Nelja aastaga vallutas ta vägi Väike-Aasia, Süüria, Foiniikia, Egiptuse ja Pärsia. Aastal 333 enne Kristust peetud Issose lahingut Aleksandri ja Dareios Kolmanda vägede vahel peetakse Euroopa ja Aasia vaheliste kokkupõrgete murdepunktiks. Paljudesse kohtadesse käskis ta rajada Aleksandria linnu, neist üks on tänagi tuntud. Aleksander oli tõeline isevalitseja, kes tegi mida tahtis. Kui ta ratsu suri, laskis murest murtud Aleksander ilma igasuguse rahvaküsitluse või debatita rajada Bukephalose nimelise linna ja keegi eriti ei hirnunud.
Tõenäoliselt Aristoteleselt saadud mõjutuste tõttu austas Aleksander Suur neid, keda ta äsja oli vallutanud. Isegi oma sõjapealikele soovitas ta abielluda Pärsia naistega, et juba ette tagada suhtelist rahu kolooniates. Loomulikult soosis ta kreeklaste ja makedoonlaste rändeid vastvallutatud aladele, mis arendas kultuuri ja kommete vahetust luues aluse hellenismi ajajärguks. Vähe sellest, ta ei võtnud pärslastelt tollilõivu, mis temast tegi orjastatud rahva hulgas niisamuti peaaegu et jumala. Aleksander Suur tekitas murrangu suhtumises Idamaade rahvastesse. Ta ei kuulutanud, et need on primitiivsed barbarid, vaid võttis isegi üle paljud nende kombed, ta kuulutas ennast Ahhemeniidide ehk Iraani kuningate dünastia järglaseks ning Aasia valitsejaks. Langetõvehoogude käes kannatanud Aleksander Suur kiirustas üha edasi, otsekui aimates, et ega tal kaua enam aega ole. Indiasse jõudnuna juhtis ta oma laevad mööda Induse jõge Babüloonia suunas.
Ometi jäi ta sõjaretk pooleli, sest sõjamehed hakkasid nurisema, pealegi oli Pärsias puhkenud midagi mässutaolist. Tagasiteel koju hammustas Aleksander Suurt tibatilluke malaariasääsk ning poole maailma valitseja suri kümnendal juunil 323 enne meie aja algust palavikku. Kuna tal lapsi ega pärijaid polnud, jagati tohutu impeerium Aleksander Suure väepealike vahel, mis tähistas mõõtmatu vallutusala lagunemise algust väikesteks riikideks. Tegelikult ei teagi keegi, mida täpsemalt Aleksander Suur oma ülisuure impeeriumiga oleks peale hakanud. Võimalik, et tema puhul oli tegemist inimesega, kes ennekõike oli kärsitu tegutseja, lootes kunagi hiljem läbi mõelda, mida kõike ta teinud oli. Kuid võimalik, et ta tahtis tõepoolest kogu planeeti vallutada. Samasuguste ambitsioonidega mehi on ju inimkond pidanud hiljemgi välja kannatama.
Üks naine kannatas solvangute ja poomissurma tõttu kümnendal juunil 1691 Massachussettsis Salemi nimelises väikelinnas. Teda peeti nõiaks, kuid kohalikud alles võtsid tuld ning saatsid väikeste vahedega õudsesse surma veel 20 inimest, kes teistest erinesid. Hiljem riik kinnitas, et niinimetatud Salemi nõiad hukati alusetult.
Tänane sünniaastapäevalaps on nõiduslikult andekas Judy Garland, kes sündis Minnesotas Grand Rapidsi väikelinnas kümnendal juunil 1922. Tulevase Hollywoodi superstaari tegelik nimi oli Frances Ethel Gumm. Artistinime võttis tüdruk juba kaheteistkümne aastasena, mil koos õdedega esines Chicago maailmanäitusel. Peagi sõlmis andekas mürsik juba filmilepingu MGM-i stuudiotega. Ülemaailmne menu saabus koos filmisarjaga „Broadway meloodiad“, mida meil Eestiski imetleti.
Kui Victor Fleming alustas filmi „Võlur Oz“ võtteid pidi peaosa mängima ja laulma Shirley Temple. Ometi läks Dorothy roll Judy’le ning tõi talle aastal 1940 Oscari lapstähe teenete eest filmikunstis. Judy Garland abiellus helilooja David Rose’ga. Nõrga närvikavaga naine tarvitas rahusteid juba lapsena, et suudaks suurele tööpingele vastu panna. Märkamatult kasvas harjumus sõltuvuseks, millele lisandus veel alkoholiprobleem. Abielu kinolavastaja Vincente Minnelliga oli alguses õnnelik, andes ekraanitööd kolmes ühises filmis. Minnelli nime kuulsust jätkab täna nende tütar Liza Minnelli. Ema-Judy uus abikaasa filmiprodutsent Sid Luft tegi võimalikuks Garlandi uue tõusu filmis „Täht on sündinud“. Staar suri vaid neljakümne seitsme aastasena Londonis uinutite üledoosi tagajärjel juunis 1969.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kukun raadios E-R kella 10.15 ja kordusena 18.15.
