Enn Eesmaa tagasivaade 3. juuni: Eestiga seotud taimefüsioloog Kliment Timirjazev ja skandaalne kuningas Edward Kaheksas
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Kutsun teid tänagi meil parajasti käes oleva päeva tähetunde läbi saatuste ja sajandite meenutama. Esimese neist leiame aastast 1575, mil kolmandal juunil maeti kuulsat hollandi maalikunstnikku Pieter Aertseni. Surmast räägin neis kommentaarides haruharva, kuid erandi teeme alati juhul, kui selleks on eluline põhjus. Pieter Aertseni täpset sünnipäeva ei mäleta ega tea täpselt enam keegi. Kõik teatmeteosed pole ühel meelel isegi ta sünniaasta suhtes. Üldiselt arvatakse, et Aertsn sündis enam-vähem aastal 1508, kuid kindlasti Amsterdamis.
See-eest on ta matusepäev täpselt teada, mis tõestab, et sageli on õhtu hommikust targem. Kindlasti küsib nii mõnigi teist praegu, et miks meil ülepea sellest kuueteistkümnenda sajandi pikka kasvu kunstnikust nii-väga rohkem teada oleks vaja. Aga sellepärast, et Pieter Aertseni peetakse üheks esimeseks, kes hakkas maalima natüürmorte ja see on ju etapiline areng kujutavas kunstis. Peamiselt Amsterdamis ja Antverpenis elanud ja töötanud meister maalis palju eluolustikupilte, mis on tänaseni säilitanud tollaseid inimesi ning kõike seda, mis tavaelu juurde kuulub. Aertsen jäädvustas turulisi, maalis köögis askeldavaid inimesi, palus modellideks lihtsaid talumehi ning lõi ka usuteemalisi teoseid, kusjuures oskas neid üsna erinevaid elemente ühele ja samale maalile paigutada. Aertseni mahukas looming edendas suuresti hollandi olustikumaali, mis ajapeeglina on tunduvalt olulisem kui mõne järjekordse raehärra portree, kuigi mees võis ju omas aegruumis kõigiti auväärne olla.
Aertseni töid on Euroopas üsna palju säilinud, alles on veel mõned ta altarimaalid. Hõlpsasti võite neid näha paljudel netilehekülgedel, näiteks vaimustavas webi kunstigaleriis, kus on teie tarvis üles seatud paarkümmend Aertseni kuulsamat maali. Pieter Aertsenil oli palju õpilasi, neist tuntuim on Joachim Beuckelaer, kes pealegi oli veel meistri sugulane. Kui juhtute naaberriiki Rootsi ning seal Uppsala linna, astuge sisse kohalikku ülikooli, kus on välja pandud Aertseni üks kuulsamaid töid „Lihuniku pood“ aastast 1551.
Nüüd aga kandume kujutletavas aegruumis ligi kolme sajandi jagu tänase päeva poole ning meenutame maailmamainega taimefüsioloogi, pisut ka Eestiga seotud Kliment Timirjazevit, kes sündis tänasel kuupäeval, kolmandal juunil 1843 Peterburis.
Ta oli sünnipärane aadlik, tulevase teadlase isa oli Kutuzovi armee koosseisus jõudnud koguni Pariisi. Üliõpilasena ei kirjutanud Timirjazev alla koosolekutest osavõtmist keelavale ringkirjale ning andekas noormees heideti ülikoolist välja. Tulevane Cambidge’i, Genfi ja Glasgow’ ülikooli audoktor kuulus vene vabamõtlejate hulka.
Ta tunnistas darvinismi ning polnud seega kuigi heas kirjas Venemaa otsustajate seas. Timirjazevi maailmakuulsus algas Peetri ehk Petrovskoje Põllumajanduse Akadeemias, kus ta tõusis professoriks. Täna kannab see akadeemia Kliment Timirjazevi nime. Siis jättis Timirjazev pealinna pinged selja taha ning töötas 34 aastat Moskva ülikoolis. Ta austas ja toetas igati oma tudengeid ning astus nende eest sageli iseenda karjääri ohtu seades mõnigi kord välja. Timirjazev uuris fotosünteesi, ta tõestas, et taimed tarvitavad valgusenergiat, ta avastas fotosünteesi sõltuvuse valguse spektraalkoostisest. Kliment Timirjazev veetis mitu suve Meriküla vaikuses ja tegi Narva ja Sillamäe vahemaastikul paar tuhat loodusfotot. Täna seisab kuulsa teadlase graniitmonument Moskva Nikitski väravate juures meenutamaks möödujaile selle linna üht auväärsemat teadlast, kes kunagi Moskvas elanud ja töötanud.
Pimeda saatuse tahtel oli Londoni Buckinghami palees elama ja töötama määratud Suurbritannia kuningaks sündinud Edward Kaheksas. Kuid saatus mängib vahel ka kummalisi vingerpusse, neist üht on enamikul inglastel tänagi veidi piinlik meenutada. Seepärast tuletan teilegi meelde, et kolmandal juunil 1937 abiellus Windsori hertsog Prantsusmaal Wallis Warfield Simpsoniga, kelle pärast astus mõne aasta eest kuningas Edward Kaheksas sammu, mis kindlustas talle igaveseks koha Suurbritannia ajaloos. Iseasi muidugi, kas auväärse.
Osa, eriti õrnema soo esindajaid arvas, et mees tegi õigesti, et armastatud naise pärast troonist loobus. Osa, ja neid oli enamus, aga arvasid, et mees oli peast segane ning jumal tänatud, et selline tossike Suurbritanniat enam ei esindanud. Eks inglased ole läbi ajaloo olnud kimpus kroonitud peadega, kes oma liini pidi olid kaheksandad. Henry Kaheksas oli üks värvikamaid, kuid paraku ka verisemaid isevalitsejaid, kes oma permanentse kihu ajel lasi mõrvata omaenese abikaasasid ning kõige tipuks lõi kogunisti uue religiooni, et neid koledusi õigustada.
Edward Kaheksas eksis rängalt ajaga, mil sündis ja veidi valitses. Malbe, kuid tahtejõuetu prints ihales salamahti macho-tüüpi mehi. Ta kuulus kukelaadsete Hitleri ja Mussolini vaiksete poolehoidjate hulka, mis ta kuningriigile oleks hiljem karmilt kätte maksnud. Osaliselt kindlasti just selle tõttu vallutas mehelik proua Wallis Simpson Walesi printsi kiiresti, kuid selle eest jäägitult. USA-s sündinud suhteliselt karmide näojoontega Bessie abiellus koguni kaks korda enne, kui kohtas oma siniverist austajat. Siis algaski tragikoomiline romanss, mis tegi korvamatut kahju Briti impeeriumi mainele. Pärast oma isa George Viienda surma tõusis Walesi prints Edward Kaheksandana jaanuaris 1936 Suurbritannia troonile. Sügisel algas proua Simpsoni lahutusprotsess.
Juba siis sosistati, paljudes kohtades aga lausa sisistati, et kuningas ei leia oma rahva jaoks mahti ja rahu enne, kui abiellub Bessie’ga. Nii ei suutnudki kuningas täita oma elu ainsat tõelist kohust ning alustas riskantset mängu trooni ja kuningriigi mainega, mida paljud talle kunagi ei andesta. Järgmises lauses pean kasutama kaht võõrapärast, kuid omamoodi elegantset sõna. Isevalitseja morganaatilise ehk ebavõrdse abielu plaan tekitas abdikatsioonikriisi, mis vältas terve kuu. Sisuliselt oli see põhiseadusliku pöörde katse, kuna kuningas teadis, et inglise kiriku pea abielu lahutatud ameeriklannaga oli äärmiselt ebasoovitav. Kuningale seda skandaalset liitu ei lubatudki, sest Henry Kaheksanda aegadest oli ometi midagi ka otsustajate kõrvade vahele jäänud.
Detsembris 1936 loobus Edward Kaheksas troonist oma tagasihoidliku ja kogeleva venna kasuks ning lahkus Windsori hertsogina vabatahtlikku eksiili Prantsusmaal. Järgmise aasta aprillis sai Bessie ametliku lahutuse ning ta oli edaspidi Wallis-Warfield. Tänasel päeval aastal 1937 abiellus ta oma hertsogiga, kuid ametlikult ei saanud Bessise’st kunagi kuningliku perekonna liiget. Sõja aastatel saadeti hertsog koos oma kaasaga kuningriigist võimalikult kaugemale ning Edward oli Bahama saarte kuberner, mis Londonist on tänagi väga kaugel. Koos naisega käis hertsog häbiväärsel külaskäigul oma iidoli Hitleri juures, mistõttu prouat ei lubatud Londoni kuni aastani 1967. Ta käis oma mehe sünnimaal rohkem kui nelikümmend aastat tagasi, mil Edward juunis 1972 maeti.
Täna puhkavad need läinud sajandi omamoodi ohver-kangelased Windsori lossi lähedal Frogmore’i kuninglikul kalmistul kõrvuti haudades. Oma mehest 14 aastat hiljem dementsusse hääbunud Bessie hauakivil on kirjas Windsori hertsoginna. Lapsi sel omamoodi abielupaaril polnud.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
