Enn Eesmaa tagasivaade 8. juuni: Tšaikovski "Padaemand" ja Orwelli "1984"
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Soovin head ülemaailmset ookeanide päeva, mida ÜRO otsusel kaheksandal juunil tähistatakse kogu me planeedil, millest ju suurem osa on veteväljade või ka jää all. Seda põhjusel, et juba aastal 1992 tegi Kanada planeedi niinimetatud tippkohtumisel Rio de Janeiros vastava ettepaneku. Mulluse ookeanide päeva moto oli targalt ettenägelik „Koos suudame maailma ookeane kaitsta“. Seda üleskutset peavad tõsiselt võtma kõik me planeedi rahvad, isegi need, kel otsest kokkupuudest ookeanidega pole. Kaudselt aga mõjutavad ju kõik inimesed maakera ookeanide tervist ja olukorda ning avarad vetelagedad jälle omakorda kõiki meid.
Ülemöödunud sajandil räägiti keskkonnakaitsest tunduvalt vähem kui tänapäeval. Ometi oleks juba siis pidanud palju rohkem pingutama ja ette nägema. Ühest omalaadsest ennustamisest ja seda hasartmängu tasandil kirjutas maailmakuulsa ooperi „Padaemand“ Pjotr Tšaikovski. Kaheksandal juunil 1890 lõpetas ta ooperi partituuri, mis tähendas, et teos oli lõplikult valmis. Tagasivaates tuleb öelda, et geenius kirjutas oma eelviimase ooperi hämmastavalt lühikese ajaga, sest „Padaemand“ valmis neljakümne nelja päevaga. Ooperi aluseks oli Aleksandr Puškini samanimeline jutustus, millest kirjutas libretot Modest Tšaikovksi, kuid mitte oma vennale, vaid vähemtuntud heliloojale Nikolai Klenovskile. Pjotr Tšaikovski asus tööle alles Peterburi Imperaatorlike Teatrite direktori Ivan Vsevoložski pealekäimisel, sest mõnigi helilooja polnud Puškini jutustuses tulevast ooperit kuulnud ega näinud.
Tšaikovski kirjutas suure osa oma ooperist Firenzes, venna libretoga oli ta rahul, kuid kutsus Modesti siiski mõnigi kord lakoonilisemale sõnakasutusele. Heliloojal olid teose kirjutamise ajal üsna rasked ajad, ta kannatas melanhooliahoogude all ning probleeme oli napsitamisega. Õnneks meeldis talle „Padaemandast“ ooperit luua, ta oli veendunud, et teos tuleb väärikas. Autor elas oma teosesse sedavõrd sisse, et tunnistas oma vennale kirjas, et pärast peategelase Hermanni surma muusikasse panemist puhkes suure häälega nutma ning oli pea terve nädala haiglane. Esietendusel võttis saalitäis rahvast lavastuse ja Tsaikovski muusika väga hästi vastu, kriitika küll noris veidi, näiteks selle kallal, et ooperis oli oluliselt muudetud Puškini jutustuse iroonilist faabulat. Padaemanda prototüübiks oli Puškinil ju omal ajal paljudele tuntud vuntsidega krahvinnaks kutsutud Natalja Golitsõna, kelle poeg oli Moskva kindralkuberner Dmitri Golitsõn.
Hoopis legendaarne mees oli ja on aga krahv Saint-Germain, kes mitmete legendide kohaselt on maa peal juba mitmeid kordi elanud ja võimalik, et ilmub meie keskele veel kunagi. Temalt saanud krahvinna Golitsõna Pariisis teada kolme mängus õnne toova kaardi saladuse. Ooperis „Padaemand“ ja ka rikkamate inimeste seas tollasel Venemaal mängiti vaarao nimelist kaardimängu, mida Katariina Teine pidas inimestele ohtlikuks ja koguni keelas hasartse meelelahutuse ära. Kuid kõrgeid keeldusid on hiljemgi usinalt rikutud. Üldise arvamuse kohaselt oli aga Pjotr Tšaikovski valmis saanud järjekordse meistriteosega, juba kolmanda ooperiga Puškini teoste ainetel. Esimesed kaks olid „Jevgeni Onegin“ ja „Mazepa“. Teatris „Estonia“ on „Padaemandat“ juba kuus korda lavastatud. Praegu repertuaaris olevas esitavad kandvaid rolle teatri paremad lauljad Juuli Lill, Aile Assonyi, Jassi Zahharov, Rauno Elp ja Pavlo Balakin.
Ning veel ühest kaheksanda juuniga seotud maailmakuulsast teosest tahan teile täna rääkida. Täna täpselt kuuskümmend kuus aastat tagasi ilmus raamatulettidele George Orwelli kirjutatud tulevikuühiskonna õudusennustus „1984“. See oli ja on vaimukas satiir toona kauge tulevikuna tundunud ajast, fiktiivsest ühiskonnast düstoopiast, mis äraseletatult on antiutoopia.
Orwelli raamatus on propaganda tervenisti rakendatud totalitaarsüsteemi teenistusse mõjutades halastamatult inimeste mõttemaailma ning karistades reeglite eirajaid, selliseid nagu raamatus on valitseva partei ettur Winston Smith, kes julges kahelda. Kuulsast raamatust on tehtud mitu telelavastust ja kaks mängufilmi, neist viimane esilinastus just aastal 1984, mil kirjaniku tulevikufantaasiast oli saanud toonane tänapäev. Orwell oli karm oma kriitikas. Kirjaniku tabavad esseed on köidetud kaheks kogumikuks „Vaala kõhus“ ning „Lõvi ja ükssarvik“. Orwell süüdistas kuulsat iiri poeeti William Butler Yeatsi fašismis, Herbert George Wells oli tema arvates minetanud reaalsustaju, Salvador Dali aga oli Orwelli meelest dekadent. Seevastu oli aga sapine Orwell innukas Rudyard Kiplingi austaja ning tema mõtete toetaja.
Noor George Orwell ei õppinud Kiplingi moodi armeeteenistuseks poisse ette valmistavas koolis, vaid kuulsas Etonis. Siis oli ta nimi veel Eric Arthur Blair. Seal hakkas ta pisitasa kirjutama, noormehe töid avaldati kohalikes väljaannetes. Vaatamata ootustele sai tulevasest kirjanikust esialgu politseiametnik, kes suunati tööle oma ema sünnimaale Birmasse. Tegelik põhjus oli üsna proosaline, Eric ei saanud stipendiumi ning seepärast polnud tal võimalik ülikoolis õppida. Birmas jõudis Blair äratundmisele, et briti koloniaalsüsteem on üdini mäda. Hiljem ta sõnastas oma vastuseisu igasugusele inimese rõhumisele inimese poolt ühiskondlik-poliitiliseks kreedoks. Neid tundeid väljendab selgesti kirjaniku esimene romaan „Birma päevad“. Ta lahkus sellelt maalt ning riigiteenistusest, elas mõni aeg üsna vaeselt, elatus juhutöödest. Kuidas ja millistest, võite huvi korral lugeda ta poolilukirjanduslikust teosest „Koeraelu Pariisis ja Londonis“. Ometi otsustas ta just neil tema jaoks rasketel aastatel, et hakkab kirjanikuks. Pseudonüümiks valis Eric Arthur Blair George Orwelli. Üks ta kuulsamatest raamatutest, Põhja-Inglismaa töötute raskest elust jutustav „Tee Wigani kaile“ ilmus aastal 1937.
Orwell käis ja võitles Hispaania kodusõjas, sai kaelast haavata ning kirjutas kuulsaks saanud raamatu „Kummardus Katalooniale“. Kirjanik pettus kommunistlikes ideedes, küll aga jäi truuks briti sotsialismile. Teise maailmasõja aastatel teenis Orwell kuningriiki kodukaitses, töötas ajakirjanikuna BBC, „Observeri“ ja „Tribune’i“ heaks. Sõja lõppedes ilmus trükist Orwelli julgelt stalinismivastane „Loomade farm“, milles tegi põrmuks totalitarismi müüdi. Küllap on mõnigi teist seda raamatut sigade mässust inimeste vastu lugenud ja tsiteerinud selle tuntud loosung-lauset „Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised“.
Haiguste ja surma ees on võrdsed koguni inimesed. George Orwell elas vaid neljakümne kuue aastaseks. Ta suri jaanuaris 1950 tuberkuloosi.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
