Enn Eesmaa tagasivaade 29. mai: Konstantinoopoli vallutamine, Rudolf Tobias ja John Kennedy

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tere ja head rahvusvahelist ÜRO rahuvalvajate päeva. Ka eestlased võtavad aktiivselt osa mitmetes kriisipiirkondades toimuvast rahuvalvest. Kahekümne üheksandal mail aga tähistatakse seda päeva loogilisel põhjusel - tänasel kuupäeval aastal 1948 moodustati ÜRO rahuvalve jälgimise organisatsioon UNTSO toona Iisraeli ja araabiariikide vahelise sõja tõttu. Tegemist oli ÜRO kõige esimese rahuvalve missiooniga. Nüüd on UNTSO tegevusest Lähis-Idas juba mitu aastat Riigikogust saadud mandaadi alusel vaatlejatena osa võtnud ka Eesti esindajad.

Viieteistkümnendal sajandil polnud veel mingeid rahutagajaid ega –vaatlejaid. Sõdu peeti siis, kui valitsejad tahtsid ja vajalikuks pidasid. Kahekümne üheksandal mail 1453 vallutasid türklased Bütsantsi impeeriumi pealinna Kostantinoopoli, mis kiiresti nimetati ümber neile palju sobivamaks Istanbuliks, jäädes Türgi pealinnaks kuni aastani 1923. Muide ega ka Konstantinoopol olnud linna esialgne nimi. Seitsmendal sajandil enne meie ajaarvamise algust rajasid doorlased koloonia, mis sai nimeks Byzantion.

Neljandal sajandil peale Kristust tegi keiser Constantinus Suur linnast Rooma riigi pealinna, mis hakkas kandma teda ülistavat nime Konstantinoopol. Siis vahetasid vallutajad välja uued anastajad ning Konstantinoopol oli tuhat aastat Bütsantsi riigi pealinn. Vahepeale mahtus veel pool sajandit Ladina keisririigi pealinna staatust. Täna viiesaja kuuekümne kahe aasta eest tulid siis türklased ning tegid, mis nende kohus ja soov neil kaugetel ja primitiivsetel aegadel.

Oh, lõppeks need ometi kord, ajad ja primitiivsused nimelt. Pehmekõlalise nime, kuid karmi käega sultan Mehmed Teise käsul tümitasid 70 kahurit kaheksa nädala jooksul Konstantinoopoli võimsaid müüre ja linna kaitsjaid eesotsas Bütsantsi keisri Konstantinos Üheteistkümnendaga ning siis lasti viisteist tuhat, nagu eestlane ütleb pullis vallutajat meest linna peale lahti. See tähendas Bütsantsi ja loomulikult ka Rooma riigi lõppu, paljude õpetlaste arvates sai sel päeval Juliuse kalendri kohaselt kahekümne üheksandal mail 1453 otsa koguni keskaeg. Kuid elus ja ajaloos on kõik kõigega seotud, keskaja loojang sai renessansi koidikuks ja see oli üldjoontes ju hea vaatamata sellele, et täna aastal 1453 oli Konstantinoopolis väga halb.

Nüüd aga tahan teile meenutada üht me oma kandi meest, kes helikunstiga tahtis maailma paremaks muuta ka neile, kes õnnetud. Kahekümne üheksandal mail 1873 sündis Hiiumaal Käinas Rudolf Tobias, ta hubane majamuuseum on seal tänagi kindlasti avatud. Ta sai parimat muusikaõpetust, mida Tsaari-Venemaal toona pakkuda ja võtta oli. Peterburi konservatooriumis oli Tobiase õpetajaks Nikolai Rimski-Korsakov, kes oli kõige noorem, kuid väga andekas niinimetatud „Võimsasse rühma“ kuulunud helilooja. Rudolf Tobias jäi mõneks ajaks Peterburi, kus töötas koorijuhi ja organistina eesti koguduse Jaani kirikus. Siis tuli tagasi Eestisse ja oli Tartus Treffneri Gümnaasiumis muusikaõpetaja, tegutses aktiivselt ka dirigendi ja pianistina. Tobias kirjutas tihti muusikaarvustusi. Siis aga jäi sünnimaa kitsaks ning Rudolf Tobias siirdus aastal 1908 Pariisi, sealt edasi Leipzigisse ja Berliini, kuhu jäi aastateks pidama. Ta õpetas Berliini muusikaülikoolis muusikateooriat ning andis mõnegi autorikontserdi, sest lõi pidevalt muusikat edasi.

Eesti kõigi aegade esimese sümfoonilise teose, avamängu „Julius Caesar“ kirjutas Tobias juba tudengina. Valminud oli ka Tobiase suurteos oratoorium „Joonase lähetamine“. Veel korra, aastal 1913 käis Tobias Eestis, teatri „Estonia“ avapidustustel ning juhatas ka oma teoseid. Rudolf Tobiase tähendus eesti professionaalse muusika arengus on tähelepanuväärselt kõrge, ta oli me esimene kompositsiooniharidusega helilooja. Tema nimega seostub mõndagi, mis oli ja on Eestis esimene. Tobias kirjutas esimese kantaadi, klaverikontserdi, keelpillikvarteti, oratooriumi ning ka esimese programmilise instrumentaalteose „Walpurgi burlesk“. Õppinud loojale oli iseloomulik tugev kontrapunktiline käsitlus, Tobiase üldiselt klassikalis-romantilise põhilaadiga loomingus on lehekülgi, mis mõjutatud ka modernismist ja impressionismist. Tobias oskas ranges vormis luua erga rütmitajuga muusikat. Heliloojaks ning muusikuks kasvasid ka Rudolf Tobiase tütred Silvia ning Helen.

Lisaks memoriaalmuuseumile Käinas meenutavad Tobiase elu ja loomingut ka mälestussammas Haapsalus ja mälestusmärk Kullamaal, lisaks kümned tekstid, mis pühendatud helilooja loomingule, mida tänagi veel esitatakse. Rudolf Tobias lahkus vaikuse, kuid mine tea, ehk äkki hoopis mingite üliülevate harmooniate maile oktoobris 1918 Berliinis.

„Ich bin ein Berliner“ ütles üks läinud sajandi suurmehi USA president John Kennedy juunis 1963 Lääne-Berliinis Lääne-Saksamaa toetuseks. Riigipea mõrvani jäi tol päeval vähem kui viis kuud. Põhjuse John Kennedy’t täna meenutada annab legendpresidendi sünniaastapäev, sest USA kolmekümne viies riigipea sündis kahekümne üheksandal mail 1917 Brookline’s, kuid mitte New Yorgis, vaid Massachusettsi osariigis Bostoni eeslinnas. Kummaline oleks mõelda, kas Kennedy võinuks veel tänagi meie keskel olla, kui teda Dallases mõrvatud poleks.

Üheksakümne kaheksa aastane mees, eriti Kennedy materiaalseid võimalusi arvestades poleks ju mingi maailmarekord, kuid nagu öeldakse, olgem tänulikud sellegi eest, mis kunagi oli ja Kennedy kogu inimkonnale tähendas. John Fitzgerald Kennedy oli algusest peale olnud priviligeeritud inimene, ta sündis miljonäri perekonda, kõik uksed olid Johnile lahkesti avatud, kaasa arvatud parimad ülikoolid. Kenndy juunior valis Harvardi, mille lõpetas just enne sõda, aastal 1940. Kennedy ei hoidnud oma kodanikukohusest kõrvale, ta võitles vapralt vaenlaste vastu mereväes, sai raskesti haavata ning hiljem töötas ajakirjanikuna. Olen ise koha peal näinud, mis üleannetu jäljekese jättis ja suveniiriks võttis John Kennedy Potsdami rahukonverentsi kajastades kuulsa laua pealt, mille taga tähtsad dokumendid alla kirjutati. John Kennedy arenes tippajakirjanikuks, kes oma kirjutistega teenis koguni Pulitzeri preemia. Kennedy kuulus Demokraatlikku parteisse ning esindas selle huve alguses Esindajatekojas ning hiljem Senatis. Kui filmistaari välimusega Kennedy lõi presidendivalimistel telekaamerate ees kohmakat Richard Nixonit, asus Valgesse Majja tolle hetkeni USA-d juhtinud riigipeadest noorim president. John Kennedy alustas tarmukalt, ta asus ellu viima uute rajajoonte poliitikat, mis tähendas tervet reformide laviini küll hariduse ja sotsiaalpoliitika, küll kõigile ameeriklastele kodanikuõiguste andmise ja tagamise osas, mis kuuekümnendate alguses polnud maailma demokraatia kantsis veel kaugeltki igapäevane mõistetavus.

Kogu selle uutmise juures hakkas Kennedy’le tekkima avalikke, kuid veel rohkem salavaenlasi.
Tihti on arutatud, kes tegelikult tappis Kennedy Dallases novembris 1963, või õigemini, kes surmalasud tellis? Versioone on, nagu öeldakse, on seinast seina ning need seinad on teineteisest kosmilises kauguses, kuna ühe oletuse kohaselt kõrvaldati president nende poolt, kelle arvates oli karjuvalt enneaegne riigipea poolt antud lubadus avalikustada ausalt mis või kes on UFO-d tegelikult. Vähemalt niisama huvitav oleks mõelda, milline oleks me planeet täna, kui John Kennedy oleks riigipeana kauem võinud töötada. Et kas sel juhul praegu me roheliste mehikestega näiteks Ukrainas nii kimpus poleks. Vahel küll tundub, et see oleks radikaalsem ulme, kui ilmselt heatahtlikud UFO-d ongi. Kui nad oleks pahatahtlikud, poleks meid ammu enam olemas.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15