Tervenenud Lea Dali Lion keemiaravist: Tean, et varsti surub mürk mu vastu maad ja pean enne jõudma kõik vajaliku ära teha
Lea Dali Lion kirjutas raamatu rinnavähist tervenemisest. Tema ravi toimus Saksamaal ja kõige raskem oli tema jaoks teine raviseanss. Esimese keemiaravi kogemustest õppis ta seda, et kõhtu ei tohi täis süüa ning enda energeetilise puhastamisega tuleb tegelda kogu aeg. Seekord olid aga Lea katsumused sootuks teistsugused kui lihtsalt toidu väljaoksendamine.
On aeg jälle Saksamaale lennata. Nüüd palun endale hotellituppa poest täiesti tavalist vett osta. Mulle antakse täpselt sama tuba, seega lähen pisut juba nagu koju.
Nüüd olen juba nii tark, et mingit suurt praadi endale peale keemia manustamist sisse ei ahmi. Pigem söön mõõdukalt vesiseid puuvilju, mida pärast lihtsam välja oksendada. Kõik korrutavad kui ühest suust, et esimene keemia ongi alati kõige raskem ja siis läheb juba lihtsamaks, aga ma ei julge selle õnge langeda, sest kerget keemiat pole ilmselgelt olemas. Seekord otsustan organeid puhastama asuda juba siis, kui alles tilguti all istun, sest tean, et mingist hetkest alates olen pilditu ja võimetu end kaitsma. Ja see on just aeg, kus negatiivne energia keemia eest oma hoolega ehitatud pesasid kaitsma asub ja mind liikumatuks muutes rivist välja lööb.
Esimesel ravijärgsel nädalal ei suutnud ma üldse süüa. Proovisin vähemalt head Merivälja puurkaevu vett juua, aga kuna kurgus rippus endiselt see vastik rauast nibu, üritasin vältida igasugust neelamist. Teisel nädalal hakkasin juba midagi näkitsema, sest kehakaal hüüdis kukkumisel ahastades appi, aga kurgunibu valvas ikka sama ebameeldivalt edasi. Kolmandal nädalal olin juba nii näljane, et neelasin kurgunibu kiuste alla kõik, mis ette jäi. Nüüd olen valmis järjekordses keemialavastuses piinatavat kehastama. Ja mul on uus plaan.
Tean, et pärast teist keemiaravi vaatab arst mu ultraheliga üle. Minu lootus on see, et peale kaht keemiat ja pidevat energeetilist tööd võiks olla kasvajad sootuks hävitatud. Doktor Miša, kes on mu Saksamaale vahendaja, sellesse ei usu. Ta käib mul vahepeal külas ja ma räägin talle oma hullumeelsetest ideedest, aga meditsiinilised teadmised ei luba tal minu jutte uskuda. Ta ütleb, et paranemise kiirusest olenemata tehakse kõik määratud protseduurid ära, sest aluseks võetakse esimeste analüüside tulemused ja see tähendab siiretega, organist väljunud vähki. Saan aru, et see põhineb vastutusel, mis neile pandud on. Küsimusele, kas on võimalik, et pärast kuut keemiaravi pole mu kehas ühtki vähirakku ja operatsiooni ei toimugi, saan eitava vastuse.
Isegi kui ma oma energeetilise hullusega keemiaravide arvu muuta ei suuda, võtan endale eesmärgiks koostöös keemiaraviga enne operatsiooni kehast kõik vähirakud eemaldada. Lootus jääb, et nüüd, kui ma ju tean, mis mind homme ootab, oskan selleks olukorraks äkki paremini valmis olla. Poen varakult voodisse, sest järgmisteks päevadeks on lõppematut jõudu vaja.
Hommikul on olemine täitsa tipp-topp, mis tekitab lootuse, et äkki täna ei olegi nii paha olla. Võtan tähtsad raamatud jälle endaga kaasa. Lisaks suure pudeli vett ja mõned puuviljad. Anna saadab mu kaitseingli kombel keemiaravile ja lubab hiljem järele tulla. Istun täpselt samasse tooli ja täna mürgitab mind jällegi too tore õde. Mõne patsiendi nägu on mulle eelmisest korrast juba tuttav ning endiselt on peale õdede kõik ruumisolijad tõsised, nagu oleksid matustele saabunud. Minu õndsat tuju see õnneks ei häiri. Hakkan teisi mitte tähele pannes pendliga keerutama, puhastan järgemööda ära kõik organid.
Kui ringiga algusesse tagasi jõuan, tuleb hakata otsast peale, sest mürki voolab pidevalt kehasse juurde. Teen täna jälle tuuleveski tööd, aga ometigi tean, et sel on oma eesmärk. Blokeerin kõiki organeid ükshaaval kahest konkreetsest inimesest, kelle kaudu minu kasvajad toituvad. Õde tunneb huvi, millega ma tegelen, ja kuulab minu juttu suure huviga. Teised inimesed ilmselt inglise keelest eriti aru ei saa ja loevad rahulikult kes lehti, kes ajakirju.
Mürk hakkab mõjuma samal moel nagu eelmine kord. Kõigepealt hakkavad silmad streikima. Nüüd proovin aga silmad kohe ära puhastada. Sel moel lähevad tunnid suhteliselt kiiresti. Peale mürgi manustamist on plaanis visiit keemiaravi arsti juurde. Nagu ikka küsib arst, kuidas ma ennast tunnen ja nagu ikka sel ajal tunnen ma ennast veel väga hästi. Saan ta käest vajalikud tabletid ja peitun hotellituppa õudusi ootama. Jalad on jälle rasked nagu elevandil. Seekord ei loo ma endale mingeid kohe kojusõitmise illusioone, vaid tellin pileti teisipäevaks. Siis jääb mulle ebameeldivusteks aega täpselt neli päeva. Tuppa jõudes mässan organitega edasi. Tean, et varsti surub mürk mu vastu maad ja pean enne jõudma kõik vajaliku ära teha. Olemine muutub hõredaks punktipealt täpselt samal kellaajal kui eelmisel korral. Aga nüüd oksendan ainult esimese ööpäeva ja kordades vähem, sest jätsin mao meelega pooltühjaks. Ja nüüd pole mul enam segavaid juukseid, mis esimesel korral pidevalt oksendamisel ette jäid. Muu on kõik sama. Padi muutub samamoodi kivikõvaks ja keha tuliseks. Kõik organid punduvad üles ja ma muutun palavikuliselt tumepunaseks kiilaspäiseks elevandijalgadega kakukeseks.
Ööpäev hiljem jõuan juba pisut liigutada ja proovin kõigepealt neerud tööle saada. Püsti tõusta veel ei jaksa, aga käsi keha peale panna küll. Kuna põhiline organipuhastus käib mõtte kaudu, väsin kiirelt ja pean iga natukese aja tagant nagu laip lihtsalt voodis vedelema. Mida aeg edasi, seda rohkem jõuan organeid puhastada. Järjest kiiremini ja kiiremini blokeerida. Olles paari ööpäeva jooksul end pea ogaraks blokeerinud, astub mingi ootamatu jõud mulle äkitsi vastu. Ma ei tea kes ja kuidas, aga ma tunnen, et ta imeb ära kogu mu jõu. Kontrollin põhilisi ohtlikke energiaallikaid ja pendel näitab, et need on blokeeritud. Kes siis mulle nüüd turja kargas? Nagu mul veel vähe muresid oleks! Alles sujus kõik nagu õlitatult. Puhastan ja puhastan, aga enam ei mõju. Ja ma ei tea enam, kellest oma organeid blokeerida, sest põhilised vaenlased on juba blokeeritud. Äkki tunnen, kuidas tuba saab tumedat energiat täis ja igaks juhuks panen mõttes voodi põlema. Istun siis nagu nõid tuleriidal ja nõiun edasi. Organite olukord läheb aina halvemaks ja mina muutun aina jõuetumaks, kuni kukun selili voodisse. Enam ei jõua.
Tean, et ma ei tohi sellel mustal jõul lasta end voodisse naelutada, aga hetkel annan alla, sest see miski on selgelt võimsam kui mina. Aeg muutub olematuks ja mul pole õrna aimugi, mis kell on, või mis päev on, või mis aasta on, või mis mõte ajal üldse on. Tean, et pean infektsiooni vältimiseks vett jooma ja tablette võtma, aga ma pole võimeline liigutama. Lihtsalt olengi olematu, sest keegi oleks mu mõttevõime justkui välja lülitanud. Leban niimoodi tunde, kuni miski näksab vasakus rinnas, mille peale ma end kehasse tagasi ehmatan ja voodist püsti kargan.
Ei, ma ei lase neil siin võidutseda, ma olen ju ometi Merivälja raudnaine! Ei tea mis allikast jõudu ammutades löön mõttega terve toa põlema ja seal ta seisabki keset tuleleeke mu ees. Keegi, kellega olen juba pikalt vastakuti olnud ja kes nüüd pahaselt allika selja tagant välja on astunud, et vaadata, miks ta minu energiat enam kätte ei saa. Olen kaks ööpäeva järjest blokeerinud ja pole talle enam ühtki võimalust andnud. Ta seisab nüüd avalikult siin minu ees ja vaatab oma suurte kollaste silmadega mulle lähedalt otsa. Ma oleks võinud teda ükskõik millisena ette kujutada, aga kindlasti mitte sellisena! Kui ma praegu oma elu peo peal ei hoiaks, ajaks tema välimus mind ilmselt naerma, aga olukord on naljast kaugel. Olen sadu õudusfilme näinud, kust ükskõik milline tegelane oleks võinud praegu tema asemel olla, aga ei. Ta on hoopis must ja voolujooneline, nagu mingist arvutimängust pärit, ja vaatab mind oma suurte kollaste silmadega. Tema välimuses pole midagi hirmsat, aga tema suurte kollaste silmade taga peitub midagi, mis paneb mu õudusest judisema. Süda väriseb sees nagu linnupojakesel, aga ma tean, et kui praegu ja kohe talle vastu ei astu, annangi alla ja olen läinud.
Juba kolmandat ööpäeva järjest olen üritanud teda enda süsteemist välja puksida. Teadmata, kus ta asub, kes ta on ja kuidas temaga kontakti saada. Nüüd seisab ta kogu oma ilus mu ees ja on võitluseks valmis. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas võitlus energeetilise olendiga käima peaks, sest seda ju koolis ei õpetatud, aga ma tean, et enam hullemaks minna ei saa. Loon talle õue akna taha valgustunneli, mille kaudu tal oleks võimalik meievahelisest mängust lahkuda. Suunan teda tahtejõuga õue tunneli juurde, tema aga seisab ikka edasi ja vaatab mulle ainiti otsa, justkui peaks aru, millise kehaosa ta kõigepealt ära hammustab. Panen kõik oma jõuvarud mängu ja suunan teda muudkui valgustunnelisse. Ühel hetkel taban, kuidas ta korra pead pöörab ja tunnelit vaatab. Saan aru, et ta on kahtlema löönud, kas minna või jääda. Ma ei anna talle asu ja muudkui suunan... ja suunan... ja suunan. Ma ei tea, kuidas ma seda teen, sest pole kunagi midagi taolist teinud, samas tean, et allaandmisvõimalust enam pole.
Seisame juba mitu tundi vastakuti, silmad sädemeid pildudes, kuni ta lõpuks ilmselt otsustab, et lahkub minu elust. Ja ta läheb! Astub läbi akna õue, vaatab mind veel korra… Keerab siis pea ära ja läheb… kaob tunnelisse.
See, mis nüüd juhtuma hakkab, on enam kui kummaline. Kui kollasilm oli minust pisut pikem, siis nüüd hakkavad sarnase voolujoonelise kehaehitusega, aga kasvult hoopis väiksemad jumal teab kust ilmunud tüübid massiliselt tunnelisse ronima. Mind ei pane nad tähelegi, vaid järgnevad kuulekalt peamehele.
Nii kui ma mõistan, et nad on kõik mu elust välja astunud, kaotan tunneli ja kukun jõuetult põrandale. Nutan pikka aega lohutamatult. Ma pole mitte kunagi elus midagi nii rasket tegema pidanud. Mitte kunagi! Ma pole mitte kunagi nii selgelt energeetilist maailma näinud. Mitte kunagi! Olen meeleheitel ega jõua isegi uhke olla, et sellega lõpuks hakkama sain. Tean, kelle selja tagant mu vaenlane lõpuks välja astus, ja hakkan ka tasapisi aru saama, mil moel ja kuidas ta täpselt minu elus kehastus.
See kõik algas aastaid tagasi, kui sattusin ühe inimese viha alla. Kuna tegemist oli energeetiliselt tugeva inimesega, sajatas ta mulle needuse kaela. Tol ajal oli ta minu peale muidugi verine. Eks ta hiljem unustas selle ära ja läks oma eluga edasi, aga sajatus ei kadunud kuhugi ja töötas sajaga edasi. Sellest hetkest alates hakkas minu ümber kõik lagunema. Asjad lagunesid, elu lagunes, töö lagunes, suhted lagunesid. Isegi maja sai suured praod välisseina. Aga allakäiguspiraal toimis koheseks tuvastamiseks liiga aeglaselt.
Esimene sajatus, mille too inimene tegi, oli ähvardus, et kui ma peaksin lähimal ajal lapsed saama, tapab ta ennast ära. Eks see veidi kõhe tundus, aga kuna mina temaga läbi ei käinud, ununes see pea. Aasta pärast jäingi ootamatult lapseootele. Tegin apteegist ostetud rasedustesti ära, aga arsti juurde kohe ei kiirustanud. Käisin muudkui Blackyga laval ja otsustasin, et kui pingeline suvi läbi, küll siis jõuan. Ühel päeval, vahetult enne Hiiumaa kontserti, algas mul ootamatult verejooks. Kuna oli laupäeva õhtu, ei hakanud me Hiiumaalt günekoloogi otsima.
Proovisin muremõtted välja lülitada ja kontserdile keskenduda. Kõige tipuks läks veel ka elekter ära ja me lõpetasime kontserdi Angelaga kahekesi. Lõpuks Tallinnasse arsti juurde jõudnuna sain teada, et mul on emakaväline rasedus, mis tähendas operatsiooni. Kuna lapse süda juba tugevasti lõi, oli see mulle emotsionaalselt raske operatsioon. Opi käigus saadi teada, et munajuhasse on miski asi ette kasvanud ja nõnda ei mahtunudki meie väikseke sealt läbi ning kinnitas end kohe munajuhasse kasvama. Kuna olime beebisaamise mõttega juba ära harjunud, otsustasime, et saame kohe uue lapse. Arst soovitas meil pool aastat oodata.
Poole aasta pärast kasvaski minu kõhus juba uus beebi. Halvaks uudiseks oli aga see, et täpselt sinna kohta, kuhu beebi oli oma nabanööriga kinnitunud, hakkas kasvama last igal moel ohustav müoom. Nüüd oli ka selle beebi elu ohus. Oli oht, et laps ei saa läbi müoomi süüa. Ja teada oli ka see, et nii lapsele kui müoomile meeldib emaka viljakas pinnases kiirelt kasvada. Pidin iga nädal arsti juures ultrahelikontrollis käima. Samal ajal käisin pidevalt ka Viida tervendavate käte all.
Lea Dali Lion „Joonista valgus. See on uue elu algus“, kirjastus Pilgrim 2015
http://pilgrimbooks.ee/product/18091/
