Tagasivaade aastate taha: Puškini surm ja kavalergardid
Pühakuna suureks kirjanikuks ei saa, Puškin tahtis kogeda kõike, mis inimest ahvatleda ja inimese elus juhtuda võib. Kaukaasias võttis korra isegi ratsarünnakust mägilaste vastu osa, torukübar peas ja piik käes. Kõik tolle aja aadlike patud, eriti prostituudid ja duellid, olid talle põhjalikult tuttavad.
Poeedid olid Venemaal tihti duellandid. Kes oli geenius või kes vähemalt ise ennast selliseks pidas, see ei saanud ju hästi taluda labasust, ülbust, upsakust, laimu, eriti teistes ja teiste poolt mitte.
Vene duellidest on palju kirjutatud. Oli aeg, kus ohvitseri, kes polnud surmaohus olnud, üldse meheks ei peetud. Duell oli lihtne, mugav ja lühiajaline kogemus surmaohtu üle elada. Mõnikord ka mitte üle elada. Aga ikkagi parem kui sõda oma ebamugavustega.
Auk torukübaras
Mõnele olid duellid lausa eluviis. Krahv Fjodor Tolstoi tappis duellidel 11 meest ja pidas üle 30 duelli. Kogu ühiskonnale väljakutseks abiellus ta mustlannaga ja sai temaga 12 last. Kui 11 neist surid täisikka jõudmata, ütles krahv jumala poole: „Nüüd oleme tasa!“. Viimane järeltulija jäigi ellu ja elas pika elu.
Kaugeltki kõik duellid ei lõppenud surmaga, olenevalt solvangust või vihkamisest oli palju erineva ohtlikkusega võimalusi oma au kaitsta. Päris tõsiste vaenlaste vahel peeti aga ka õhku tulistamist uueks solvanguks ja võidi uut duelli nõuda. Radikaalseim oli nn „ameerika duell“ – lepiti kokku, et kes loosiga kaotab, laseb end maha.
Kõrgetele aukandjatele eriti sobiv – keegi ei jää süüdi. Sellise duelli pidasid 1861. a Poola ülestõusu mahasurumise järel asevalitsejaks määratud krahv Lambert (ka üks Ratsakaardiväe polgu komandöre 1853-1855) ja Varssavi kindralkuberner Gerstenzweig.
Lambert oli käskinud Gerstenzweigil vangistada 1600 munka, aga järgmisel päeval jälle lahti lasta. Gerstenzweig nimetas teda reeturiks, järgnenud duellil jäi kaotajaks ja laskis enda maha.
Ka Puškin oli alati valmis kedagi solvama ja solvatud olema, mõned sõbrad olid kindlad, et ta sureb duellil. Nii arvata oli küllalt põhjust – vähemalt 15 korda esitas ta väljakutse ja kuus korda kutsuti teda välja. Esimene kord kutsus ta 17aastasena duellile ühe oma vanema sugulase, aga see tüli noore naise tähelepanu pärast suudeti ruttu lepitada. Kindlalt on teada vaid neli korda, mil laskmiseks läks. Üks neist oli 1820. a poeet Rõlejeviga, kes oli nimesid nimetamata vihjanud ühes oma luuletuses kuulujutule, nagu oleks Puškin salapolitseis peksa saanud. Rõlejevile oli varem ennustatud, et ta sureb poomissurma ja ühe dekabristide juhina ta 1825. a ka üles poodi.
Palju on kirjeldatud Puškini duelli ta sõbra ja imetleja Küchelbeckeriga. Küchelbeckeri kohmakust nii vaimses kui füüsilises mõttes pilas Puškin halastamatult. Isegi duellil olevat ta hõiganud Küchelbeckeri kõrval seisvale sekundandile, ühisele sõbrale Delwigile: „Tule parem minu kõrvale, on ohutum!“ Küchelbecker olevat solvangust nii võpatanud, et tema lask teinud augu Delwigi torukübarasse, Puškin aga loobus naerdes oma lasust.
Kavalergard d`Anthes
Kui Koigi mõisas sündinud Moritz von Grünewaldt 1833. a Kavalergardide polgu ülemaks määrati, et uljad ratsaväeohvitserid pidude asemel rohkem sadulasse saaksid, oli opositsioon tema vastu nii tugev, et teda protežeerinud suurvürst küsis, kas ta ei tahaks mõnda jultunumat noort ohvitseri kuhugi teise polku saata. Grünewaldt vastas, et saab nendega ise hakkama. Kõige hullemad vastased, kes lõid teda pilkavaid värsse, laule, joonistasid karikatuure, olid porutšikud Georges Charles d`Anthes ja Nikolai Solomonovitš Martõnov. Esimene tappis hiljem duellil Puškini, teine Lermontovi.
D`Anthes oli Prantsusmaal St. Cyri sõjakooli kasvandik olnud, seal laskevõistlusi võitnud, Bourbonide pooldajana pärast 1830. a revolutsiooni emigreerunud ja Saksamaa kaudu Venemaale jõudnud blond iludus. Juba see, et ta erandkorras, ilma tavaliste katseteta Kavalergardide polku teenima võeti, ärritas vene aadlikke, ka Puškinit. Aga kes temaga tutvusid, pidasid teda ülimalt meeldivaks inimeseks, kelle ainukeseks puuduseks olnud liigne hooplemine oma võitudega naiste juures.
Puškin arvas teadvat, et mees on homoseksuaalses suhtes oma kasuisa, Hollandi saadiku Heeckereniga, ega jätnud seda enda teada. D`Anthes aga armus Puškini naisesse, õukonna esikaunitari. Natalja Gontšarova oli varasest noorusest olnud Puškini luule austaja, 24aastasena oli ta Puškiniga õnnelikus abielus, neil oli neli last ja neid kutsuti alatasa õukonna ballidele. Rohkem võib-olla Natalja ilu kui Puškini kirjanikutöö austamise märgina. Ja Natalja eakaaslane d`Anthes oli ka sageli külaliste hulgas.
Lõpuks jõuti niikaugele, et Puškin kutsus d`Anthesi duellile, loobus aga sellest, kui too palus Natalja õe kätt. Kuid veidi hiljem kirjutas Heeckerenile nii solvava kirja, et d`Anthes esitas ise Puškinile väljakutse. Puškini nõudmisel olid tingimused karmid – 20 meetrilt võisid vaenlased läheneda teineteisele 10 meetrini ja tulistada vabalt valitud hetkel. D`Anthes tulistas esimesena ja Puškin kukkus. Maas lebades tegi ta oma lasu ja tabas vastast käsivarde. Puškini haav oli raske, purustatud oli vaagnaluu ja kuul sooltes. Mõni päev hiljem Venemaa suurim poeet suri.
Hiljem ütles d`Anthes, et tahtis tabada jalga, aga eksis, sest ei taibanud, kui lühike ta vastane on pika mantli all. Napoleon III ajal tegi ta poliitilise karjääri, valiti sünnilinna linnapeaks ja määrati Prantsusmaa senaatoriks ning olevat 85aastaseks elanud suure perekonna peana öelnud, et see duell päästis ta, muidu oleks ta lõpetanud mõne Venemaa provintsilinna garnisoni ülemana polkovniku auastmes.
Kindralite kohtupidamine
Tegelikult kindralid päris ise kohut ei mõistnud, nemad määrasid kohtu koosseisu ja kohus pidi koosnema erineva staatusega ohvitseridest. Esimees pidi olema polkovnik, koosseisus kaks rittmeistrit, kaks porutšikut ja kaks kornetit. Muidugi oli see sõjakohus. Aga alalist sõjakohut Venemaal ei olnud. Kui tuli tsaari käsk kohut mõista, pidi esimesena midagi otsustama Üksiku Kaardiväekorpuse komandör, kuhu Kavalergardide polk sel ajal kuulus. See oli jalaväekindral Karl Heinrich Georg von Bistram (1770-1838), Eestis Luiste mõisas sündinud Borodino ja Leipzigi lahingute kangelane, Nikolai I eriline soosik, keda väga kehvast tervisest hoolimata ikka ja jälle kutsuti mõnda keerulisemat ülesannet täitma.
Von Bistram määras kohtu esimeheks kaasmaalase, Jägala mõisas sündinud Aleksandr Johann von Brewerni (1801-1850), kes oli sel sel ajal alles polkovnik, aga siiski juba keisri isiklik usaldusalune, tiibadjutant. Ta oli teeninud ratsakaardiväe polgus juba 15aastasena, käinud läbi Nikolai ratsaväekoolist, ja silma paistnud 1831. a Poola ülestõusu mahasurumisel. Tema karjäär lõppes veidralt – kui Nikolai I kutsus pärast 1848. a revolutsiooni algust Prantsusmaal enda juurde kõik kaardiväepolkude komandörid ja küsis, kas nende polgud on valmis kohe Pariisi poole teele asuma, oli von Brewern ainuke, kes kuulutas, et on alati valmis. Kui ta oma polgu juurde tagasi jõudis ja aru sai, et nii lihtne see teeleasumine polegi, läks ta peast segi ja suri varsti oma venna hoolealusena.
Teiste kohtunike valimine jäi brigaadikomandöri Georg von Meyendorfi hooleks. Juriste nende hulgas ei saanud olla, rohkem loodeti südametunnistusele. Kohus võttis aluseks Peeter I 1716. a seadustekogu ja mõistis kõigile osalenutele (ka sekundantidele) karistuseks poomissurma. Peeter I oli lasknud seadusesse kirjutada, et ka duelli tapetud osaleja tuleb jalgupidi üles puua, aga seda Puškinile siiski ei kohaldatud. Järgmisena läks otsus audiitorite kätte. Peaaudiitor, jurist Noinski nõudis kirjalikke arvamusi kõigilt komandöridelt käsuliini mööda.
Venemaal on sageli nii olnud, et seadused on omavahel vastuolus või mõistetakse neid erinevalt. Nii seekordki. Otsus vaadati uuesti läbi lähtudes uuest, 1835. a avaldatud seaduste kogust, kus duelli eest oli peamine karistus degradeerimine soldatiks. Järgnevalt oli võimalus end lahingutes üles töötada ja uuesti ohvitseriks saada, kuid seda võidi ka mitte võimaldada ja lihtsõdurina teenimine oli tõsine karistus küll. Ka enne seda polnud väga kaua (või polnud üldse)kedagi duelli eest surma mõistetud, surmamuhtlus oli keisrinna Jelizaveta ajal praktiliselt kaotatud ja kasutati ainult suurte mässude korral.
Audiitoritena pidid oma arvamuse kirjutama kõik ratsakaardivägede kõrgemad juhid korpusekomanöridest allapoole – brigaadikomandör, diviisikomandör ja polgukomandör, kelle alluvuses d`Anthes oli teeninud. Peale von Bistrami kirjutasid arvamuse Ratsakaardiväe reservkorpuse komandör kindralleitnant (hiljem ratsaväekindral) Karl Pontus ( Vladimir Karl) von Knorring (1784-1864), jällegi Eestist pärit mees, kes oli sõdinud Napoleoni vastu Austerlitzi lahingust 1804. a kuni Pariisi vallutmiseni 1814. a, ja muidugi maha surunud 1831. a Poola ülestõusu, nagu muide kõik selle hetke kõrgemad ohvitserid kaardiväes. Knorring oli just saanud Ratsakaardiväe polgu komandörist korpusekomandöriks.
Järgmise arvamuse pidi kirjutama temale alluv brigaadikomandör selle korpuse koosseisus Georg (Jegor) von Meyendorff (1794-1879), Ohtu mõisas sündinud, hiljem Kumna mõisa omanik. Tema sai 18aastasena tõsiselt haavata Borodino lahingus, aga jõudis siiski paar aastat hiljem osaleda Leipzigi lahingus. Paistis silma veel Poola ülestõusu mahasurumisel 1831. a ja tegi seejärel kõrge ja mitmekülgse karjääri.
Ta oli üks väga väheseid sõjaväelasi, kes teenis välja kõik võimalikud Venemaa ordenid. Tema kohta on teada, et ta oli Puškini hea tuttav, poeet oli külastanud tema korraldatud balle ja kogunud tema abil materjale Pugatšovi mässu kohta. D`Anthesile nõudis ta erinevalt teistest mitte kunagi anda võimalust uuesti ohvitseriks tõusta.
Diviisikomandörina, kellele allusid Ratsakaardiväe polk ja Kavalergardide polk, pidi oma arvamuse avaldama ka vürst Apraksin, ainuke sel auditeerimisel osalenud kaardiväekomandör, kes ei tulnud Eestist. Tema oli von Grünewaldti otsene ülemus ja von Meyendorffi alluv.
Kõige rohkem tundis d´Anthesi muidugi tema polgukomandör Moritz Reinhold von Grünewaldt (1797-1878), Koigis sündinud ja Esnas surnud ratsaväekindral, kes oli juba 1825. a saanud polkovnikuks pärast dekabristide mahasurumist. Ta kirjutas sama neutraalse arvamuse nagu teisedki ja jättis oma alluva iseloomustuses märkimata, et oli teda distsiplinaarkorras karistanud 44 korda. Oli see suuremeelsus, või oletas ta õigesti, et tsaar ei taha väga ranget karistust.
Peaaudiitor võttis arvamused kokku ja esitas tsaarile otsuse, et d`Anthesilt tuleb võtta ohvitserikraad ja saata ta lihtsõdurina Kaukaasiasse. Nikolai I leidis, et välismaalast ei sobi nii karmilt kohelda, ta tuleb lihtsalt Venemaa ohvitseride hulgast kustutada ja maalt välja saata.
Nii läks siis Puškinil. Kui ta oleks ellu jäänud, oleks ta võib-olla uuesti d’Anthesi välja kutsunud, vähemalt olevat ta surivoodil öelnud, et nii ta seda asja ei jäta. Teistsugused kirjanikud oleksid parem oma elamustest kirjutanud, Puškin tahtis kõike päriselt.
Natalja Puškina abiellus seitse aastat hiljem vaesevõitu kindrali Petr Lanskiga, kellest sai peagi Ratsakaardiväe polgu komandör. Neil sündis kolm tütart.
Duellidega aga läks nii, et Aleksandr III tühistas 1894. a ametlikult duellide keelu ja enne kui massiline verevalamine muutus alates 1914. a lihtinimeste asjaks, jõudsid paljud kultuuriinimesed oma tundeid niimoodi väljendada, näiteks kuulsad luuletajad Nikolai Gumilev, Aleksandr Blok, Ossip Mandelstam jt.
Allikas: Ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.
