"Briljantkäsi"

1942. aasta sügisel vaatas GITISe teatrikooli kunstiline juht Mihhail Tarhanov mõtlikult laua ees seisvat kõhetut vanemseersanti. Poiss tahtis kangesti astuda lavakasse, aga vastuvõtueksamid olid lõppenud, esimene kursus komplekteeritud.

1922. aastal Vjazmas sündinud Anatoli Papanov oli 1939. aastal lõpetanud keskkooli ja läinud tehasesse tööliseks. Nagu tuhanded poisid üle N Liidu võeti ta 1941 pärast suure sõja algust armeesse. Kaua ta rindel olla ei jõudnud, sai raskelt pihta. Lamas pikalt hospitalis ja talle anti kolmanda klassi invaliidi tunnistus, lonkas tugevalt. Kokkuvõttes läks tal ju siiski hästi, jäi ellu, vabastati sõjaväest ja võis karmil sõjaajal unistada rahulikust näitlejaametist.

Praegu on raske öelda, kas vana teatrimees Tarhanov nägi ära lonkavas poisis peituva ande, võttis teda kui väljakutset õpetajale või oli 1942. aastal ka suures Moskvas väga vähe noormehi, keda lavakunstikursusele vastu võtta, kuid pärast mõningast kaalumist otsustas ta seersandi prooviajaga üks semester ikkagi vastu võtta. Või sai otsustavaks poisi lause: „Arst ütles, et kui ma vajalikke harjutusi teen, siis hakkan päris normaalselt käima.“

Selles kulunud sinelis noores mehes oli tugevat tahet. Tarhanov võttis Anatoli Papanovi teisele kursusele ja näitas kepile, millega noor mees oli longates tema kabinetti tulnud: „Et ma poole aasta pärast seda enam ei näeks!“ Papanov suutiski ennast nii hästi käima treenida, et vaid tähelepanelik inimene pani hiljem tema rasket vigastust tähele.

Tavaline vene poiss

Anatoli Papanov pärines tavalisest perekonnast, isa oli sõjaväelane, ema rätsep. Ehk sai tema eluvalikul otsustavaks see, et 1939. aastal oli ta juhuslikult võetud filmi mingisse pisiossa. See ei pea olema kokaiin, mis mõjub inimesele nagu narkootikum. Ta tahtis saada näitlejaks ja saigi.Väga raskelt. Edu ja menu tulid siis, kui Papanovil eluaastaid üle neljakümne. Ta teadis, mida tähendab olla edutu näitleja.

Tolja, nii teda kursusel kutsuti, on ise hiljem ausalt tunnistanud, et pikalt oli raske. „Tavakoolis olin kehv õpilane, kolmeline, väga palju tuli järele õppida.“ Ta luges usinalt ja suur armastus klassikalise kirjanduse, eriti luuleklassika vastu sai alguse just lavakoolist. Sealt koolist tuli ka tütarlaps, kellest sai Papanovi armastus ja eluaegne abikaasa.

Nadežda Karatajeva oli astunud GITISesse just enne sõja algust, siis aga läks vabatahtlikuna kõigepealt medõdede kursusele, sealt edasi juba sõjaväehospidali. Kui ta 1943. aastal lavakooli tagasi jõudis, siis sattus Anatoliga ühele kursusele. Lisaks elasid nad veel samas Moskva rajoonis ja sõitsid koos trammiga kooli. Noored inimesed, mis seal ikka üllatuda – kuigi Nadja kandis samasugust viledat gimnastjorkat nagu Tolja, oli ta ilus tüdruk, noored armusid. Pärast sõja lõppu 1945. aastal nad abiellusid. Praktiliselt kogu järgneva elu nad nii elasid kui töötasid koos. Kõigepealt suunati mõlemad Leetu Klaipedasse värskelt asutatud venekeelsesse draamateatrisse. Sõjas purustatud linna tuli hakata üles ehitama, noored näitlejad rabasid samuti koristus- ja ehitustöödel. Kahele moskvalasele provintsis ei meeldinud, Anatoli Papanov pääses Moskva satiiriteatrisse 1948. aastal, tema naine kaks aastat hiljem. Koos töötasid nad samas teatris mehe surmani. Nadežda mängis satiiriteatris veel möödunud aastal, pärast 90. juubelit Karlssoni-lavastuses Majasokku.

„Briljantkäe“ populaarne tegelane Ljolik, keda Papanov kehastas, ütleb filmis: „Ei ole sellist meest, kes vähemalt tunniks ajaks ei tahaks olla poissmees.“ Ta ise oli vana kooli mees, elas sama naisega kuni surmani.
1954. aastal sündis abielupaaril tütar Jelena Papanova, kellest sai samuti näitleja.

Rasked ajad enne kuulsust

Näitlejatest abielupaar oli küll kodusesse Moskvasse tagasi jõudnud, aga raskused ootasid siingi. Elati väikeses toakeses Nadja vanemate juures. Kuid raskem oli see, et Papanovile ei pakutud suuri rolle ei teatris ega filmis. Eldar Rjazanovi filmis „Inimene eikusagilt“ sai Papanov korraliku rolli, aga film pandi riiulile seisma. Ei mingit näitamist. Anatoli hakkas kogu oma ebaedu ja –õnne peale jooma. Ta ei olnud küll kunagi mingi möllumees, ta istus kodus. Perele oli lõpuks antud tuba näitlejate ühiselamus, aga paar-kolm head sõpra istusid ilmast ilma Papanovite pool ja koos võeti viina.

Tehti ka tempe. Nii kaugele Papanov ikka läks, et sattus vintis päi miilitsatega kisklema ja talle anti 15 päeva. Päeval pühkis tulevane rahvakunstnik Moskva tänavaid, õhtul viidi miilitsa valve all teatrisse etendust andma ja siis kongi tagasi.

Loomulikult tähendas selline elu pidevaid tülisid mehe ja naise vahel. Teatrist Papanovit välja ei visatud, aga silme ees oli 40. juubel. Noorus hakkas läbi saama, suuri saavutusi ei paistnud kuskilt. Kuid 1962. aastal otsustas filmijumal Papanovile halastada.

Valmistati ette suurejoonelist sõjafilmi Konstantin Simonovi romaani „Elavad ja surnud“ põhjal. Ja just nõukogude kultuurielus väga mõjukas Simonov isiklikult nõudis, et olulist kindral Serpilini rolli peab mängima kindlasti Papanov, keda ta oli teatris näinud. Papanov ise on hiljem nalja heitnud, et Simonov oli romaanis kindralit kirjeldanud kui „suure hobusenäoga, aga tarkade silmadega mees“. Ilmselt siis näitleja sobis kirjaniku ettekujutatud tüübiga.

Film sai palju tähelepanu ja järsku tõusis 40aastane näitleja suurde fookusesse. Filmirolle pakuti järjest, lai publik õppis näitlejat tundma. 1964. aastal anti talle mitme rolli eest üleliidulisel filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Järgnevad aastad kujunesid tõeliseks triumfiks. 1966 jõudis ekraanile Eldar Rjazanovi „Ettevaatust, auto!“, 1968 Leonid Gaidai „Briljantkäsi“, järgmisel aastal multikas „Oota sa!“.

1970ndatel teavad N Liidus Papanovit kõik, rolle jagub rohkesti. 1976. aastal esilinastus neljaosaline seriaal „12 tooli“, kus jälle mängisid kahte peaosa Andrei Mironov (Ostap Bender) ja Anatoli Papanov („Kissa“ Vorobjaninov). Jälle kord olid kaks andekat komödianti koos ja film oli jälle menukas.

Sellest hoolimata päikesepoiss Mironov jätkas esimese staarina nii filmis kui teatris. Tagasihoidlikum Papanovi jäi ikkagi oma noorema ja efektsema kaasnäitleja varju. Kusjuures mõlemad töötasid kuni surmani samas Moskva satiiriteatris. Austasid teineteist, aga väljaspool tööd ei suhelnud ega sõbrustanud.

Anatoli jäi kuni lõpuni hoolimata suurest menust eraelus tagasihoidlikuks, hoidus suurtest seltskondadest, pidupäevi tähistas koduses ringis lähimate sõprade ja sugulastega. Räägitakse isegi seda, et kui ta kopsakate filmihonoraride eest endale Volga ostis, siis ei sõitnud sellega koduteatri ette, vaid parkis eemale kuhugi nurga taha. Et mitte solvata vähemedukaid kolleege ja mitte näida liiga uhkena. Ja viinavõtmise jättis maha, hakkas peaaegu mustermeheks. Tagantjärele tundub, et Papanov põdes seda, et oli eelkõige populaarne komödiant. Oleks tahtnud paremaid „tõsiseid“ draamarolle.

Anatoli Papanov mängis sadades teatrilavastustes, mitmekümnes filmis ja vene statistikud on kokku lugenud, et ta andnud oma hääle 75 multikale. Tänapäeva eesti keskealine on kindla peale lapsena vaadanud hea portsu vene multikaid, aga tõstku käsi see, kes ei tea midagi sarjast „Oota sa!“. Ja ega seal ju eriti midagi räägitud, aga Papanovile sai sellest sarjast paras õnn ja õnnetus.

Hundi tähelend


"Oota sa!"

Eelmisel aastal möödus 45 aastat erakordselt populaarse nõukogude multifilmi „Oota sa!“ (Ну, погоди!) esmalinastusest ekraanil. 1. jaanuaril 1969 näitas Kesktelevisioon selle seriaali esimest osa.
Tegelane hunt nimega Hunt ja tegelane jänes nimega Jänes meeldisid vaatajatele kohe. Tegijad said aru, et nad olid õigetele klahvidele vajutanud. Tegemist oli algselt riikliku tellimusega, et nõukogude multifilmitootjad peavad tegema koduse tagaajamissarja, mis oleks vastulöök jänkide juba 1941. aastal ametlikult alguse saanud ja selleks ajaks juba aastaid kestnud menukale tagaajamismultikale "Tom & Jerry".

Ega N Liidus ju mingeid USA menukeid näidatud, aga ikka oli vaja kodumaist, õiget nõukogulikku tagaajamist multiseriaalis.
Nii tekkiski paha ebanõukogulik Hunt, kes muudkui ajab taga tubli nõukogude noort, Jänest, et teda ära süüa. Loomulikult jääb paha hunt alati kaotajaks, jänku võidab ikka ja jälle. Kuid ühe asjaga panid ideoloogilise meelelahutuse tellijad tõsiselt puusse.
Ideaalne nõukogude nooruk (noorik?), lühikestes pükstes Jänes, osutus nii kahvatult lapsikuks mannetuks ihhiitajaks, et tegelikult sai selle sarja peategelaseks värvikas Hunt. Päti moodi kraade-poiss ehk nagu 1960ndatel aastatel N Liidus muutus populaarseks öelda: „huligaan“. Eriti šeff kutt, pabeross kogu aeg hambus, sõidab Jawaga, narrib miilitsaid.

Alguses ilmus hunt ekraanile rohelise soge, roosa särgi ja punaste pükstega, lõua all tilbendamas ebamäärane kollane roheliste mummudega lips. Jumala eest, esimene nõukogude hipster! Aga küllap on ta märgilisena meeles rohkem hiliste seeriate mustade alt laiades klošš-pükste, triibulise madrusesärgi ning tont teab kust nihverdatud kaptenimütsiga. Kõik nõukogude lasteaiapoisid tahtsid suureks saades olla nagu Hunt ja lasteaiatüdrukutel tekkis alateadvusse esimene ettekujutus tõelisest mehest.

Papanovi hapu tähelend

Algusest peale luges Hundi teksti Anatoli Papanov ja Jänese oma Klara Rumjanova. Papanov oli samal ajal hiilgava komöödianäitlejana tõusnud N Liidus suurte komöödiatähtede hulka, Rumjanova aga tänu oma spetsiifilisele kõrgele hääletämbrile tegeleski läbi elu põhiliselt multifilmikangelaste häälendamisega.

Papanov ütles enne surma antud intervjuus, et „Hunt rikkus mu elu ära“. Tuleb ta lavale, et lugeda Vene luuleklassikat, aga terve saal hakkab skandeerima „Nu po-godi za-jats“. Eks sa loe siis hingetungivaid lüürilisi värsse. Kusjuures kaasaegsed kiidavad Papanovit kui suurepärast vene klassikalise luule esitajat, ta armastas ja mõistis head luulet, oskas seda hingestatult esitada. Olevat ka ise kirjutanud luuletusi, aga jumalikust sädemest jäi selles osas puudu.

Tagantjärele on välja tulnud, et algselt hallivatilise huligaani kõneisikuks valitud Vladimir Võssotskil tuli sellest rollist loobuda. Ta oli nõukogude ülemuste jaoks juba liiga negatiivse märgiga, et lugeda sedagi nappi teksti, mis Hundil on öelda „Oota sa!“ seriaalis. Filmitegijad sokutasid küll tervitusena esimesse seeriasse sisse meloodia Võssotski „Laulu sõbrast“ filmist „Vertikaal“ («Если друг оказался вдруг…»).

Lahkumise kurb paratamatus

Film „53.aasta külm suvi“, perestroika aja üks suurepäraseid esimesi pääsukesi, jäi Papanovile viimaseks filmirolliks. Seal ütleb tema kangelane: „Nii tahaks veel elada inimese moodi ... Ja töötada.“

Sümboolne paralleel tema enda saatusega. Ta suri 5. augustil 1987, saades külma duši all infarkti. Kaks päeva lamas ootamatult surnud näitleja külma duši all, sest naine oli külalisetendustel, tütar perega suvilas. Ta oleks isegi pidanud järgmisel päeval gastrollile sõitma, otsima hakati alati nii täpset Papanovit alles siis, kui ta õigeks ajaks kohale ei tulnud.

Nädal hiljem andis Andrei Mironov viimase sooloetenduse Riias, pühendas selle äsja lahkunud Papanovile, heale partnerile kultusfilmidest „Briljantkäsi“ ja „12 tooli“ ning pikaajalisele kolleegile Moskva satiiriteatris.

Päev hiljem, 14. augusti õhtul külalisetendusel sealsamas Riias mängis Moskva satiiriteater ühte oma pikaajalist menutükki „Pöörane päev ehk Figaro pulm“ Andrei Mironoviga peaosas. Enne viimast stseeni kukkus näitleja meelemärkusetult kokku. Ta viidi kohe kiirabiga haiglasse, aga teadvusele tulemata suri näitleja 16. augusti varahommikul. Vähem kui kahe nädala jooksul lahkusid siit ilmast kaks suurepärast vene näitlejat.

Tänase päevani võib vene telekanalites näha vähemalt korra kuus komöödiat „Briljantkäsi“. Oma liimist lahti tulnud valevuntsi ülespoole puhuv kähiseva pätihäälega Papanov ei unune.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid