Enn Eesmaa tagasivaade 4. juuni: Eesti lipu päev ja Soome marssal Mannerheim

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tere teile kõigile ja head Eesti lipu päeva. Mul on meeldiv meenutada, et olin üks nendest, kes aprillis 2004 seda päeva Riigikogus seaduslikuks tunnistada aitas. Neljas juuni sai valitud põhjusel, et just sel kuupäeval aastal 1884 õnnistati meile nii armas ja omane eesti rahva vabadusideaale sümboliseeriv sinimustvalge lipp Otepää kirikus. 

Rahvuslipu lugu on loomulikult pikem, sest algas varem. Sestap kutsun teid mõtteliselt aastasse 1831. Oli jällegi neljas juuni ning tegevuskohaks samuti Otepää. Kohalikule kiriklale näen vaimusilmas lähenemas kaheksahobuselist kollast toolvankrit, kuhu mahtus veerandsada inimest. Nende vahele vankri põhja oli peidetud hiljuti valmistatud lipp, sinimustvalge. Umbes kuus kilomeetrit enne kiriklat tõsteti lipp üles ja sõidutuul pani kauni karge plagu rõõmsalt ja lootustandvalt lehvima. Tegelikult algas me rahvuslipu tõus Pika Hermanni torni veelgi varem. Kui võtame uuesti tagasipilku teravdada, leiame ajaloost üles koguni selle tänuväärt mõtte sünnipäeva. 

Kahekümne üheksandal septembril 1881 peeti Tartus praeguse Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamiskoosolekut. Küllap olete kuulnud, ehk koguni mäletate me rahvusvärvide erinevaid seletuskombinatsioone. Neist olulisemaks peetakse, et sinine on usu, lootuse ja ustavuse sümbolvärv. Must meenutab me rahva sünget minevikku, mis kangekaelselt ei tahtnud möödanikuks saada, loomulikult tähendab must ka mulla värvi. Mõnevõrra tänasele eestlasele ehk isegi ootamatult peeti toona musta armastuse värviks. Valges väljenduvad eestlaste püüded vaimuvalguse poole, valged on suvised ööd me isamaal, talvel katab musta mulda valge lumevaip, millest sirutuvad sinise taeva poole alati valged kaskede tüved. 

Esimese sini-must-valge lipu valmistamise mõtte algataja ning valmis õmbleja oli Karl August Hermanni naine Paula Hermann. Mais 1884 oli lipp tehtud ja see pühitseti neljanda juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Enne seda harrast ajaloolist hetke oli lipp sissesõidul Otepääle juba uljalt lehvida jõudnud. See oli sinimustvalge esimene avalik esitlus. Pärast lipu õnnistamist peideti vastne plagu uuesti Tartu Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumidesse nii-öelda oma õiget päeva ja tundi ootama. Ning oodata tuli kaua. Tallinna laulupeol aastal 1896 sunniti sini-must-valged otsekohe kaduma, isegi peo juhid ei tohtinud kanda rahvusvärvides särpe. 

Ometi oli rahutuste rohkeks aastaks 1905 sini-must-valge juba üldiselt omandanud rahvuslipu tähenduse, mis võimulolijaile loomulikult ei meeldinud. Veel seitse aastat hiljem karistati sinimustvalgete lippude avaliku kasutamise eest „Estonia“ seltsi maja katusel. Kõik muutus päeval, mil sündis me rahvusriik. Selle ametlikuks lipuks sai loomulikult ja ainuvõimalikult sinimustvalge, armas ja arusaadav igale eestlasele.

Soomlastele on arusaadavalt kallis karge siniristilipp, mis täna me hõimuvendade riigis lehvib mitte küll päris igal pool, kuid kindlasti seal, kus vähegi selle sisuka rahva kaitsejõudu näha ja tunda on. Neljas juuni on tähistuspäevaks valitud marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi sünnidaatumi pärast, sest see legendaarne soome-rootslane sündis tänasel kuupäeval aastal 1867 Turu linna lähedal. Ta isa oli aadlik, kuid poeg eelistas olla vabahärra. Juba ta vanaisa oli üle Soome kuulus inimene ning mitte pelgalt seetõttu, et oli krahv. Carl Gustaf Mannerheim oli väljapaistev loodusteadlane, täpsemalt mardikate uurija entomoloog. Ka poliitiliselt oli marssali vanaisa tegus, temast sai ülemöödunud sajandi esimese poole poole peal nii Vaasa kui Viiburi lääni maapealik. Tulevase marssali ja Soome presidendi ema suri üsna varsti ning poisil oli koolis suuri raskusi. Ta heideti Hamina sõjakoolist üleannetuste tõttu koguni välja. 

Siis Carl Gustaf Emil kogus ennast, õppis Helsingi erakoolis ja pääses ülikooli. Siis algas teenistus Peterburis, ta täiendas end Nikolajevi ratsakoolis ning aastal 1902 ülendati tsaari-armee kapteniks. Ta oli siis juba naisemees, Mannerheimi abikaasa Anastasia Arapova sünnitas neile kaks tütart. Kuid ometi see liit polnud erinevatel põhjustel loodud igavesti kestma. Mõne aasta pärast toimus lahutus. Mannerheim võitles Vene-Jaapani sõjas, kus teenis välja koloneli pagunid ja kolm ordenit.

Sügisel 1906 asus Mannerheim pikale rännakule Kesk-Aasiasse ning Hiinamaale. See oli mitte sõjamehe, vaid teadlase retk, ta uuris kohalike hõimude kombeid ja keelt, tegi palju märkmeid ja pildistas kõike, mis huvitav tundus. Mannerheim kohtus oma pikal reisil ka Dalai-laamaga. Oma kaheaastasest teadusrännakust kirjutas Mannerheim kaks raamatut. Seejärel jätkas sõjamehe karjääri. Ta teenis Poolas ning aastal 1912 ülendati Mannerheim kindral-leitnandiks. Esimeses maailmasõjas võitles Mannerheim rindel ja teenis vapruse eest Püha Georgi Risti. Pärast Soome iseseisvumist lahkus Mannerheim armeest ning pöördus sünnimaale tagasi. Ta mängis otsustavat rolli kodusõja aastatel, mil Mannerheim võitles koos oma alluvatega punaste vastu. Rahvas tänas kindralit sellega, et tegi Mannerheimist riigihoidja. 

Ometi kaotas ta aasta 1919 presidendivalimistel. Juba toona oli Soomes palju vasakpoolseid ning nad ei unustanud Mannerheimi otsustavust riigipöördekatse nurjamises. Kuni aastani 1931 elas Mannerheim üsna vaikselt nii Soomes kui välismaal. Siis määrati ta Soome kaitsenõukogu esimeheks ning relvajõudude juhatajaks juhul, kui puhkeb sõda. Aastal 1933 sai Mannerheimist marssal. Ta tegi ettenägelikult rohkesti Soome kaitsesüsteemide arendamiseks. Paljud teist on ju kuulnud Mannerheimi liinist. 

Siis algas Nõukogude Liidu agressioonisõda. Kuus Soome diviisi pidid vastu hakkama venelaste neljateistkümnele. Ja nad hakkasidki, pealegi edukalt. Sõda algas ja sõda lõppes, Talvesõjale järgnes Jätkusõda – Soomele üsna edukalt suuresti tänu marssal Mannerheimile. Ta oli Soome Vabariigi president aastatel 1944-46. Siis algas Paasikivi aeg. Carl Gustaf Emil Mannerheim kolis Šveitsi, kus elas oma päevade lõpuni. Peamiselt kirjutas mees Montreaux’s mälestusi. 

Mannerheim suri jaanuaris 1951 Lausanne’s. Ta põrm toodi Helsingisse ja maeti riigimehele kohaste auavalduste saatel Hietaniemi kangelaskalmistule. Tema haual käivad Soome visiitide ajal alati kõik riigipead, kaasa arvatud neistki maadest, kus Mannerheimi erilise soojusega ei mäletata. See soomlaste oskus oma vaenlastest kui mitte just sõpru, siis ometi häid ja koostöövalmis partnereid teha vääriks eraldi käsitlemist, eriti meil Eestis. Kui olete Helsingis ja teil on vaba aega, käige ära Kaivopuistos Mannerheimi majamuuseumis. Siis tajute selgemini, miks sel mehel on soomlaste südames ja ajaloos eriline tähendus ja koht. Temast on kirjutatud mälestusi, analüüsiraamatuid ja näitemänge, Mannerheimi on näitlejad kehastanud filmides ja teles. Ning ausalt öeldes on ka kuhjaga põhjust.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15