Töötasin mitu kuud 47-aastase Haraldiga. Ta oli mures, et äkki ta vallandatakse ja siis ta poleks võimeline perekonda üleval pidama. Ta oli sündinud muretseja. Ta hakkas kaalus maha võtma, ei saanud magada ja haigestus sageli. Konsultatsioonides rääkisime muretsemise mõttetusest ning ta tunnistas, et ta kohe peab iga päev kõikvõimalike hädade pärast muretsema. Lõpuks pärast mitmekuist muretsemist sai ta tõepoolest oma “roosa kaardi” ja oli esmakordselt elus töötu. Kolme päeva pärast leidis ta aga uue töökoha, kus palk oli isegi suurem ja mis pakkus talle palju rohkem rahuldust. Ta oli uue töökoha leidmiseks kasutanud sundseisu, oli olnud kiire ja järeleandmatu. Ja kogu ta varasem muretsemine oli osutunud täiesti kasutuks. Perekond ei jäänud nälga, Harold ei vajunud kokku. Nagu enamikul muremõtteid esile manavatel süngetel kujutelmadel ei olnud ka tema omadel tegelikkusega midagi ühist ja tegelikkus tõi talle hirmu asemel isegi kasu. Harold koges muretsemise mõttetust ja lõpetas sestpeale muretsemise.

Ühes targas satiirilises essees muretsemisest – “Otsi roostes voodrit” (Look for the Rusty Lining) kirjutab Ralph Schoenstein: “On aga nimekiri! Midagi vana ja midagi uut, midagi kosmilist ja midagi maapealset kah, sünnipärane muretseja peab alati väikest suurega segama. Äkki põletab päike end läbi? Kas kunstlikku jäässe krüogeeniliselt külmutatud inimesi saab veel kunagi üles sulatada? Kas nad peavad end veel kuskil kunagi arvele võtma, et valimistel osaleda?“

Võib-olla kuulute teiegi elukutseliste muretsejate liigasse, tuues oma ellu mõttetut ängi ja pinget, sest igas valikus, mida teete, olete otsustanud kõikvõimalike asjade pärast pabistada. Võib-olla kuulute madalamasse liigasse, mille liikmed muretsevad vaid isiklike asjade pärast. Järgnev nimekiri toob ära kõige tavalisemad vastused küsimustele “Mille üle te muretsete?”

Tüüpilised murede põhjused meie kultuuris

Ühe õhtuse loengu ajal kogusin järgnevad andmed umbes kahesajalt täiskasvanult. Ka teie võite endale nagu eelpool süütunde käsitlemiselgi punkte anda. Nimekiri ei ole koostatud esinemissageduse järgi. Sulgudesse on pandud õigustused, millega muretsemise puhul lagedale tullakse.

Teie murede põhjused

1. Laste pärast. (Igaüks muretseb laste pärast; ma ei oleks hea vanem, kui ma seda ei teeks, eks ju?)

2. Tervise pärast. (Kui sa tervise pärast ei muretse, võid iga hetk surra!)

3. Suremise pärast. (Keegi ei taha surra. Kõik muretsevad selle pärast.)

4. Töökoha pärast. (Kui sa ei muretse, võid selle kaotada!)

5. Majanduse pärast. (Kui president ei näi sellest hoolivat, peab keegi ju selle pärast muretsema.)

6. Selle pärast, et võin infarkti saada. (Kõik ju muretsevad, sest süda võib igal hetkel üles öelda!)

7. Kindlustatuse pärast. (Kui sa selleüle ei muretse, satud varsti vaestemajja või muusse hoolekandeasutusse.)

8. Abikaasa õnne pärast. (Taevas teab, et mul kulub palju aega tema pärast muretsemiseks, aga tema ei oska seda hinnata.)

9. Selle pärast, kas ma ikka õigesti käitun. (Ma muretsen alati selle pärast ja see tähendab, et olen normaalne.)

10. Kas ma ikka sünnitan terve lapse. (Iga tulevane ema muretseb selle pärast.)

11. Hindade pärast. (Keegi peab ju nende pärast muretsema, enne kui nad taevani tõusevad!)

12. Õnnetuste pärast. (Ma olen alati mures, et mu abikaasa või lastega võib õnnetus j uhtuda. See on ju loomulik, eks?)

13. Selle pärast, mida teised mõelda võivad. (Ma muretsen, et äkki ma ei meeldi oma sõpradele.)

14. Oma kaalu pärast. (Keegi ei taha paks olla. Loomulikult muretsen ma seetõttu, et ma mahavõetud kilosid jälle tagasi ei võtaks.)

15. Raha pärast. (Mul ei paista seda kunagi piisavalt olevat ja ma muretsen selle pärast, et ühel päeval võime pankrotis olla ja peame hakkama sotsiaalabi taotlema.)

16. Selle pärast, et mu auto võib katki minna. (See on üks vana logu ja teeb mulle muidugi muret, et võib rikki minna ja mind teele jätta.)

17. Arvete pärast. (Igaüks muretseb selle pärast, kas jõuab arveid maksta. Te poleks inimene, kui te nende pärast ei muretseks!)

18. Vanemate surma pärast. (Ma ei tea, mida ma teen, kui nad sureksid. See mõte teeb mind haigeks. Ma muretsen üksijäämise pärast, ma ei usu, et ma toime tulen.)

19. Taevasse minemise pärast, kui humalat polegi. (Ma ei suuda taluda mõtet, et pärast surma ei olegi midagi.)

20. Ilma pärast. (Äkki hakkab sadama, kui olen pikniku planeerinud. Ei tea, kas suusatamiseks ikka on küllaldaselt lund?)

21. Vananemise pärast. (Keegi ei taha vanaks saada. Mind sa juba ei peta – kõik muretsevad selle pärast. Ma ei tea, mida ma küll tegema hakkan, kui pensionile jään. See teeb mulle tõesti muret.)

22. Lendamise pärast. (Kogu aeg kuuleb lennuõnnetustest.)

23. Tütre süütuse pärast. (Iga isa, kes oma tütart armastab, kardab, et ta tütrele tehakse haiget või et ta rasedaks jääb.)

24. Avalike esinemiste pärast. (Inimeste ees seistes muutun ma hirmust kangeks ja enne iga esinemist närveerin ma end peaaegu segaseks.)

25. Kui abikaasa ei helista. (Mulle tundub loomulikuna muretseda kellegi pärast, keda armastan, muretseda, kui sa ei tea, kus ta on või kuidas temaga on.)

26. Suurde linna mineku pärast. (Kes teab, mis selles džunglis võib juhtuda. Olen iga kord mures, kui pean minema. Mulle teeb alati muret, kas ma üldse parkimiskoha leian.)

Ja siis vast neurootilisim neist kõigist...

27. Selle pärast, et mul millegi üle muretseda pole. (Ma ei saa rahulikult istuda, kui kõik hästi paistab olevat, ma muretsen selle pärast, et ei tea, mis järgmiseks juhtuda võib!)

See on meie kultuuri inimeste kollektiivne murekoorem. Võite neid näiteid, mis teie kohta tunduvad käivat, punktidega hinnata ja punktid seepeale liita, ent ükskõik kui suure summa te niiviisi saate, võrdub see tegelikkuses ikkagi nulliga.

Selleks et muretsemisest vabaneda, on vaja mõista, miks muretsetakse. Kui muretsemine täidab teie elust suure osa, siis võite kindel olla, et sellel on pikk eellugu. Mis kasu te aga sellest saate? Tasu on sarnane neurootilisele kasumile, mida saate süütunde eest, sest mõlemad – nii muretsemine kui süütunne – on isiksust hävitavad käitumisviisid, millel on ainult ajaline erinevus. Süütunne keskendub minevikule, muretsemine olevikule.

Muretsemise ja süütunde mõistmise võtmeks on praegune hetk. Õppige elama praegu ning ärge raisake oma olevikuhetki kammitsevatele mõtetele minevikust või tulevikust. Teil pole teist aega elamiseks kui praegune ning kogu meie ajastu süü¬tunne ja muretsemine toimub just sellel kergesti käest libiseval hetkel.

Lewis Caroll kõneles elavast olevikust oma raamatus “Läbi peegli” (Through the Looking Glass) nii: “Reegliks on: moos homme ja moos eile... Iialgi aga mitte moos täna.” Millalgi peab ometi tulema ka moos täna,” vaidles Alice vastu.

Kuidas on teiega? Kas tänaseks on moosi?

Wayne W. Dyer „Sinu loomuse nõrgad kohad“,Maalehe ja Varraku raamatusari "Tarkusepuu"