Enn Eesmaa tagasivaade 28. mai: Henry VIII teine naine ja James Bondi looja Ian Fleming
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Täna alustan oma saateminuteid õnnepäevast, mida kahekümne kaheksandal mail 1533 nautisid Inglismaa kuningas Henry Kaheksas ning ta järjekorras teine naine Anne Boleyn. Vaid viis päeva varem oli esimene protestandist Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer kuulutanud jaanuaris sõlmitud kuninga abielu kehtetuks. Vähem kui nädalaga mõistis usujuht, et teda oli vallanud vaimupimedus, tegi nii-öelda õiged ning ühele kirikumehele iseloomulikud printsipiaalsed otsused. Tegus anglikaani kiriku rajaja andis toona ühiskonnas kõrgeks tunnistatud loa Henry Kaheksanda egoistlikult madalate kirgede rahuldamiseks, mis teatavasti ei jäänud kaugeltki viimaseks kõigi võimalike reeglite rikkumiseks.
Samas polnud see peapiiskopil ka esimene kord oma kroonitud isanda, elu kõigist mõeldavaist otstest põletava patukoti tujude järgi tantsida. Pole täpselt teada, kuidas sellesse suhtus Thomas Cranmeri taevane isand, kuid Kõigelooja karistas oma sulast juba maa peal karmilt. Inglise reformatsiooni eest võitleja, anglikaani kiriku usutunnistuse koostaja Cranmen mõisteti Mary Esimese Tudori poolt loomulikult kiriku palaval toetusel ketserina tuleriidale. Aastal 1533 oli majesteetidele kõik veel üsna lihtne, kuigi inimeste mõõtkavas mitte loogiline. Henry Kaheksas tahtis uut naist, sest taevas ju soovis, et kokku oleks tal neid lõppkokkuvõttes koguni kuus.
Seega kestis Anne Boleyni edulugu kuningannana vaid kolm aastat, siis oli tema kord pühitsetud voodist kaduda. Kuna Anne Boleyni tütrest sai hiljem Inglismaa legendkuninganna Elizabeth Esimene, ütlen emme kohta veel mõne sõna. Boleyn, kelle nime kirjapilt on mõnedes ürikutes ka Bullen, oli tuntud ja auväärse perekonna võsu. Ta isa oli söör Thomas Boleyn, kelle mõju oli Inglismaal märkimisväärne. Anne Boleyn elas väheke aega Prantsusmaal ning siis tutvustati teda aastal 1522 inglise kuningale. Kuigi Henry Kaheksas oli õrnemaid hetki juba korduvalt nautinud Anne'i vanema õega, jätkus mehel siiski jõudu ja pealehakkamist ka noorema õekese vallutamiseks.
Ega see alguses nii väga kerge olnudki. Anne oli isevalitseja tempudest ja lõbujanust teadlik ning ei soovinud ilma kindlate garantiideta saada Henry armukeseks, keda tabab hiljem sama saatus nagu paljusid teisigi võrgutatuid ja mahajäetuid. See naiselik vastuhakk panigi paljude arvates liikuma inglise reformatsiooni, sest Henry ikka kohe tõsiselt himustas säilinud maalide põhjal vist tõesti kenakest noort neidu, lootuses temalt juba mõnda aega igatsetud poega saada. Ei suutnud isagi tütre paratamatut õnnetust ära hoida ja eks auahnust oli kindlasti ka paras jagu, nii et rahuldamatu Henry Kaheksas tegi Anne’st oma teise naise. Poja asemel aga sünnitas kuninganna tütre, kelle meeletut potentsiaali ei osanud keegi tol hetkel ette näha ega ennustajad kuulutada.
Paljudest filmidest ja seriaalidest on meeles, kui solvunud Henry oli, kui kuulis tütre sünnist. Anne’i saatuse otsustas teine nurisünnitusega lõppenud katse poega saada. Henry Kaheksas koos oma nõunikega mõtles välja arulageda süüdistuse kuninganna salajasest armusuhtest oma vennaga. Kirikupea, kes ju kõike teadis, andis sellele nõmedusele oma õnnistuse ning kohus, mis pidas istungit kuninganna onu Thomas Howardi juhtimisel mõistis Anne Boleyni Towerisse hukkamist ootama. Henry saavutas oma tahtmise, kuninga abielu kuulutati kehtetuks ning isevalitseja võis jätkata oma piirideta porduelu. Läbi sajandite on mitmete tunnistajate kinnitusel Toweris mõnelgi pool kohatud Anne Boleyni vaimu või kummitust, kes hauatagusest maailmast käib mõnikord üle vaatamas kohti, kus ta nii kangesti kannatama pidi. Ema purustatud elu ja unistusi jätkas ta tütar, kellest sai kuningriigi võimsamaid valitsejaid Elizabeth Esimene, kuid alles pärast isa-papa poega Jane Seymouriga ehk oma poolvenda Edward Kuuenda üsna lühikest kuningapõlve.
Kui aastal 1953 ilmus tänase sünniaastapäevalapse Ian Flemingi esimene Bondi raamat „Casino Royale“, valitses kuningriiki Elizabeth Teine. Fleming sündis Londonis täna täpselt saja seitsme aasta eest. Noormees õppis mõneski linnas ja ülikoolis ning asus seejärel raamatuteks kirjutama episoode oma isiklikust elust, millele lisas fantaasia kastmes väljamõeldisi. Sõjapäevil kuulus Ian Fleming Briti laevastiku salateenistusse, kus tegi muide märkimisväärset karjääri. Pärast sõda varjus nõrga tervisega kirjanik Jamaicale, kus ehitas „Kuldsilma“ villa. Seal ta panigi paberile oma esimese Bondi loo, õigupoolest oli küll tegemist peaaegu et paroodiaga superagentide teemal. See oligi „Casino Royale“, kus vananev agent esimest korda lugejate ette ilmus.
Lugu tekitas huvi kinomeestes ja „Doktor No“ noore Bondiga peaosas esilinastus aastal 1962. „Casino Royale“ jõudis ekraanile alles viis aastat hiljem. Filmide menule aitas suuresti kaasa Sean Connery mehelikult karge sarm ning toona uuelaadse elegantsiga teostatud filmide võtted. Muide, kirjanikul oli oma kangelasest üsna selge ettekujutus, ta soravalt teostatud joonistusest on näha, et Sean Connery oleks pidanud kohe ka Flemingile sobima. Ta ise arvas, et Bond võiks olla ta enese moodi ning kuulsa helilooja Hoagy Carmichaeli nägu.
Näitlejaist olevat kirjanik kõige rohkem Bondina eelistanud Cary Granti, kes kuuldavasti isegi olnud filmitööst vabal ajal seotud inglise salaluurega. Uskumatu, kuid Fleming tahtis algse kavatsuse kohaselt Bondist teha igavat hammasratast Inglise spioonivõrgustikus. Ta tunnistas, et nime James Bond laenas ta ühelt tunnustatud linnuteadlaselt, arvates, et see on mitte pelgalt tavaline, vaid lausa igav nimi ühele mehele. Kunagisi Venemaal veedetud aegade kogemusi kasutas Fleming oma Bondi raamatus ja hilisemas filmis „Tervitustega Venemaalt“. Kirjanik oli enne sõda Reutersi kirjasaatjana valgustanud salaluuramises süüdistatud briti inseneride kõmulist kohtuprotsessi Moskvas. Fleming palus luba intervjueerida ka Jossif Stalinit ning oli üllatunud, kui sai viisaka kirjaliku äraütlemisteate, sest rahvaste suurimal juhil ja sõbral polnud Reutersi kirjasaatja jaoks aega.
Enesekriitiline Ian Fleming jagas raamatute autorid kahte gruppi –loojad ning kirjanikud, pidades ennast kirjanikuks, kelle eesmärgiks pole mitte muuta maailma ja inimesi, vaid pakkuda neile põnevat lugemist ning lahutada meelt. Ja seda kunsti valdas Fleming suurepäraselt. Ahelsuitsetaja Ian Fleming suri vaid viiekümne kuue aastasena augustis 1964. Seega jõudis ta ekraanil Bondina ära näha vaid Sean Connery ning viimane film, mida kirjanik kinos vaatamas käis, oli „Kuldsõrm“, mis esilinastus Flemingi surma aastal. Tänaseks on James Bond seigelnud juba veerandsajas filmis ning sügisel jõuab ekraanile neljas Daniel Craigi nägu Bond põnevikus „Spekter“.
Eks igal meist ole oma lemmik-Bond. Mulle on kõige rohkem istunud elegantselt lahe söör Roger Moore ja teate miks. Tema ja ta filmid ei võtnud James Bondi kunagi liiga tõsiselt, alati oli neis midagi vaimukat ja superspiooni ta välja mõeldud kõrgustest tagasi maa peale toovat.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
