Kuidas õppida mitte ootama teiste heakskiitu
Kaeblemine on nende päästerõngas, kellel puudub eneseusaldus. Kõneldes asjust, mis teile enese juures ei meeldi, säilitate vaid oma rahulolematuse. Selles asjas ei saa teised midagi ette võtta peale vastuvaidlemise, mida te nagunii ei usu. Samamoodi kui teistele kurtmisega ei saavutata midagi, ei ole kasu ka sellest, kui lasta teistel nende paha tuju ja enesehaletsus endale kaela valada. “Miks sa mulle seda räägid?” või “Kas ma saaksin sind selles asjas kuidagi aidata?” teevad sellisele ebameeldivale ja tarbetule käitumisele tavaliselt lühikese lõpu. Esitage sama küsimus enesele ja te näete, kui tobe on kaeblemine. Raiskate lihtsalt aega, kallist aega, mida saaks palju paremini kasutada, õppimaks enesearmastust õhutavaid tegevusi, nagu näiteks vaikset enesekiitust või kellegi teise aitamist.
Kahel juhul talub maailm kaeblemist kõige vähem: esiteks, kui kurdate, kui väsinud olete; teiseks, kui kurdate, et end halvasti tunnete. Väsinuna on teil mitu valikuvõimalust, aga kurtmine on teise inimese kuritarvitamine, eriti kui see on mõni lähedane, pealegi ei vähenda see ju teie väsimust. Sama kehtib ka kehva enesetunde kohta.
Ma ei räägi siin teie õigusest teistele öelda, kuidas end tunnete, kui nad teid natuke aidata saavad, oleme ainult kurtmise vastu, kui teistel pole võimalik teid aidata ning nad peavad vaid teie torisemist taluma. Kui tõesti töötate oma enesearmastuse suurendamise kallal ning parajasti end ebamugavalt tunnete või teil miski valutab, peaksite sellele ise lahenduse leidma, aga mitte ootama, et keegi teiega teie koormat jagaks.
Kurtmine on täiesti kasutu. Pealegi takistab see teid efektiivselt elamast. Kurtmine õhutab enesehaletsusele ja teeb armastuse suhtes tuimaks. See vähendab teie armastussuhte parandamise ja selts¬kondliku lävimise võimalusi. Võite küll äratada tähelepanu, aga see tähelepanu ei tee teid õnnelikumaks.
Võime ennast kurtmata tunnustada nõuab nii enesearmastuse kui kaeblemise protsessi mõistmist. Need on tegelikult teineteist välistavad protsessid. Kui end tõeliselt armastate, siis kurtmine neile, kes midagi teha ei saa, on absurdne ja andestamatu, märgates eneses (või teistes) ebameeldivaid jooni, püüdke hädaldamise asemel asja parandada.
Järgmisel korral nelja või enama paari seltskonnas tehke väike katse: täheldage, kui suur osa vestlusest kulub hädaldamisele: enese, sündmuste, hindade, ilma ja kõige muu üle. Kui külaskäik on läbi ja igaüks on oma teed läinud, küsige eneselt: “Kui palju sellest tänaõhtusest kurtmisest kasu oli?” “Kellel on sooja või külma sellest, mille üle me hädaldasime?” Järgmine kord, kui kavatsete kurtma asuda, tuletage meelde, kui kasutu see on.
Enesearmastus upsakuse vastu
Olete vast juba mõelnud, et kogu see jutt enesearmastusest on iseenesest ebameeldiv, lähedane egomaaniale. Pole tõsi. Enesearmastamisel ei ole midagi pistmist käitumisega, mida iseloomustab enesega hooplemine. Viimane ei olegi enesearmastamine, vaid katse end esile tõsta, tähelepanu äratada, heakskiitu võita. See on sama neurootiline kui ennastpõlgav käitumine. Hooplev käitumine on suunatud teistele, püüdega esile kutsuda soosingut. See tähendab, et indiviid hindab end selle alusel, kuidas teised teda näevad. Kui ta seda ei teeks, poleks tal ka põhjust püüda neid veenda. Enesearmastus tähendab, et armastate ennast ise; see ei nõua armastust teistelt. Seejuures ei ole vaja teistele midagi tõestada, piisab enese sisemisest tunnustamisest, millel ei ole mingit pist¬mist teiste arvamusega.
Mida enese mittearmastamine kaasa toob
Miks küll ennast ei armastata? Mis kasu sellest on? Püüdke aru saada, miks te käitute oma “mina” tõijuval viisil. Igale käitumisviisile leidub põhjendus ning tee mõistmisele on täis motiivide mittemõist¬mise konarusi. Kui olete taipama hakanud, miks olete oma “mina” suhtes õel ja kuidas seda õelust säilitate, olete võime¬line neile käitumisviisidele rünnakut alus¬tama. Ilma oma “mina” mõistmata korduvad vanad käitumismallid.
Miks olete valinud “mina” eitavad mudelid, olgu nad kuitahes tühised? Asi võib olla selles, et mugavam oli omandada teiste arvamused, kui ise mõelda. See pole ainus dividend. Kui olete otsustanud end mitte armastadaja kohelda end kui kedagi vähetähtsat, asetades teised enesest kõrgemale, siis...
... omate sisseehitatud vabandust, miks te elus armastust ei leia – te ei ole armastust väärt. See vabandus ongi neurootiline tasu.
... olete võimeline vältima riske, mis paratamatult armastusvahekorraga kaas¬nevad, ning välistate seega võimaluse, et teid võidaks tõrjuda või mitte hinnata.
... leiate, et kergem on selliseks jääda nagu olete. Seni kui olete väärtusetu, pole mõtet soovida paremaks või õnnelikumaks saada; tasu on sama.
... saate kaastunnet, tähelepanu, vahest isegi tunnustust, mis asendab kenasti armastusvahekorra riske. Kaastunne ja tähelepanu on teie tasu.
... on teie oma õnnetuses alati patuoinaid, võite kaevelda ega pea ise midagi ette võtma.
... saate oma oleviku veeta mitte-midagi-ette võtvas masenduses; enesehaletsus on teie väljapääs.
... taandute väikese paipoisi või -plika tasemele, hakates käituma nagu käitusite lapsena, püüdes niiviisi meeldida “suurtele”, keda olete haijunud endast kõrgemalseisvaks pidama. Taandumispoliitika tundub teile kindlam kui risk.
... saate kinnitust oma tugeotsivale käitumisele, rõhutades teiste tähtsust enese ees. Ka tugipost on dividend, olgugi teile kahjulik.
... olete võimetu oma elu juhtima ning elama nagu tahate, sest arvate, et pole igatsetud õnne väärt.
Nendest osadest koosnebki enesepõlguse säilitamise süsteem. Need on põhjused, miks otsustasite vana mõtlemis- ja käitumisviisi kasuks. On lihtsam, õigemini vähem riskantne end alandada, kui selg sirgeks ajada. Aga pidage meeles: elu põhitunnuseks on kasvamine. Järelikult, kui keeldute kasvamast oma “mina” armastavaks inimeseks, langetate enesele surmaotsuse. Nüüd on teil võti käitumise analüüsiks ja vaimseks ning füüsiliseks kasvuks oma “mina” armastamisel.
Enesearmastuse praktiseerimine algab mõttetööst. Peate õppima oma mõtlemist kontrollima. Nõuab tugevat hetketeadlik kust, ei märgata enda taunimisväärset käitumist. Kui suudate end tabada seda tegemast, võite rünnata ka mõtet, mis on sellise käitumise taga. Tabate, et ütlesite midagi sellist nagu: “Ma ei ole tegelikult tark, mul lihtsalt vedas, et ma selle töö eest “viie” sain.” Teie ajus peaks nüüd helisema häirekell: “Noh, nüüd ma saingi sellega hakkama: käitusin ennastpõlgavalt, aga olen sellest teadlik ja järgmine kord ei lase ma enesel neid asju välja öelda, mida senini olen öelnud.” Strateegiaks peaks olema end valjuhäälselt parandada lausetega nagu: “Ma ütlesin küll, et mul lihtsalt vedas, aga tegelikult ei olnudki see vedamine. Ma sain “viie” sellepärast, et ma olen “viit” väärt.” Hetketeadlikkus “mina” pisendamisest ja otsus teisiti käituda ongi juba üks samm enesetunnustamise teel. Enne oli teil harjumus, nüüd, olles teadlik soovist teistmoodi käituda, otsustategi seda teha. See on jälle nagu auto käigukangi kasutamine; peagi omandate uue harjumuse, millest te ei pea enam teadlik olema. Ja varsti ongi ennastimetlev käitumine täiesti loomulik.
Te ei vaja teiste heakskiitu
Heakskiidu otsimine on samaväärne tõdemusega: “Teie arvamus minust on tähtsam kui minu enese arvamus”.
Äkki kulutate te liiga palju aega püüdele saavutada heakskiitu või muretsedes hukkamõistu üle, millega olete kokku puutunud? Kui poolehoiutaotlus on muutunud teile vajaduseks, on kindlasti vaja midagi ette võtta. Esmalt teadvustage enesele, et heakskiidu otsimine ei ole mitte vajadus, vaid soov. Aplaus, komplimendid ja kiitus meeldivad kõigile, vaimne paitegemine on ju nii mõnus! Kes sooviks sellest loobuda? Seda pole tegelikult vajagi. Heakskiit iseenesest ei ole midagi ebatervet, imetlus on ju hurmav. Nõrgaks kohaks on vaid heakskiidu taotlemine kui vajadus, mitte soov selle saamiseks.
Heakskiitu soovides teeb teid õnnelikuks teiste toetus. Kui te heakskiitu aga vajate, järgneb selle mittesaamisele isiksuse kollaps ja isiksust hävitavate jõudude sissetung. Heakskiidu otsimine kui vajadus sunnib teid loobuma osast enesest kellegi teise kasuks, kelle eestkostet vajate. Soosingut leidmata tekib tardumus (võib-olla üsna väike). Sellisel juhul kannate oma eneseväärtushinnangut nähtaval kohal, et keegi seda märkaks, kui tal selleks parajasti tuju on. Tunnete end hästi ainult juhul, kui kellelgi on tuju teid natukenegi kiita.
Vajadus teiste heakskiidu järele on juba iseenesest halb, kui te aga iga oma teo eest vajate kellegi kiitust, muutub asi eriti tõsiseks. Võite olla kindel, et elu toob teile hulgaliselt nördimust ja närvipinget. Veelgi enam – hakkate end tõenäoliselt pidama isegi mingiks ebamääraseks ebaisiksuseks.
Tuleb vabaneda vajadusest heakskiidu järele! Selles pole kahtlust. Et rahuldust saada, tuleb see vajadus elust maha kustutada. See vajadus on psühholoogiline umbtänav, mis kuhugi ei vii.
Ei ole võimalik elada kog u elu, teenimata hukkamõistu. See on inimlik, midagi vältimatut, lõiv elus olemise eest. Kord püüdsin ravida keskealist meest, kel oli klassikaline heakskiitu otsiv vaimulaad. Ozzie arvamused erinevate ja vastandlike küsimuste kohta, kaasa arvatud abort ja perekonna planeerimine, sõda Lähis-Idas, Watergate ja poliitika, olid kindlad. Kohates nende suhtes aga üleolevat vastuseisu, läks mees liimist lahti. Suure osa oma energiast kulutas ta kõigi heakskiidu taotlemisele, mida iganes ta ka ütles või tegi. Ta jutustas vestlusest äiaga, kus oli väitnud, et pooldab arstlikku surma hõlbustamist. Märganud äia selle peale laitvalt kulmu kortsutamas, hakkas ta otsekohe, peaaegu reflektoorselt oma seisukohta pehmendama... „Tahan muidugi öelda, et kui haige on teadvusel ja tahab, et ta elu lõpetatakse, siis on see O.K.” Näinud kuulaja nõustumist, tõmbas Ozzie kergendatult hinge. Ülemusega vesteldes kuulutas Ozzie samuti oma poolehoidu surma hõlbustamisele, kohates aga häälekat vastuseisu: “Kuidas te võite midagi sellist öelda? Kas te ei tea, et see oleks enese Jumalaga ühele pulgale seadamine?” Sellist vastuseisu Ozzie taluda ei suutnud ning hakkas kohe oma seisukohta muutma. „Tahtsin öelda, et muidugi, ainult äärmuslikel juhtudel – kui patsient on legaalselt surnuks tunnistatud, on ju õige pistik välja tõmmata.” Boss jäi lõpuks rahule ja Ozzie oli omadega jälle puhtalt välja tulnud. Vennaga kõneldes kuulutas ta samuti oma seisukohta, mispeale vend noogutas. Sedapuhku oli tal hea olla, sest polnud vaja midagi muuta, et vend nõustuks. Kõik näited pärinevad Ozzielt eneselt, kui ta selgitas oma suhteid end ümbritsevate inimestega. Ozzie liigub oma sotsiaalses sfääris kindlusetult, sest vajadus tunnustuse järele on nii suur, et sunnib teda pidevalt meeldimislootuses positsiooni vahetama. Ozzie’t ei olegi olemas, on vaid reaktsioonid teiste inimeste arvamusele, mis määravad mitte ainult selle, kuidas ta tunneb, vaid sellegi, kuidas mõtleb ja mida ütleb. Ozzie on see, kelleks teised ta teevad.
Kui heakskiidu taotlemine on vajadus, on tõde samahästi kui võimatu tabada. Taotledes kiitust ning sellekohaseid signaale välja saates ei anna te teistele võimalust enesega sirgjooneliselt käituda. Te ise ei saa samuti kindlalt väita, mida tunnete või mõtlete. Teie isiksus on toodud ohvriks teiste arvamustele ja eelistustele.
Poliitikuid kui klassi üldiselt ei usaldata. Nende heakskiiduvajadus on tohutu suur. Ilma selleta ei oleks neil ka tööd.
Sellepärast tundubki, et nad räägivad kord ühte, et meeldida grupile A, ja siis teist, et võita grupi B heakskiitu. Kui kõneleja oma seisukohti pidevalt muudab ning osavalt manööverdades kõigile meeldida püüab, ei selgu tõde iialgi. Poliitikute puhul tabab sellise käitumise üsna hõlpsasti ära igaüks, aga enese juures on seda raskem avastada. Olete ehk isegi pisut taandunud, püüdes meeldida ainult neile, kelle hukkamõistu kardate, või neile, kellega tavaliselt ühel nõul olete. Teades, et lahkarvamuste korral oleksite õnnetu, muudate selle vältimiseks oma käitumist.
Tõrjumist on raske taluda ning kergem on omandada käitumisviisi, mis pälvib heakskiitu. Valides aga kergema tee, seate teiste arvamused enesest kõrgemale pulgale kui enesehinnangu. See on lõks, millest meie ühiskonnas on raske välja pääseda.
Wayne W. Dyer „Sinu loomuse nõrgad kohad“,Maalehe ja Varraku raamatusari "Tarkusepuu"
