Allergia päikesest? Pole võimatu

„Päikesel on meie elus äärmiselt oluline roll ja kohe kindlasti on temast rohkem head kui halba. Kuid sellega on nii nagu iga asjaga: kõigile ei pruugi see sobida ning liiga palju head pole kunagi hea!” ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi allergoloog-lastearst Kaja Julge.

„Päike annab energiat – toob hea tuju ja head mõtted. Kõik see, mis parandab meeleolu, on hea ka immuunsüsteemile. Liigne UV-kiirgus samas nõrgendab immuunkaitset.
Kevadise päikesega väheneb infektsioonidesse haigestumine. Samas on päikeselise ja tuulise ilmaga õhus rohkesti õietolmu ja selle suhtes ülitundlikud kannatavad pollinoosi nähtude käes.
Suvise päikesevalguse käes paraneb enamiku atoopilise dermatiidiga patsientide nahk märkimisväärselt. Atoopiline dermatiit võib päikese tõttu mõnel ka ägeneda, kuid nende inimeste osakaal on väiksem,“ loetleb arst päikese häid ja mitte nii häid külgi.

Valgusülitundlikkus

Üks oht, mis päikesega seotud, on valgusülitundlikkus ehk niinimetatud päikeseallergia, mida esineb 10–20 protsendil elanikkonnast.
„Valgusülitundlikkuse tekkemehhanismid ja avaldumisvormid võivad olla erinevad. Eristatakse fototoksilist (toksiline ärritusreaktsioon) ja fotoallergilist reaktsiooni (immunoloogiline reaktsioon), mis mõlemad on seotud välisteguritega,“ täpsustab dr Julge.

See tähendab, et nahale võib tekkida päikesepõletust meenutav punetus, nahk kipitab. Üldjuhul piirdub see katmata kehaosadega. Nahale võivad aga ka villid tekkida. „Vesikulaarne ehk villikestega fototoksiline lööve on enamasti põhjustatud kontaktist psoraleene sisaldava taimega (moosesepõõsas, hiidkaruputk ehk Sosnovski karuputk, karuputk, harakputk jt). Psoraleene võib olla väheses koguses ka mõnes lõhnavees ja päevituskreemis,“ selgitab dr Julge. 

Täpsustuseks: psoraleenid ärritavad nahka ja limaskesti. Need imenduvad purunenud taimerakkudest mõne minutiga ja kinnituvad naharakkude tuuma ja rakukoesse, sidudes tugevalt päikese ultraviolettkiirgust.
Kui olete kokku puutunud mõne psoraleene sisaldava taimega, tuleks nahk kohe jaheda veega puhtaks pesta ning päikesest hoiduda vähemalt 48 tundi. Kui te nii ei toimi, tekivadki villid.
Villid lähevad katki paari päevaga, kuid nende armid kaovad alles ühe-kahe aasta jooksul. Armid võivad ka pigmenteeruda. Kui psoraleen pääseb sügavale nahka, võivad pigmendilaigud muutuda valgeteks laikudeks, millele päike enam peale ei hakka.

Allergilise valgusülitundlikkuse puhul on samuti tavaliselt põhjuseks tsüklilised ühendid ja mõni aine võib põhjustada nii fototoksilist kui fotoallergilist reaktsiooni.
„Allergilise valguskontaktekseemi korral viib valgus konkreetse aine sellisesse keemilise vormi, et see toimib tavalise kontaktallergeenina. Tulemuseks on kontaktallergiale iseloomulikud nähud: tekkida võivad punetus, paapulid, leemendus, ketendus või lihhenisatsioon (nahk on paksenenud ja kuiv). 

Erinevalt toksilisest reaktsioonist ulatub valguskontaktallergiline lööve päikese eest kaetud nahale, lööbega kaasneb tugev sügelus ning see võib kesta ka aastaid pärast seda, kui on lõppenud kontakt ainega, mis selle tekke põhjustas. Püsiva valgusreaktsiooni teke võib olla seotud nii pikema aja jooksul kestma jääva sensibiliseerumise (ülitundlikkuse) kui ka ristreaktsiooniga mõne teise allergeeniga (näiteks lõhnasegudes on samblikeseguga ristreageerivaid aineid).
Meestel esineb sellist reaktsiooni sagedamini ja põhjuseks on pahatihti habemeajamisvedelik või lõhnavesi. Sagedasemateks sellise reaktsiooni tekitajateks on Põhjamaades läbiviidud uuringu alusel muskuselõhnaline lõhnaaine (Musk ambrette), Peruu palsam, lõhnasegud, samblikesegu, 6-metüülkumariin. Põhjuseks võivad aga ka olla antimikroobsed preparaadid, paikselt kasutatavad antihistamiinsed salvid, valgusteraapias kasutatavad psoraleenid ja paraaminobensoehape (PABA),“ loetleb arst.

Sisetekkene ehk endogeenne valgusülitundlikkus ei tulene tavaliselt võõrast keemilisest ühendist või see pole otseselt seotud keemilise ühendiga. Samas arvatakse, et ka endogeense valgusülitundlikkuse puhul on nahas või veres teatud aine, niinimetatud kromofoor, milles ultraviolettkiirgus absorbeerub ja vallandab ülitundlikkusreaktsiooni.

Polümorfne valgusekseem

Polümorfne valgusekseem (PV) on endogeense valgusallergia näiteks. Põhjamaalastel on seda enam kui lõunamaalastel, sest pidev päikesekontakt leevendab viimastel haiguse avaldumist. PV võib avalduda igas vanuses ja seda kutsub esile sageli just intensiivne päevitamine.
Dr Julge sõnul on PV-le iseloomulik heledale nahale väikeste vesivillide teke, kuid võivad tekkida ka suuremad laigud, villid ja nahast kõrgemad paapulid. Mõnel ägeneb haigus vaid kevadel ja suvel tekib hoopis niinimetatud karastumine, teised aga ei talu üldse päikest. 

„Polümorfse valgusekseemi korral on tavaliselt tegemist geneetilise eelsoodumusega. Paljud on päikest varem normaalselt talunud, kuid lööve tekib üllatuslikult (tavaliselt pärast intensiivset päikesekontakti) ja probleem jääb püsima aastateks. Enamasti mäletatakse seda esimest reaktsiooni, sest tekkivate villikestega kaasneb väga tugev nahasügelus. Kõige enam tekib seda 20–30-aastastel naistel, kuid PV võib alata ka lapseeas ja hilisemas vanuses,“ kirjeldab allergoloog.
Erinevatel aastatel avaldub valgusülitundlikkus sõltuvalt ilmastikutingimustest erinevalt, kuid enamasti tekivad esimesed sümptomid aprillis. Kui päeval päikese käes olla, siis ilmnevad sümptomid alles õhtul. Need süvenevad öö jooksul ja saavutavad maksimumi järgmisel päeval. Nahapõletik kestab mõnest päevast paari nädalani. 

Dr Julge lohutab, et mõned nendest inimestest hakkavad päikest kiiremini taluma ja suve teisel poolel ei ole neil päevitamisega probleeme. Teistel aga tekitab päike ekseemisarnast löövet kogu suve vältel ja loomulikult avaldub see probleem ka talvisel ajal lõunamaa päikese all aega veetes.

Valgusurtikaaria

Valgusurtikaaria on harva esinev haigus, mis algab tavaliselt täiskasvanueas, tekkiv nõgeslööve tekitab väga ebamugavat tunnet. Kublalise lööbe tekkeks polegi vaja tugevat päikesevalgust, reaktsioon tekib kiiresti ja intensiivselt ning lisaks ulatuslikule nahatursele kaasneb šokioht.
Nendel patsientidel on oht haigestuda teistesse füüsikalise urtikaaria vormidesse, näiteks külmaurikaariasse, mille puhul reaktsiooni tekitab madal temperatuur.

Kuidas päikeseallergiat vältida ja ravida

Dr Julge õpetab, kuidas päikeseallergiat vaos hoida: „Kui on teada reaktsiooni teket soodustav aine, on abi selle vältimisest. Kui põhjus ei ole teada või seda pole võimalik vältida (ravimi kasutamine), tuleb kaitsta end päikese eest. Abi võib olla ultraviolettfiltriga kreemidest (SPF vähemalt üle 20), kuid kindlam kaitse on siiski piisav rõivastus ja laiaservaline peakate.
Selliste patsientidega tegelevad dermatoloogid ja osale sobib päikesevalguse suhtes valgusteraapiaaparaatidega karastamine.

Antihistamiine kasutatakse intensiivse sügeluse mahasurumiseks tavaannusest kaks kuni kolm korda suuremas annuses, see tähendab ühe tableti asemel 2-3 tabletti päevas.
Kui valgusülitundlikkus on tekkinud seoses keemiliste ühenditega (sissevõetavad ravimid, nahale kantavad ained), on tavaliselt abi selle kasutamise lõpetamisest. Samas võib allergiline reaktsioon tekkida aastate jooksul ja siis järsku taanduda. Selleks võib kuluda paar aastat, aga ka kauem.“

Elukiri